Byron Bay

Pärast kuulsat Palm Beach'i külastamist veetsime öö kuskil teeveerel ning järgmisel hommikul jõudsime Byron Baysse, väga mõnusasse mereäärsesse hipi linnakesse. Teel sinna ei olnud jällegi mitte kui midagi huvitavat, nii et igav sõit rohkem kui 600 km Sydnest põhjapoole. Byron Bay oli aga väga positiivne üllatus, kuna me esialgu üldse ei plaaninudki nii kaugele sõita. Linna sisse sõites tuli järsku täielik suve tunne peale. Me jõudsime sinna laupäeva hommikul ja tundub, et sinna olid päris paljud noored nädalavahetust nautima tulnud. Inimesed siblisid linna peal, rannakohvikutes, hostelite ees jne. Ega Byron Bay on iseenesest väike linn, üks peatänav ja mitu rannaäärset väikest tänavat mitmete poodide ja jäätiseputkadega. Meiegi ostsime endale natuke suveriideid, mina paar kleiti ja Vahur päikseprillid ja ujukad. Rand oli häästi ilus ja suur, sinise vee ja valge liivaga. Hakkasime siis majutust otsima ja nagu me kartsime, olid paar esimest kohta täis ja vabu kohti ei olnud. Õnneks leidsime varsti väga normaalse karavanpargi, kus oli suur ala ka telkijatele. Mõnus väliköök, dushid ja wc olemas, ei olnud muud vajagi. See koht asus  linna keskusest paari kilomeetri kaugusel, aga mõnesmõttes oligi hea, kuna sealt läks väike tee otse superilusasse randa, mis oli peaaegu inimtühi. Hommikuti tuli sinna küll palju inimesi koertega jalutama ja ujuma :)
Igatahes kui telk püsti pandud ja muu vajalik tehtud, võtsime aja täielikult maha ja otsustasime, et oleme siin mõnda aega. Autoga sõitmisest oligi juba tüdimus peal, kuna seda oli viimasel ajal liigagi palju tehtud. Veetsimegi 4 rahulikku ja väga mõnusat päeva seal, lihtsalt puhates, rannas käies, basseini ääres lebotades ja ujudes, raamatut lugedes, õlut juues, linna peal kebabe süües. Im oli täpselt paras, päike säras iga päev ja sooja oli 30 kraadi kandis.
Nende päevade jooksul suutis Austraalia loodus meid jällegi üllatada! Ühel õhtupoolikul jalutasime väikest teedpidi randa. Järsku kuulsime ja nägime kedagi peaaegu enda kõrval jooksmas ja siis puu otsa ronimas. Me arvasime algus, et tegemist on jälle mingite opossumi(laadse)tega, aga kui tema poole vaatasime, nägime, et ta on hoopis koaala! Lihtsalt sellises kohas, kus me ei osanud arvatagi, on me kõrval koaala, kes veel jooksis, mitte ei maganud, nagu nad tavaliselt teevad :D Kahjuks ei saanud teda paitada, kuna ta oli jõudnud puu otsa ronida. Teine asi, mis meid täiega ehmatas ja üllatas, juhtus järgmisel päeval basseini ääres. Lamasime toolide peal, kui järsku tõmbas miski me tähelepanu. Basseini äärde oli jooksnud kuskilt rohu seest mingisugune poolemeetrine sisalik! Päriselt ka, me ei liialda, koos sabaga oli ta vähemalt pool meetrit pikk ja nägi välja nagu minikrokodill. Ja mis ta tegi-astus otse basseini ja hakkas seal ulpima! Läksime siis kiiresti ühe karavanpargi töötaja juurde ja seletasime, et mingi suur sisalik on basseinis. Ta võttis siis oma suure võrgu, millega sodi basseinist koristatakse ja tuli vaatama, kes see on. Kui ta teda nägi, ütles ta meile, et aa, see on ju "waterdragon" ehk siis veedraakon ja et neid on sinna ennegi sattunud. Võttis ta välja ja viis eemale, kus veedraakon rahulikult oma elu edasi elas. Igatahes oli see päris suur ehmatus ja me ei olnud kunagi kuulnudki tegelastest nimega "waterdragon". Ta oligi täpselt nagu draakon :D Inimestele nad aga ohtlikud õnneks ei ole. Samat looma, aga natuke väiksemat eksemplari nägime ka järgmisel päeval köögis süües. Tuli ja jooksis meist lihtsalt mööda, no ikka päris ehmatav oli.
Sellised olid meie Byron Bay  päevad, chill ja relax üheskoos. Ma käisin isegi ookeanis ujumas, vesi on juba päris soe. Seal olid nii suured lained, et ega ma tegelikult ei saa seda ujumiseks nimetada vaid pigem kastmiseks ja lainetesse sukeldumiseks. Byron Bay jättis hästi kifti mulje, väikene rannaäärne linn, kus saab aja maha võtta ja lihtsalt nautida.
Piltide tegemisega olime seekord laisad. Kui nägime koaalat ja veedraakonit, ei olnud mobiili kaasas ja linnakesest unustasime ka teha. Ainuke pilt, mis meil näidata on, on Byron Bay linna rannast.
Viimasel ajal lendab igalpool nii palju papagoisid, igasuguseid erinevaid liike ja värve, mis ainult loomaaedades ja piltidel nähtud.

