Lõuna-Austraalia

Nüüd siis olemegi kohal Lõuna-Austraalias. Teekond oli päris karm, aga omamoodi huvitav. Nägime väga palju ilusat (ja koledat) ja üritame nii palju kirja panna kui meelde tuleb.

Pühapäeval, kui Albany´st minema saime, sõitsime ca 300-400 km ja viskasime esimesse teeäärsesse kämpimisalasse magama.

Esmaspäeva varahommikul, nii kui päike tõusis, sõitsime kauaoodatud Esperance linna. Võibki öelda, et lootused ja ootused olid põhjendatud. Linn on üsna suur, ca10 000 elanikuga kuurortlinn. Asub mägisel rannikul ookeani ääres. Raske on seda sõnadega kirjeldada, aga kindlasti meie senine lemmik. Päikesepaistelise päeva hommikut alustasime kohviga tänavakohvikus. Kuna meie senised läbitud kilomeetrid näitasid, et Austraalia teedel raadiolained eriti ei levi, siis ostsime muusikapoest omale `Five For Fighting´si CD plaadi ja kihutasime Esperance ühele 40 km pikkusele (Great Ocean Drive) ringile, kuhu jäävad selle piirkonna ilusamad ookeaniäärsed kohad. Seal oli tõesti väga-väga-väga palju ilusaid randasid ja vaateplatvorme. Neid olekski võinud vaatama ja imetlema jääda. Eks lisame mõned pildid, siis näete ise ka. Muuhulgas on seal sellised vaateplatvormid, kust saab jälgida vaalade liikumist. Vaalad liiguvad küll sealt mööda ainult talviti ja neid me seekord ei näinud, aga keegi turist märkas seal delfiini ja näitas meilegi. Mina nägin, aga Inku ei näinud. Eks üritame mõnikord kuskile minna, kus neid korralikult ja lähedalt näha ja katsuda saab. Lõppkokkuvõttes on Esperance olnud siiani meie reisi kõige ilusam koht ja seda julgeks soovitada kõigile.

Esperance nähtud, asusimegi taaskord teele. Sõitsime oma 300-400 km jälle. Rohkem lihtsalt ei jaksanud, sest nii kui väljas hämardub, on kängurud kohe aktiivsemad ja neid sattub ikka väga tihti teepeale ja teeäärtesse. Ei taha riskida, sest pea iga kilomeetri tagant on jälle surnud kängurud teede ääres. Päris vastik vaatepilt on see kohati ja nendega kokkupõrkamine autole ka ilmselt hästi ei mõju. Niisiis taaskord jäime teeäärsesse nö parklasse ja telkimisalasse magama. Siin selle põhimaantee ääres on õnneks iga ca 50 km tagant sellised puhke- ja telkimisplatsid. Seal on tihtipeale ka vetsud, võimalus vett võtta ja osades isegi gaasigrillid, kus grillida saab. Ses suhtes väga mugav. Nii kui ära väsid, keerad teeäärde ja kõik eluks vajalik olemas :)

Järgmisel päeval taaskord varahommikul startisime ja tagantjärele meenutades oli see üks suur sõitmine. Päeva õhtuks läbitud kilometraashi vaadates ei uskunud ise ka, et olime läbinud selle päevaga 1000km. Selle peamine ja ainuke põhjus oli tegelikult see, et lihtsalt polnud, mille pärast peatuda. Selle 1000 km jooksul olid iga ca 100-200 km tagant nö asulad, kus me lootsime algus ikka peatuda ja ringi vaadata, aga reaalsus oli teine. Asula oli tihtipeale 1-2 maja. 1 nendest oli bensiinijaam ja teine motell (50% juhtudest oli see ka maha jäetud). See on tõesti uskumatult kummaline ja harjumatu vaatepilt, kui sadade kilomeetrite jooksul on täielik tühjus. Maastik on koguaeg sama ja nii kaugele kui silmapiir ulatub, ei paista seal mitte kui midagi. Kohati oli tunne, nagu oleks ainukesed inimesed maamunal. See on väga imelik tunne. Kohati, kui tundus, et hakkavad mingid taimed tekkima ja loodus muutuma, siis peagi oli jälle kõik sama. Inimtühjad väljad igas ilmakaares. Kui seda näha ja seal tühjuses olla, siis on see omamoodi ilus ja vaikne, samas väga kõle ja üksik. Ainukesed liiklusvahendid, mis teedel vastu liikusid, olid ca 30-40m pikkused `road train´id ehk siis suured veoautod (tõesti suured, mitte nagu Eestis sõitvad rekkad vaid hulga suuremad), natuke ka autocaravane ja isegi mõni hullumeelne jalgrattur. Teel olles nägime ka dingosid. Need peaks olema siis ainult Austraalias elavad metsikud koerad. Samuti sõitsime Austraalia kõige pikemal täiesti sirgel teelõigul, kust ei keeranud maha ei ükski tee ega polnud väiksematki kurvi. Selle pikkus oli 147 km. See algas ja lõppes hädamaandumiseks mõeldud lennurajaga. Neid lennuradasid oli sel teekonnal meil veelgi. Õhtuks viskasime jälle teeäärde magama.

