Lõuna-Austraalia

Nüüd siis olemegi kohal Lõuna-Austraalias. Teekond oli päris karm, aga omamoodi huvitav. Nägime väga palju ilusat (ja koledat) ja üritame nii palju kirja panna kui meelde tuleb.

Pühapäeval, kui Albany´st minema saime, sõitsime ca 300-400 km ja viskasime esimesse teeäärsesse kämpimisalasse magama.

Esmaspäeva varahommikul, nii kui päike tõusis, sõitsime kauaoodatud Esperance linna. Võibki öelda, et lootused ja ootused olid põhjendatud. Linn on üsna suur, ca10 000 elanikuga kuurortlinn. Asub mägisel rannikul ookeani ääres. Raske on seda sõnadega kirjeldada, aga kindlasti meie senine lemmik. Päikesepaistelise päeva hommikut alustasime kohviga tänavakohvikus. Kuna meie senised läbitud kilomeetrid näitasid, et Austraalia teedel raadiolained eriti ei levi, siis ostsime muusikapoest omale `Five For Fighting´si CD plaadi ja kihutasime Esperance ühele 40 km pikkusele (Great Ocean Drive) ringile, kuhu jäävad selle piirkonna ilusamad ookeaniäärsed kohad. Seal oli tõesti väga-väga-väga palju ilusaid randasid ja vaateplatvorme. Neid olekski võinud vaatama ja imetlema jääda. Eks lisame mõned pildid, siis näete ise ka. Muuhulgas on seal sellised vaateplatvormid, kust saab jälgida vaalade liikumist. Vaalad liiguvad küll sealt mööda ainult talviti ja neid me seekord ei näinud, aga keegi turist märkas seal delfiini ja näitas meilegi. Mina nägin, aga Inku ei näinud. Eks üritame mõnikord kuskile minna, kus neid korralikult ja lähedalt näha ja katsuda saab. Lõppkokkuvõttes on Esperance olnud siiani meie reisi kõige ilusam koht ja seda julgeks soovitada kõigile.

Esperance nähtud, asusimegi taaskord teele. Sõitsime oma 300-400 km jälle. Rohkem lihtsalt ei jaksanud, sest nii kui väljas hämardub, on kängurud kohe aktiivsemad ja neid sattub ikka väga tihti teepeale ja teeäärtesse. Ei taha riskida, sest pea iga kilomeetri tagant on jälle surnud kängurud teede ääres. Päris vastik vaatepilt on see kohati ja nendega kokkupõrkamine autole ka ilmselt hästi ei mõju. Niisiis taaskord jäime teeäärsesse nö parklasse ja telkimisalasse magama. Siin selle põhimaantee ääres on õnneks iga ca 50 km tagant sellised puhke- ja telkimisplatsid. Seal on tihtipeale ka vetsud, võimalus vett võtta ja osades isegi gaasigrillid, kus grillida saab. Ses suhtes väga mugav. Nii kui ära väsid, keerad teeäärde ja kõik eluks vajalik olemas :)

Järgmisel päeval taaskord varahommikul startisime ja tagantjärele meenutades oli see üks suur sõitmine. Päeva õhtuks läbitud kilometraashi vaadates ei uskunud ise ka, et olime läbinud selle päevaga 1000km. Selle peamine ja ainuke põhjus oli tegelikult see, et lihtsalt polnud, mille pärast peatuda. Selle 1000 km jooksul olid iga ca 100-200 km tagant nö asulad, kus me lootsime algus ikka peatuda ja ringi vaadata, aga reaalsus oli teine. Asula oli tihtipeale 1-2 maja. 1 nendest oli bensiinijaam ja teine motell (50% juhtudest oli see ka maha jäetud). See on tõesti uskumatult kummaline ja harjumatu vaatepilt, kui sadade kilomeetrite jooksul on täielik tühjus. Maastik on koguaeg sama ja nii kaugele kui silmapiir ulatub, ei paista seal mitte kui midagi. Kohati oli tunne, nagu oleks ainukesed inimesed maamunal. See on väga imelik tunne. Kohati, kui tundus, et hakkavad mingid taimed tekkima ja loodus muutuma, siis peagi oli jälle kõik sama. Inimtühjad väljad igas ilmakaares. Kui seda näha ja seal tühjuses olla, siis on see omamoodi ilus ja vaikne, samas väga kõle ja üksik. Ainukesed liiklusvahendid, mis teedel vastu liikusid, olid ca 30-40m pikkused `road train´id ehk siis suured veoautod (tõesti suured, mitte nagu Eestis sõitvad rekkad vaid hulga suuremad), natuke ka autocaravane ja isegi mõni hullumeelne jalgrattur. Teel olles nägime ka dingosid. Need peaks olema siis ainult Austraalias elavad metsikud koerad. Samuti sõitsime Austraalia kõige pikemal täiesti sirgel teelõigul, kust ei keeranud maha ei ükski tee ega polnud väiksematki kurvi. Selle pikkus oli 147 km. See algas ja lõppes hädamaandumiseks mõeldud lennurajaga. Neid lennuradasid oli sel teekonnal meil veelgi. Õhtuks viskasime jälle teeäärde magama.

Täna siis jätkus see sõitmine tühjuses (kokku jälle umbes 700-800km) ja jõudsimegi teise osariiki Lõuna-Austraaliasse. Hetkel oleme Murray Riveri kaldal ühes linnas karavanpargis. Umbes 10-20 km enne siia piirkonda jõudmist olime päris pettunud Lõuna-Austraalias. Absoluutselt tühjus. Ei ühtki metsa ega põldugi. Suhteliselt masendav. Aga järsku toimus justkui mingi muutus. Nii kui Riverlandi piirkonda jõudsime, tärkasid justkui taas loodus ja inimesed ellu. Kuigi saabusime peaaegu pimedas, nägime siiski palju ja suuri ja võimsaid apelsinide ja viinamarjade istandusi. Loodus muutus ka lopsakamaks ja samuti peaks siin piirkonnas olema nüüd palju ilusaid suuremaid linnasid. Eks sellest kirjutame peagi, kuidas siin on.

Siin osariigis on ka ajavahe 1,5 tundi eelmise osariigiga. Niiet Eestiga on ajavahe nüüd 6,5h. Kokku tuligi meie teekond Manjimupist Riverlandi natuke üle 3000km. Nüüd ongi plaan natukene siin ringi vaadata ja ennast kurssi viia siin toimuvaga, sest ilmselt hakkame nädala-paari pärast siin kandis tööd otsima. Oleme siin piirkonnas nüüd paar päeva ja siis sõidame veel natuke edasi allapoole Adelaide´sse. Adelaide on 1,3 miljoni elanikuga osariigi pealinn.

Praeguseks kõik, nautige pilte :)