Kodus ja võõrsil

Pärast Sinimägede tripi suundusime tagasi Sydney poole ja nii kui taaskord linna ummikuid tunda saime oli kohe selge, et ruttu tuleb siit linnast jalga lasta. Sydney on täis tasulisi teid, millest ummikus istudes on suht võimatu mööda nihverdada. See võib lõppeda sellega, et istud mitmeid tunde surnud ringis kinni. Seega otsustasime, et laseme parem kohe varvast ja suundume Sydney lähedal asuvale poolsaarele, mille tipus asub kurikuulus linn Palm Beach.
Palm Beach on siis seesama linn, kus filmitakse Austraalia kuulsaimat seepi "Home And Away" ehk siis "Kodus ja võõrsil". See sariaal on tänaseks jooksunud juba ca 25 aastat ning seetõttu on ilmselt ka Palm Beach palju kuulsust võitnud.
Tee sinna linna viis taaskord üle kõrgete mägede ja asub see Sydney´st ca 40 km kaugusel. Juba enne kohale jõudmist tervitasid meid lopsakad palmipuu metsad. Väga ilus loodus ja taaskord palju värvilisi papagoisid igalpool. Linn ise on küll väike, aga tõesti väga ilus. Pisikese peatänava ääres on rohkelt uhkeid häärbereid, ilusaid restorane, jahisadam, golfiklubi (mis muidugi on vist absoluutselt igas Austraalia linnas) ja palju ilusaid maju koos uhkete aedadega. Eks ta selline rikkurite linnake tundus olevat.
Kuigi ma seda "Kodus ja võõrsil" sarja pole vähemalt 10 aastat vaadanud oli randa jõudes siiski väga tuttav vaatepilt. Ju ma siis kunagi ikka olen seda telekast vaadanud ja mälusoppi on miskid pildid salvestunud. Rand oli ilus, isegi Austraaliale omanäoline, mitte nii valge liivaga, vaid pigem kollaka liivaga kena rand kaljude vahel. Kogu see linn oli väga mõnusa auraga ja tekitas väga mõnusa tunde. Kaua me seal siiski olla ei saanud, kuna 1 suur miinus on seal linnas see, et seal pole absoluutselt ühtegi majutusasutust, mis meile oleks sobinud. Üks uhke villa pidi seal olema, mis pakub majutust, aga ilmselgelt vaadates selle linna üldpilti ja elanikke, siis polnud meil isegi mõtet selle koha toa hinda küsima minna, vaid põgenesime sealt kohe peale päikeseloojangut.
Olgu veel lõpetuseks öeldud, et tänaseks oleme jõudnud juba Byron Bay´sse, mis asub ca 800 km Sydney´st põhja pool, üsna Brisbane lähedal. Ilm on soe ja tuju on hea, päikest teilegi.

