Vaalad ja pingviinid :)

Jälle üks töönädal seljataga. Seekord üsna vaikne. Mitmel päeval lõppes töö varem ära ja seepärast mõtlesimegi reedel, et kuna väga väsitav nädal ei olnud, siis lähme uuesti Victor Harborisse ja proovime vaalasid tabada.
Ärkasime siis enda kohta väga vara, juba kell 9 (tavaliselt põõname ikka vähemalt kella üheni päeval) ja sõitsimegi otse Victor Harborisse. Teel sinna tuleb ületada ka jõgi Murray River, millest üle sai ainult praamiga. Seal praamil oli üks lõbus onuke, kes on selle paadikese nö kapten, operaator, vms. Igatahes oli ta kõik autod, tervelt neli tükki, praamile lasknud ja enne startimist tuli koputas meie auto aknale ja ütles päris karmi tooniga, et kas te enne praamile sõitmist silti ei lugenud. Me esimesel korral ei saanud kohe aru mida ta ütles, midagi toidu kohta ta rääkis. Siis me kohe mõtlesimegi, et jälle mingi jama, et ei tohi toitu ühest kohast teise vedada vms. Igatahes kukkusime kohe vabandama ja ütlesime, et ei näinud mingit silti. Hiljem ta igatahes kordas ennast ja tuli välja, et ta hoopis tegi nalja, nagu siin ikka kohalikel kombeks on. Ütles lihtsalt, et kõik toit, mis praamile tuuakse, tuleb jagada praami operaatoriga. Üheseõnaga ju tal oli kõht tühi ja tahtis osakest saada muhvinist, mida mina omale nõost sisse ajasin, samal ajal kui praamile veeresime. Hiljem kui olime teisele kaldale jõudnud, lasi ta kõik teised autod praamilt maha ja tuli meiega juttu vestma. Küsis kust me pärit ja kuhu suundume, soovitas omaltpoolt ka kuhu minna ja lobises natuke niisama ning soovis head teed. Igatahes, täiesti tüüpiline austraallaslik käitumine. Positiivne, humoorikas ja sõbralik.
Jõudsimegi siis täiesti normaalsel ajal kohale Victor Harborisse. Tormasime esimese hooga kohe linna infosse ja Inku küsis sealt infopunktist kaarti, et ikka leida need parimad kohad, kus vaalu tabada. Juba sealt infopunkti tädikestelt tuli esimene info, et paar nädalat tagasi oli palju vaalu nähtud aga nüüd vaikne ja hooaeg selles osas lõppemas, et ilmselt pole enam igapäevane asi seal vaalu näha. Me igatahes alla ei andnud ja vedasime end mere äärde vaatepunktidesse. Käisime seal 3-4 tunni jooksul mitmes kohas, aga keda polnud olid vaalad. Küll kujutasime ette surfareid vaaladeks, siis kaugelt lähenevaid paadikesi, lõpuks isegi laineid. Igatahes enne pimedat andsime alla ja mõtlesime, et lähme proovime seal linna läheduses oleval saarel hoopis pingviine tabada.
Sinna saarele viib sild, mida mööda sõidab ka hobutramm, ehk siis hobused veavad rööbastel mingit trammi vms. Me sellega ei sõitnud ja ei näinud ka seda, aga jalutasime lihtsalt sinna saarele. See mingi 100-200m sild ja oledki kohal. Hästi mõnus pisike saar, millele teeb tunniga ringi peale. Seal kohalik nö pingviinikeskus, kus siis võimalik pingviine vaatama minna ja nende kohta uurida. Vabas looduses on seal neid ka, aga taaskord meie neid ei näinud. Niipalju kui infotahvleid lugesime ja uurisime, saime teada, et need vist mingid siuksed pingviinid, kes on mingid koopaelanikud, kes end ainult pimedal ajal ilmutavad. Kõik need pingviini tuurid olid ka öösel ja see keskus avati ka alles kell 11 õhtul. Igatahes me ei jaksanud oodata niikaua ja tegime saarel ühe ringi, lootes loomakesi kohata, kuna päike oli juba loojunud. Taaskord kujutasime ette küll linde ja kivisid pingviinideks, aga tuleb tõdeda, et ega me ikka pingviine ei näinud. Hakkasime siis saarelt ära minema mööda silda ja siis juhtus ime. Jah, silla alt ujusid läbi kaks pinviini, Lolo ja Pepe, ja üle silla hüppas suur vaalapoiss :) ....ok ok, nali. Tegelikult me taaskord nägime midagi ja mõtlesime muidugi, et vees ujub pingviin, uurisime siis lähemalt ja kui too kalda poole jõudis ja veest välja vudis oli tegemist suure paksu rotiga. Ju mingi vesirott.
Enne saarele tulekut kohtasime veel kahte kaamlipoissi ka. Tegelikult oli see muidugi kohaliku ürituse raames. Nimelt oli linnas mingi kahepäevane festival, kus eksponeeriti vanu ilusaid autosid, toimus ka mingi omapärane tantsuüritus, kus kõik kohalikud inimesed mingeid imelikke tantse tantsisid ja üldse oli paras selline laadamelu iga nurga peal. Peale kaamlite oli seal veel ka paar hobust ja pisike poni. Igatahes päris mõnus.
Aga jah, lõppkokkuvõttes ongi nii, et vaalade asemel nägime kaamleid ja pingviinide asemel nägime mingit vesirotti vms. Igatahes, nägime mis me nägime, siiski oli väga mõnus päev värskes õhus ookeani ääres ja natukenegi eemale siit pisikesest kodulinna elust.