Maamaja

Paar päeva on jälle möödas ja nii mõndagi on juhtunud.

Reede hommikul lahkusime Perthi hostelist ja asusime Pembertoni/Manjimupi poole teele. Need asuvad natuke üle 300 km Perthist lõuna pool. Kohale jõudes võtsime kohe suuna sinna avokaadofarmi poole, kus me eelmisel korral töötasime ja õnneks Vahur mäletas, kuidas sinna sõita.
(Saatsime suve keskel ülemusele smsi ja ütlesime, et tahaks jälle sinna tööle tulla. Ta vastas, et pole probleemi ja mainis isegi, et võib-olla saame tema kaudu mingi elukoha).
Igatahes jõudsime reede päeval farmi kohale ja kohe esimesena nägime Steve'i. Steve on ülemuse vend, ta töötab ka seal farmis ja tema tegelebki põhiliselt töötajate ehk backpackeritega. Käib ridade vahel meid vaatamas, viib autoga sinna jne. Kuigi ka Steve oli teadlik, et me tagasi tuleme, oli ta meid nähes ikka üllatunud, aga armas oli, tuli ja kallistas meid ja ütles, et mäletab meid väga hästi ja et oleme ikka samasugused :)
Tema venda ei olnud see päev tööl, aga Steve küsis kohe, kas esmaspäevast saame tööd alustada. Jõudsime ideaalsel ajal, just nädal tagasi hakati avokaadosid korjama ja üsna palju töötajaid on juba olemas.
Ta pakkus meile ka majutust, mis meile väga sobis, sest siin väikses linnakeses on väike valik ja hostelisse ei tahaks üldse minna. Igatahes läks ta kuhugi avokaadopuude vahele ja kutsus kaks inglise tüdrukut meie juurde, kes siis pidid meile me elamist näitama. Sõitsime autodega paar kilomeetrit farmist eemale ja seal paistiski me maja. See on küll üksik ja metsade, põldude vahel, aga tööl on super hea käia, paariminutilise autosõidu kaugusel. Samas majas elavad juba need kaks inglise tüdrukut, üks eesti paar ja üks iiri tüdruk. Me oleme siiani näinud vaid neid inglise tüdrukuid, kuna eesti paar on just see nädalavahetus Perthis ja iirlane on Iirimaal kodus külas, nii et teda näeme alles kahe-kolme nädala pärast. Täna õhtul siis tuleb Perthist tagasi ka eesti paar, eks siis näis, kas on normaalsed:) Igatahes õnneks need inglise tüdrukud tunduvad küll toredad ja saame inglise keelt harjutada. Kusjuures praegu töötabki seal farmis eestlastest ainult see paar, kes meie majas elab, eelmisel korral oli eestlasi üle 10.
Kolisime juba reedel oma paari asjaga siia majja, õnneks on meil oma tuba. Kui inglastelt interneti kohta uurisime, ütlesid nad, et siin majas pole üldse levi, kuid me Vahuriga ikka leidsime ühe aknalaua peal nõrga signaali :) Kuna meil oli nädalavahetus vaba ja üsna palju asju vaja osta (tekid, padjad, linad, pannid, potid ja muu), sõitsime laupäeval 130 km kaugusele Bunbury linna. See on lahe mereäärne linnake, oleme seal ennegi paar korda käinud. Seal on ka odavaid suuri poode, kust kõik vajaliku endale leidsime. Õhtuks tulime jälle oma majakesse ja täna puhkame niisama enne töönädala algust. Auto on siiani hästi vastu pidanud ja edaspidi sõidamegi tööle vaid paar kilomeetrit päevas. Suur toidupood asub u 20-25 km kaugusel, proovime hakkama saada nii, et käime kord nädalas poes, aga eks näis, kuidas olema hakkab. Ja mõnel nädalavahetusel tripime ringi.
Tulime just jooksmast, aga vihma hakkas järjest rohkem sadama.
Igatahes meil läheb hästi, nüüd on töö ja elukoht olemas. Me ei tea veel, kui kauaks siia tööle jääme.

Homme lähme siis üle 1,5 aasta jälle füüsilist tööd tegema, okou:D
Tervitused!