Blue Mountains

Paar päeva Sydney suurlinna elu keskel oldud hakkasime juba ära tahtma. Sydney on väga suur linn, ilus muidugi, aga ikkagi väga-väga suur. Kuna liiklesime seal peamiselt autoga, sest see tundus odavam kui ühistransport, siis kogu see liiklus ja kiire elutempo väsitas päris kiirelt. Seega otsustasime, et põgeneme sealt, vähemalt natukeseks.
Teadsime, et ca 100 km kaugusel Sydney kesklinnast asuvad Sinimäed, sinna ka suuna võtsime. Minul polnud erilist ettekujutust, mis meid ees ootab. Nime järgi võis eeldada, et mingisugused mäed, äkki sinist värvi? Kuna aga paljud seda kohta kiitnud on, siis sinna minemise vastu polnud mul midagi. Ikkagi linnast ära ja loodusesse. Ja tõesti, loodust oli seal palju. Väga suured ja võimsad metsad, mis asuvad väga kõrgete mägede ja kaljude vahel. Väikesed jõed ja ilusad kosed tegid asja veel mõnusamaks. Seal on palju matkaradasid, seega pakkisime mõned asjad kotti ja oligi matkama minek. Olime ikka mitmeid tunde seal metsade ja mägede vahel. Igav igatahes ei hakanud ja vaated olid võimsad. Paar vaateplatvormi, mis meie teele jäid, olid küll paksult turiste täis, aga oli ka vaiksemaid ja üldsegi mitte kehvemaid kohti. Kuulsaim koht, kust ka turistide hordid ei puudunud, olid loomulikult "Kolm Õde" (kolm kõrvuti seivat suurt kaljumürakat). Ühele õele sai selga ka ronida ja juba see oli omaette vinge kogemus. Taaskord aga veendusime, et suuri mägesid ja maastikke pildistada on ikka väga raske. Või me lihtsalt ei oska, vähemalt oma nutika telefoniga, mis täidab viimasel ajal rohkem fotoka kohustusi. Aga seistes ca kilomeetri kõrguse püstloodis sirguva kaljurahnu otsas, kust avaneb vaade mitmes ilmakaares laiuvatele mägedele ja metsadele ning seda nii kaugele, kui silm seletab, siis sellised on ikka väga vinged vaated. Võikski vaatama jääda, täielik vaikus ja rahu keset võimast loodust. Kogu seda ala katab nö sinine vine või udu, mida tekitavad sealsetes metsades kasvavad kummipuud. See teeb seal olemise ja need vaated omamoodi maagiliseks ja veel erilisemaks. Metsades oli ka väga palju linde, kes saatsid meid matkaradadel, et meil igav ei hakkaks. Igasugust värvi papagoisid, keda üldse võiks ette kujutada, ja palju teisi linde, kellest meil õrna aimugi pole.
Kokkuvõttes võikski ütelda, et väga mõnus vaheldus peale Melbourne ja Sydney linnaelule ning avaratele ja tühjadele maanteedele, mis meid seni peamiselt saatnud. Ja see kõik vaid ca 100km kaugusel Sydney´st.

