Lõpuks hostelis

Nüüd siin viimase päeva jooksul igasugu asju toimunud. Eile olime veel Waikeries, aga kuna see autos magamine ja karavanparkides ööbimine on juba suht üle visanud, siis otsustasime, et esimesel võimalusel ikka hosteli. Kuna aga Waikeries oli see tööpakkumine, siis otsustasime minna kohale ja vaadata ära, mida see apelsinide korjamine endast kujutab, et siis saaks otsustada, kas tahame seda teha või liigume edasi.

Olime siis täna hommikul kell 7 kohal, et tööle asuda. Meile oli eelnevalt öeldud, et kui tahame, olgu me kell 7 hommikul ühe farmi juures, et paberiasjad korda ajada ja tööle asuda. Põhimõtteliselt töötatakse selles farmis 6-7 päeva nädalas. Niisiis olime hommikul platsis. Peale meie oli kohal veel ca 30 inimest. Kõik oma autodega, et sõita põldude vahele tööle. See on tegelikult selle piirkonna suurim tööpakkuja, aga nagu hiljem selgus või vähemalt meile tundub, on tegemist mingi vahendajaga, kes saadab töötajaid sinna, kus parasjagu korjata saab. Juba hommikul venis seal kõik ja teele asusime alles umbes kell 8. Meie arvasime, et sõidame kuskile lähedale ridade vahele ja hakkame kohe korjama, aga tegelikult sõitsime peaaegu pool tundi autoga, enne kui jõudsime sihtkohta. Puud olid ilgelt suured ja pidime seal hästi suurte redelitega kõvasti turnima. Apelsine oli päris palju, aga nende korjamine on hoopis hullem kui õunte. Tulevad hästi raskelt okstelt ära ja okstel on mingid vastikud teravad okkad. Algul arvasime, et apelsinid ikka suuremad kui õunad ja kastid täituvad vähemalt sama kiirelt, aga eks olime ikka päris kobad ja aeglased ka alguses. Arvasime, et töötame seal ikka õhtuni välja, aga pärast 3nda kasti  täitumist oligi töö selles kohas otsas. Öeldi, et sõitke nüüd tagasi ja ühele teisele põllule teist sorti apelsine korjama. Sõitsime siis jälle pool tundi tagasi, loomulikult oma rahade eest. Teisel põllul olid küll mõnusad pisikesed puud, mida korjasime juba päris kiiresti, alla tunni 1 kast. Peale teise kasti täis saamist oli aga ka seal töö otsas. Kell oli 14.30 ja tööpäev läbi. Niiet saimegi päeva peale kokku ainult 5 kasti ja kuna teadsime, et seal makstakse tükitasu, ehk et nii palju kui korjad nii palju teenid, siis meie teenisime kahepeale selle päevaga 125 dollarit miinus maksud. Kui nüüd arvestada, palju me kütust maha sõitsime ja palju siin ööbimised ja toit jms maksab, siis olime üsna pettunud. Peale selle oli veel täielik infosulg, meile ei räägitud mittemillestki mittemidagi. Pärast tööpäeva uurisime ühtedelt prantslastelt, kes seal juba kauem töötanud on, et mis värk on. Nad ütlesidki, et see tavaline värk, et täna oli isegi hea päev. Igatahes meile selline töötegemine ei sobi ja otsustasime peale natukest aega mõtlemist, et sinna me tööle ei jää.

Kuna meile eile anti ühest teise linna hostelist lootust, et võime seal saada voodikohad, siis peale tööd sõitsimegi kohe hostelisse asja uurima. See teine linn asub nüüd 60km eelmisest ja linna nimi on Berri. Umbes sama suur linn, nagu Waikerie. Üsna sarnane, ka ilus ja kõik vajalik meiejaoks on olemas. Hostelis võttis meid vastu keegi juhataja vms, mingi noor saksa kutt, kes siin asju organiseerib (otsib ka tööd). Ta kohe peale paari sõna vahetamist küsis, et kas eestlased. Ja peale jaatava vastuse saamist ütles meile ´Kuula´. Ju nad siin siis vaatasid kõik koos Eurovisiooni võistlust. Ega tegelikult tuba ikkagi vabanenud ei olnud, aga kuna me juba kohal olime, siis ta pakkus meile nö ´emergency accommodation´it. Ta nimetas seda veel enne kui meile seda näitas ´Mongoolia telgiks´. Ma ei osanudki kohe midagi ette kujutada, aga hakkasime liikuma vaikselt läbi hosteli tagaaia poole, samalajal meile hostelit näidates. Hostel ise nagu hostel ikka siin Kängurumaal. Backpackeritest pungil täis. Aga samas täiesti ainulaadne. Siin väikse maalapi peal on kõik mida üldse oodata võiks. Peale peamaja on paar suvemaja ja peale selle veel paar kämpingut. Siis on suur bassein, jalgpalli ja korvpalli väljak, tenniseplats ja väike jõusaal. Isegi yoga tuba ja nurk kus massaashilaud. Veel väike tiigike punaste kaladega ja puuotsa tehtud onnike, kus laud ja toolid. Loomulikult iga nurga peal istumiskohad ja mis kõige huvitavam - saun. Ilmselt sellepärast, et omanik on norrakas. Igatahes suundusime läbi tagahoovi ja jõudsime lõpuks kohale. Väljast paistiski see mingi veidra suure telgi moodi, aga kui sisse tulime, tundus siin päris hubane. Väga suur, saab vabalt püsti ringi käia, põrand puust ja mis põhiline - soe. Elekter ja valgus samuti sees. Siin on küll kokku 5 voodikohta, aga praegu oli see täitsa tühi. Loomulikult saame kasutada peamajas olevat suurt kööki ja WC-d ja dushid ka seal. Igatahes otsustasime siia jääda. Kuigi hind on päris krõbe, pole siin ka suurt midagi muud valida ja peale selle, on siin selline põhimõte, et kõik toad, nii peamajas, suvemajas, kämpingutes jne, maksavad samapalju. Mida kauem oled, seda parema toa saad. Meile anti lootust, et ehk nädalakese pärast saame päris majja, kui keegi ära läheb. Rääkisime ka tööst, ja öeldi, et ei tohiks hetkel mingi probleem olla. Ta arvas, et juba esmaspäeval võib-olla leiaks meile mingi töö. Siin hostelis on peale meie veel 3 eestlast, kes siin juba kaua-kaua olnud ja töötanud. Igatahes hetkel meile siin meeldib, eks paistab kauaks jääme.

Paneme mõned pildid ka meie hipi-hostelist :)