Täna siis jätkus see sõitmine tühjuses (kokku jälle umbes 700-800km) ja jõudsimegi teise osariiki Lõuna-Austraaliasse. Hetkel oleme Murray Riveri kaldal ühes linnas karavanpargis. Umbes 10-20 km enne siia piirkonda jõudmist olime päris pettunud Lõuna-Austraalias. Absoluutselt tühjus. Ei ühtki metsa ega põldugi. Suhteliselt masendav. Aga järsku toimus justkui mingi muutus. Nii kui Riverlandi piirkonda jõudsime, tärkasid justkui taas loodus ja inimesed ellu. Kuigi saabusime peaaegu pimedas, nägime siiski palju ja suuri ja võimsaid apelsinide ja viinamarjade istandusi. Loodus muutus ka lopsakamaks ja samuti peaks siin piirkonnas olema nüüd palju ilusaid suuremaid linnasid. Eks sellest kirjutame peagi, kuidas siin on.

Siin osariigis on ka ajavahe 1,5 tundi eelmise osariigiga. Niiet Eestiga on ajavahe nüüd 6,5h. Kokku tuligi meie teekond Manjimupist Riverlandi natuke üle 3000km. Nüüd ongi plaan natukene siin ringi vaadata ja ennast kurssi viia siin toimuvaga, sest ilmselt hakkame nädala-paari pärast siin kandis tööd otsima. Oleme siin piirkonnas nüüd paar päeva ja siis sõidame veel natuke edasi allapoole Adelaide´sse. Adelaide on 1,3 miljoni elanikuga osariigi pealinn.

Praeguseks kõik, nautige pilte :)

On the road

Töötasime veel nädala nagu plaanis oli ja praeguseks oleme teist päeva teel. Suundume siis Lääne Austraalia osariigist teise osariiki, Lõuna Austraaliasse ja teekond peaks olema ca 3000 km pikk. Tööl läks õnneks viimane nädal kiiresti, kuna pooled päevad tegime muid asju, õunu ei saanud korjata. Neljapäev oli minu jaoks kõige õudsem tööpäev. Pidime hakkama puude vahelt kilesid ära võtma ja peale mõne meetri eemaldamist jooksis kile alt päris mitu hiirt välja, arvatavasti põldhiirt! Üks jooksis täpselt minu jalge vahelt, teised panid teises suunas. Mõne aja pärast jooksis eemalt kile alt teine hiir minu suunas ja nägime neid veel mitu korda. Nad olid küll väiksed, aga mul vist on ikka väike foobia, see oli nii jube tunne. Nüüd tagantjärgi on naljakas mõelda, aga sel hetkel ma mõtlesin, et ma ei suuda tööpäeva ära kannatada. Õnneks seda tööd ei pidanud me kaua tegema ja ma viilisin peale hiirte nägemist, Vahur tegi õnneks kiiresti ise ära.

Neljapäeval läksime juba õhtul kell 20:00 magama ja panime äratuskella 3.00ks öösel helisema. Tegime kohvi, sõitsime linna ja vaatasime keset ööd autos läpakast eurovisiooni ja elasime Otile kaasa (ajavahe meil ju Eestiga 5 tundi). Pärast pikutasime veel paar tundi ja siis läksime tööle, õnneks oli viimane päev, suht väsinud olime ikka. 

Laupäeva hommikul pakkisime ilusti kõik asjad autosse ja asusime teele. Sõitsime eile siis üle 300 km ja peatusime Albanys. Tee peal tegime väikeseid peatusi, käisime mereäärseid kohti vaatamas. Albany on 25000 elanikuga linn, aga jätab mulje, nagu see oleks palju suurem. Siin on väiksed mäed ja asub täiesti ookeni ääres. Väga kift linnake. Sõitsime õhtul mere ääres ja linn paistis tuledevalges nii ilus. Mõtlesime, et pole ammu väljas käinud, niisiis otsisime oma reisikotist nn linnariided välja ja läksime linna peale õhtul. Leidsime paar pubi ja kohvikut, Lonely Planeti soovitusel valisime siis ühe pubi välja, seal pidi tihti live muusika olema. Mingi Austraalia bänd esineski eile seal ja õhtu jooksul läks pubi ääreni rahvast täis ja hull tants hakkas pihta. Kohal oli igas vanuses rahvast. Väga kift oli vahelduseks jälle väljas käia. Öösel peale seda jalutasime autosse ja hakkasime netist eurovisiooni finaali vaatama, kuigi hull väsimus oli selleks hetkeks peal, meie aja järgi lõpes see alles varahommikul. Tubli, Ott!:) Jõime eile palju veini ja pubis õlut. Magasime mingi 4 tundi ja oleme siiani siin samas linnas. Täna plaanime Albanys veel aega veeta ja õhtuks siis kuhugi telkimiskohta sõita. Ma sõitsin eile esimest korda Austraalias autoga, väga harjumatu ikka, õnneks oli sel hetkel vähe autosid. Ringteedel ja parempööretel on eriti hull, kõik läheb sassi, kes kellele teed annab jne. Isegi suunatuled on siin teisel pool kui Eestis ja eile kui sõitsin, panin ikka mitu korda suunatule asemel kojamehed tööle:D 