Sydney

Nonii, nüüdseks on ka meil Austraalia kuulsaim ja suurim linn oma silmaga üle nähtud! Sydney on super, meile meeldis väga väga. Jõudsime kolmapäeva hommikul Sydney äärelinna ühte karavanparki ning läksime kohe ka kesklinna ja sadamasse jalutama. Juba linn ise jättis hea ja ilusa mulje, oma mitmete roheliste parkide ja palmipuudega. Nagu ikka suurtes linnades, olid ka seal kõrged äri- ja elumajad, kohvikud, poed, jõusaalid ja kõik muu linnale omane. Kesklinn oli ilus puhas ja jättis lõunamaise mulje oma kõrgete palmide ja soojade tuuleiilidega. Enne, kui hämarduma hakkas, suundusime sadama poole, mis ei ole üldse kaugel linna keskusest, u 10 minuti jalutuskäigu kaugusel. Ja oiii, kui ilus see oli, üle ootuste ilus! Meil vedas ilmaga, päike paistis ja mõnusalt soe temperatuur oli. Ooperimaja on meie meelest päriselus veelgi ilusam kui piltide pealt nähtud ning ka sadamasild ei valmistanud pettumust. Ooperimaja ümbritsesid mereäärsed kohvikud/restoranid, kus ka meie endale veini ja õlut lubasime. Väga kift õhtu oli, istusime väikse laua taga, tagaplaanil Harbour Bridge ning nautisime live muusikat. Sild ja ooperimaja on üksteisele väga lähedal, lihtsalt neid eraldab meri, kust siis suured kruiisilaevad väljuvad. Kogu sadama piirkonna atmosfäär oli sel ilusal õhtul nii mõnus, et sel hetkel oli küll tunne, et see vist ongi siiani meie lemmik hetk Austraalias :D Päikseloojangu ajal ehk õhtuvalguses hakkas ka kogu linn ilusam tunduma. Kesklinn on iseenesest juba nii suur, et see on mõlemal pool Harbour Bridge'i. Et võtta õhtult viimast, ronisime treppidest üles ja jalutasime Harbour Bridge peal.
Järgmiseks päevaks olime ka juba plaani valmis teinud, nimelt käisime ära Sydney loomaaias (Taronga Zoo). Selle asukoht on iseenesest juba märkimisväärne - kesklinnas kõrgema mäe otsas, kust osadel loomade on vaade otse maailmakuulsale ooperiteatrile ja sillale. Sõitsime üle Harbour Bridge'i (mis on muide tasuline tee) ning olimegi teisel pool linna, kust oli ka sissepääs loomaaeda. Pilet oli küll kallis, aga no mis teha :) Loomaaed ega ka loomad ise ei valmistanud pettumust, pigem oli väga positiivne. Mis meile meeldis, oli see, et loomadel olid suured alad, kus olla, mitte nii nagu on kahjuks Tallinna loomaaias, kus suurtel kiskjatel on imepisikesed puurid. Maastik oli künklik, isegi mägine ja loomade alad oli ilusad rohelised. Esindatud olid kõikvõimalikud loomad, linnud, ämblikud jne. Juhuslikult just siis, kui me jalutasime lindude poole, hakkas seal linnushow. Istusime siis ka teiste inimeste järgi pinkidele ja jäime põnevusega ootama. Muru keskele tuli üks loomaaia töötaja ja peale mõnda sissejuhatavat sõna hakkas siis show pihta. Igast erinevad linnud, alates papagoidest kuni kotkasteni, hakkasid nii üheskoos kui ka eri aegadel selle mehe käe peale  lendama. Niimoodi rääkides ei tundu see nii huvitav, aga seda vaadates oli küll vägev tunne. Linnud on ikka nii targad, kui neid õpetada :) Iga lind lendas just siis sinna, kui mees seda tahtis (kusjuures väga kaugelt), tiirutasid seal õhus ja lendasid just õiges suunas siis ära kui vaja.
Kes meil kahjuks aga nägemata jäi, oli punane panda (Red Panda), kuna ta vist magas sel hetkel, kui meie seal jalutasime. Üldiselt jäime rahule loomaaia külastusega, aga ilm ei olnud kõige parem kahjuks.
See blogi tuli praegu mul kibekiirelt valmis kirjutada, kuna meil saab kohe aku tühjaks ja täna laadida ei saa. Järgnevad päevad Sydney lähistel kujunesid meil samuti väga huvitavalt, aga seda saate lugeda juba Vahuri järgmisest blogi sissekandest!
Saadame teile kuhjaga tervitusi ja päikest!

