Jälle tööl

Oleme nüüd hostelis mitu päeva olnud (siiani ikka veel Mongoolia telgis). Siin on u 80 inimest, meile tundub praegu, et enamus on sakslased. Koguaeg kuuleme ainult saksa keelt. Lõuna-Koreast on ka paljud ja eks on teisigi. Üks Eesti paar ja poisi vend, nad on juba teist aastat siin ja nad rääkisid siin meile oma seiklustest ja erinevatest töödest selle aja jooksul. Millegipärast on nad siia Berrisse jäänud väga kauaks. Töötavad packingus ehk pakivad. Ega me neid palju ei näe, kuna nad töötavad öövahetuses. Me ise panime ka ennast packingusse nimekirja ja kui veab, saame 3 või 4 nädala pärast sinna tööle. Aga ei pruugi saada, kuna inimesi on suht palju, kes sinna tahaks. Aga eks näis:) Inimesed on siin sõbralikud nagu ikka, ainuke miinus on see, et peale tööd tahavad kõik ühel ajal dushi alla minna ja siis kööki süüa tegema, nii et siis on nõme järjekorras seista.

Täna oli meil siis uus esimene tööpäev, hostel leidis meile töökoha. Töötame jälle ühes hästi hästi suures farmis, kus kasvatatakse apelsine ja mandariine. Hommikul oli meil üllatus, kuna meid pandi hoopis mandariine korjama. See käib teistmoodi võrreldes apelsinidega. Mandariine peab nimelt kääridega lõikama ehk siis neid me nn ei nopi, vaid lõikame igat üht eraldi. Loomulikult võtab see umbes poole rohkem aega, sellepärast on ka bini ehk kasti palk suurem. Me üritame päev-päevalt kiiremini teha, siis suureneb ka palk. Meile isegi meeldis mandariine rohkem korjata, kuna nendel puudel oli vähem okkaid ja enamus mandariine olid suuremad kui apelsinid! Me ise algus ei saanud aru, et tegemist on mandariinidega:D Eestis oleme harjunud väga väikestega, siin oli selliseid ainult väike osa, enamus on jõhkralt suured. Kahjuks on mu parema käe ranne valus sellest ühest päevast, kui apelsine korjasime, kuna neid pidi hullult jõuga tõmbama ja ju mingi lihas tegi liiga palju tööd vms ja ehk on väike põletik sees, nagu muhk oleks peal ja päris valus on. (Vahuril oli sama asi ühel käel, kui õunu hakkasime korjama ja läks u nädalaga korda; aga mul tuli alles nüüd). Loodan, et kui terve nädala mandariine lõikame, siis saab käsi puhata ja ehk on jälle terve, kui millalgi apelsine peame korjama. Kui õuntes nägime konnasid ja hiiri, siis täna hirmutasid meid suuuuuured hallid karvased vastikud ämblikud! Minu peopesast natuke väiksemad, aga hästi jubedad. Mul täna üks sattus mandariini peale, ma ei pannud tähele, lõikasin mandariini läbi ja järsku oli see suur ämblik minu korjamise kotis. Ta liikus nii kiiresti, ma jooksin elu eest, et kott ära tühjendada. Need ei ole vist mürgised, aga igatahes väga kohutavad ja loodame, et ei kohta neid väga palju. Homme jälle tööle, siis teeme mõned pildid ka. Aa, üks saksa poiss pakkus täna Vahurile tööd. Ta töötab oma sõbraga kuskil kartulifarmis, aga sõber läheb nädala pärast ära ja koht vabaneb. Seal on 5 päeva nädalas töö, 12 tundi päevas. Töö on suht raske ja Vahur ei hakka minema, kuna siis peaks ma üksi sõitma iga päev kaugele tööle ja arvame, et 12 tundi päevas on ikka liiga hull. Jääme esialgu sinna, kus hetkel töötame ja loodame, et saame mingi aeg pakkimisse.

Üldiselt oleme me õnneseened, meil on töödega siin vedanud. Sattusime õigel ajal õuntesse ja nüüd oleme Lõuna-Austraalias ja see on praegu kõige õigem koht, kust tööd leida. Enamus backpackereid põrutas põhja sooja. Seal on ka loomulikult tööd, aga tööd on väga vähe võrreldes sellega, kui palju on seal hetkel backackereid. Loeme vahel facebookist foorumit "eestlased Austraalias" ja seal nad kirjutavadki, et põhja pool farmides on u 200 inimest töö järjekorras. Me käitusime vastupididelt ja jäime siia, kus on jahe ja igatahes tuleb iga päev uusi tööpakkumisi siin. Muidugi on ka siin, lõunas, päris palju backpackereid, aga tundub, et isegi jaguks rohkematele tööd. Me igatahes kavatseme vähemalt paar kuud siin olla ja töötada ja nädalavahetustel siin osariigis ringi sõita ja vaadata.