Õnneks on siin tunduvalt soojem kui me eelmises kohas, tänu ookeani õhule.

Elu õunafarmis

Aeg läheb ikka nii ruttu. Oleme jälle 3 nädalat töötanud ja jääme siiski üheks nädalaks veel. Esiteks, mul tuli vahepeal idee, et maksaks õppelaenu ära. Ma peaks seda veel järgmised 5 aastat igal kuul maksma ja kuna siin teenime hästi, on mul nüüd võimalik see ühe korraga ära maksta. Saatsimegi Vahuriga mõlemad oma Austraalia pangast raha Eesti pangakontodele ja paari päeva pärast, kui see mu arvel on, maksangi ära :) Sellepärast jäämegi nädalaks veel, et oleks ikka piisavalt ressursse edasiseks reisimiseks ka.

Vahepeal oli meil lausa 14 inimest tööl, aga mingil hetkel ei vajanud nad enam enamusi ja nad jätsid ainult 4 inimest, meie ja üks Inglise-Iiri paar. Ei teagi, miks just meid, aga hullult vedas meil :) See nädal oli suht lohva ja mõnus, kuna tegime igast erinevaid asju tööl. Seda sellepärast, et nädala keskel ütlesid ülemused meile, et see viimane sort õunu, mida me korjame, ei ole veel piisavalt punased, aga nad otsivad meile mingit muud tööd vahepealseks ajaks, kuni saab jälle korjata. Väga mõnus nendest niimoodi meile vastu tulla. Niisiis, teisipäeval pidime nendelt kiledelt, mis õunapuude vahel on, mingeid metalljubinad ära võtma. Pool päeva chillis meiega kaasas omanike koer, Jess. Ta on hästi armas, väga noor alles ja tahab koguaeg mängida. Siin on enamustel farmeritel samat tõugu koer, ma ei oska öelda, mis tõug, aga igatahes iga kord, kui linde näeb, ajab neid taga. Ju mingi jahikoer :) Mõnikord tuleb ta ülemustega tööle kaasa, saab seal terve päeva ringi joosta. Igatahes see üks päev pidime temaga  umbes pool aega mängima, sest muidu ta ei jätnud meid rahule, tuli ja sikutas meid varrukatest ja hüppas peale ja tõi õunu, et me neid talle viskaks. Hehee, mis tööpäev :D 

Kolmapäeval anti meile mõlemale käärid kätte ja pidime väikeste õunte puude pealt nööre ära lõikama. Nendega seoti okse enne kuidagi, aga nüüd oli vaja siis ära võtta ja nii me terve päeva rahulikult lõikasimegi neid. See oli kõige kergem tööpäev üldse. Sama päeva hommikul anti Vahurile ATV, ma istusin taha ja sõitsime sellega farmis sinna, kus tööd tegime ja nii koguaeg, kui kuhugi vaja sõita oli, päris kift. Aga eilsest ehk reedest hakkasime jälle õunu korjama, kuna nad tahavad kähku hooaja ära lõpetada. Vahur sai ka see päev uue liiklusvahendi oma käsutusse, nimelt traktori:D See mees näitas talle kähku, kuidas sellega sõitmine käib ja jättiski selle Vahurile. Nimelt peab mingi aja tagant õunakasti edasi viima, kuna me ise ju ka liigume korjates. Traktoril on metallist mingi asi, kuhu peale siis õunakast läheb. Õnneks sai ta hästi hakkama ja on jälle uus kogemus olemas. Meie aga oleme ainult nädala veel ja siis on kindlasti minek, enam ei viitsiks siin ühes kohas olla.

Need laama moodi loomad, kes me lähedal elavad, üks neist sai poja eelmisel nädalal. Hästi armsake väike, esimestel päevadel alles õppis nn kõndima, jalgade peal seisma. Enamus aega, kui teda näeme, ta veel pikutab rohu peal.

Paneme mõned pildid meie tegemistest.