 

 

 

Melbourne

 Oleme nüüdseks 4 päeva Melbournes olnud ja täna hakkame edasi reisima, Sydney suunas. Melbourne on Victoria osariigi pealinn rohkem kui 4 miljoni elanikuga. See on suuruselt teine linn Austraalias. Melbourne'i on mul raske kirjeldada, võib-olla on nii iga linnaga. Igatahes on tegemist väga suure linnaga - kohe esimesel päeval sõitsime autoga läbi kesklinna ja pärast väikseid linnakesi, kus me nii pikalt olime peatunud, ei jõudnud me ära imestada ja silmad ei suutnud kõike korraga  haarata.
Me saabusime sinna täiesti eeltööd tegemata, me ei olnud majutusi eriti uurinud ega mitte midagi kinni pannud. Peatasime siis auto kusagil tee ääres kinni ja vaatasime internetist paari hostelit, mida me tuttavad olid soovitanud. Loomulikult olid hostelid puupüsti rahvast täis ja nendeks päevadeks vabu tube ei olnud. Ega meil muud siis üle ei jäänud, kui jälle karavanparki minna, mille ka netist leidsime ja mis asus küll Melbournes, aga äärelinnas, umbes 9 km kesklinnast. Kõik ööd veetsimegi seal, kuna ei viitsinud uue öömaja otsingutega tegeleda. Melbournes on üks asi halb (nagu igas suurlinnas), nimelt on suht igalpool parkimine tasuline. Meie karavanpark asus Coburg'i piirkonnas, mis tundus ja vist ongi üks vanimaid piirkondi selles linnas. Hooned ja ka kõik muu ei olnud nii uus ja nn puhas, nagu enamik piirkondi on Austraalias, mis vahelduseks oligi mõnus. Üldiselt on Austraalia linnad ju nii uued ja kuidagi on aru saada, et kunstlikud. Euroopa linnadega, kus on palju kultuuri, vanad linnad, hooned jne, ei anna üldiselt Austraalia linnu võrreldagi. Aga vot Melbourne's on natuke teine lugu. Kesklinn ise oli kift ja kena, mõnusa atmosfääri ja palju eri rahvustega. Kogu kesklinna osa oli suur, suuri peatänavaid oli kokku 4. Igalpool oli tohutult palju hubaseid eri tüüpi kohvikuid, poode ja loomulikult eri rahvuste restorane. Linnas ringi sõites ja jalutades jäi silma ka palju kunstigaleriisid ja näituseid, kuhu meie aga minema ei hakanud. Igatahes sellise mõnusa auraga linn on Melbourne ja avastada on seal palju. Kõiki kohvikuid ja söögikohti ei jõuaks vist isegi aasta ajaga läbi käia. Meie proovisime vaid üht Aasia söögikohta, toit oli maitsev. Linna sisse sõites tuli sõita üle kõige suurema silla, mida me näinud oleme. Jõgi voolas selle alt läbi ja vaade linnale oli hästi ilus, kahjuks pilti ei saanud teha.

