Väike trip

Jõudsime oma retkelt ilusti tagasi. Olime 3 ööd ära, sõitsime reede hommikul Margaret Riverisse. See on armas väike linnake, kus tehakse Austraalia kuulsamaid veine. Linna ümbruses oli palju ilusaid viinamarja istandusi ja veinimõisasid, aga enamus viinamarju oli juba ära korjatud selleks hooajaks. See on mereäärne linn ja loomulikult läksimegi ookeani kallast avastama. Esimesel päeval käisime siis Margaret Riveri randades, aga need ei olnud sellised rannad, kus ujuda, vaid sellised kaljused, kivised. Väga ilusad olid need siiski, kahjuks oli pilvine ilm ja taevas hall. Lained olid hästi suured ja võimsad, lõid kõva laksuga vastu väikseid kaljusid. Õhtupoole läksime ühte jõeäärsesse telkimiskohta (ostsime teede atlase, kus on ära märgitud telkimiskohad, sealt me oma telkimiskohad leiamegi). Panime telgi üles, aga öösel kuulsime, kuidas keegi väljas ümber telgi luusib, samuti hüppas keegi meie lähedal. Teadsime, et kängurud võisid seal küll olla, aga siis saime teada ühelt mehelt, et seal metsas elab palju opossumeid. Nad otsivad öösiti süüa ja ju nad siis lootsid meilt midagi leida. Kolisime öösel autosse magama, sest ebamugav oli magada ja natuke tuli ka kartus sisse. Hull elu käis seal metsas. Aga keset ööd otsustasid opossumid, et tuleks me auto katusele! Me vähemalt arvame, sest kuulsime, et keegi nagu kõndis auto peal ja hommikul nägime, et väikesed käpajäljed olid katusel. Õnneks nad siiski autosse ei suutnud sisse muukida, aga söögilõhnasid tundsid nad kindlasti, kuna meil suht palju süüa seal. Vaatasime netist, opossumid näevad roti moodi välja, aga enamus neist on suuremad.

Järgmisel hommikul otsustasime sõita Augustasse - Austraalia kõige edelapoolsem koht. Seal kohtuvad kaks ookeani- India ookean ja Southern ookean. Vot seal olid alles kaunid rannad. Nägime palju surfareid, lained olid meeletud, kuid nii ilusad. Päike paistis, kuid tuul oli väga tugev, selleks ongi seal hea surfata. Ookeanite kohtumispaik oli selline, et tugevad lained lõid keset merd kokku, seal kõik vahutas ja lainetas. Mingi majakas oli seal kohtumispaigas, aga me ei hakanud sisse minema, see maksis, aga me oleme siiski backpackeridJ Majakas ja igast muud sellised nn turistikohad, nt koopad, rahvuspargid jne maksavad 15 dollari kanti ja see on meie jaoks küll palju. Tegelt kõik need telkimiskohad maksavad ka (7 dollarit inimene), aga me oleme umbes pooled korrad nn sellest mööda nihverdanud. Seal on ainult wc ja mõnikord ka laud ja toolid, muud ei ole midagi. Selle raha korjab tavaliselt kohalik „ranger“ korra päevas, aga me oleme siis sinna õhtul läinud ja hommikul juba lahkunud, niisiis pääsesime maksmisest. Aga need korrad, kui me maksime, oli see nn „ranger“ seal koguaeg kohapeal, siis me ei saanud mitte maksta. Aga osad backpackerid ööbivad üldse kuskil tee ääres ja magavad autos, nad nihverdavad samamoodiJ Eks me võib-olla ka millalgi ööbime niisama kuskil metsa teel, eks näis.

Sellel õhtul läksime ühte rahvusparki ööbima ja hommikul võtsime suuna samuti ühte ookeaniäärsesse kohta nimega Windy Harbour. See oli kõige tuulisem koht üldse, kõrvad vihisesid ja isegi autos sees tundus, nagu see rebiks varsti autouksed eest. Läksime siiski vaateplatvormidele, kust oli hästi ilus vaade merele ja tegime pilte. Kahjuks rannamõnusid ei saanud nautida, kuna tuul keerutas liiva üles ja suht jahe hakkas selle tuule käes. Päeval otsisime jälle mingi telkimiskoha ja passisime niisama seal. Üks kohalik naine küsis meilt niisama, kust pärit oleme ja rääkis natuke juttu. Ta soovitas meile ilusaid kohti, kuhu minna, aga need on nii kaugel, et ei tea, kas jõuame sinnakanti üldse. Aga ta ütles ka, et te pidage meeles, te olete ookeani ääres ja siin on palju haisid. Samuti hoiatas ta, et põhjapool on jõgedes ja järvedes krokodillid, ärge seal ujuma minge. Küsisin siis huvi pärast, kas ta on ise haid näinud, ta hakkas naerma, et nalja teed või.. ta on neid vist päris palju näinud. Rääkis igast lugusid meile oma mehest, nt et ta püüdis kala, sai ühe meetri pikkuse kala kätte ja sel ajal, kui ta seda merest välja sikutas, hüppas hai merest üles ja napsas selle kala omale suhu. Ma ei saagi aru, kuidas surfarid ei karda, kas siis kaldale nii lähedale haid ei tule või on nad lihtsalt nii julged!?

Täna siis jõudsime tagasi siia Fontys Pooli, kus ennegi ööbisime. Vaatasime, et saime rohkem palka, kui lootsime, kuid see on vist sellepärast, et me märkisime ennast Austraalia residentideks ja maksame miinimum suuruses makse. 5,5 tööpäeva ehk 43 töötunni eest saime mõlemad palka kätte 756 Austraalia dollarit ehk 9000 krooni. See on tegelikult alla Austraalia miinimumpalga, aga farmides pidavatki see nii olema. Mõnes saab natuke rohkem kätte, aga üldiselt ongi see normaalne farmi palk.

Nüüd oleme rohkem siin kohapeal paigal, ootame, kuni õunad valmis on, et neid korjama minna. Loodetavasti nädala pärast. Siin kohapeal hakkab igav, kui tööd pole, aga ringi sõita ei taha, kuna vahemaad on nii suured ja raha kulub bensiinile meeletult. Vahemaad on ikka meeletud ja need sõidud ei ole huvitavad, kuna teed on kõik sarnased, puud, põõsad tee ääres nagu Eestiski ja külad asuvad üksteisest kaugel. Sisemaal on vähe asustust ja märkasime, et paljud puud tee ääres olid põlenud, ju siin on mingi aeg tulekahju olnud. Aga kui siin tahad midagi näha, mere äärseid kohti jne, peadki need vahemaad läbima, muud teha ei ole. Siin olles saame aru, kui mõnus on Eestis kuhugi sõita, mitte miski pole liiga kaugel. Siin me oleme ühes osariigis, Lääne Austraalias, ja arvatavasti ei näe me isegi mitte aasta jooksul kõike, mida tahaks. Kuid midagi pole teha, kui tahad ilusaid kohti näha, peab sõitma ja raha kulutama:D