Veel üks linnaosa, kuhu me selle aja jooksul mitu korda sattusime, oli mereäärne linnaosa St. Kilda. See meenutas natuke Piritat, seal oli pikk rannapromenaad, mõned kohvikud ning paljud kohalikud tegid seal sporti, jooksid, sõitsid rattaga ja mis põhiline, tegid meres "windsurfingut". See käib nii, et sa seisad nagu surfilaua peal ja suur tuulelohe veab sind tuulega meres edasi :D Ma ei oska paremini seletada, aga igatahes neid oli seal väga palju. Üks põhjus, miks me St. Kildasse läksime, oli Tai saatkond, nimelt tegime omale Tai viisa seal ära (me ei saa piiril teha, kuna oleme Tais kauem kui 15 päeva). Teine põhjus, me käisime õhtul päikseloojangu ajal seal sadamakail väikeseid pingviine vaatamas. Läksime jalutasime tee peal, mida ümbritsesid kivid ja olime kuulnud, et pingviinid ujuvad õhtul merest välja sinna kivide vahele magama. Meil läks õnneks, sest nägime nii mitutki pingviini ja enamusi  isegi enne, kui pimedaks läks. Nad on tõesti hästi armsakesed, suht väikesed ja valget, sinist värvi. Tulid veest välja, raputasid suled kuivaks ja suundusid kivide vahele, ja me siis piilusime neid. Mõned olid silmad kinni, teised aga ei saanud vist kohe magama jääda tänu rahvamassile. Me Vahuriga arvasime, et oleme ainukesed, kes sinna lähevad, aga ei, sadamakai oli rahvast täis. Palju oli turiste ja osad ka kohalikud. Pingviinid on seal samas kohas tegelikult aasta läbi, igal õhtul. Olime väga õnnelikud, et nägimegi pingviinipoisid oma silmaga ära ning hakkasime läbi pargi tagasi jalutama. Järsku jäime seisma, sest nägime eemal kahte väikest (kassi suurust) looma. Nad ei olnud mitte neljal jalal nagu loomad tavaliselt, vaid seisid kahe jala peal, nii nagu kängurud, kui nad püsti on. Me ei teagi, kes need täpselt olid, aga arvame, et äkki opossumid. Igatahes olid päris kiftid ja jooksid palmipuude otsa peale meie nägemist.
Nüüd reisime aga edasi ja anname varsti endast teada :)

Great Ocean Road

Nonii sõbrad ja sugulased, lõpuks ometi on see aeg saabunud, kui võib ütelda, et töötamine Riverlandis on ametlikult lõppenud. Tööl läks lõpuks aina vaiksemaks ja viimane nädal töötasime lausa päevases vahetuses. Pidime vara ärkama ja tegema igasugu imelikke töid, mis väga ei istunud ka. Seega oli igati sobilik ja viimane aeg sealt varvast lasta. Niisiis neljapäeva hommikul pakkisime oma kola karavanist kokku (paar asja unustasime loomulikult maha) ja põgenesime maalt linna - Adelaide´i.
Adelaide´s me pikalt ei peatunud, tegime kiiresti vajalikud ostud kaubanduskeskustes, sõime kõhud punni ja kihutasime juba edasi. Oleme seal linnas ennemgi juba 3 korda käinud ja kuna loomaaia plaan lükkus ka halva ilma tõttu Sydney peale, siis polnud seal põhjust oma väärtuslikku vaba aega rohkem raisata.
Kuna meie siht oli Great Ocean Road´i ja Melbourne suunas, siis tähendas see ca 1000 km autosõitu. Kuna kiiret meil polnud, otsustasime sõita väikese ringiga mööda ranniku äärt, lootes leida mõnusaid kohti, kus vahepeatusi teha ning ranna- ja loodusemõnusid nautida. Taaskord aga, nagu ka Läänes olles, tuleb tõdeda, et tihtipeale need pikad otsad on siiski üsna igavad. Teed kulgevad mööda tühjust ja kuigi teoreetiliselt peaks olema kõrval ookean, rahvuspark, vms, siis ligipääs sinna puudub. Igatahes, kui väljas pimedaks läks, keerasime teepervel olevasse kämpimiskohta autosse magama. Uni oli magus!
Reede varahommikul kui silmaluugid lahti saime, ronisime autos jälle esiistmetele ja jätkasime oma teekonda. Ega me palju sõita jõudnudki, kui hakkasid juba päris ilusad ja võimsad kaljulised rannad tulema. Great Ocean Road polnud ka enam kaugel, niiet hakkas juba mingi ettekujutus tekkima, mis meid ees ootama hakkab. Kaljud on seal ookeani ääres tõesti võimsad. Püstloodis üles ja niimoodi ilmselt sadu kilomeetreid. Vaateplatvorme oli ka palju ja mingil hetkel tundusid juba kõik need vaated ühesugused. Sõitsime veel edasi ja olimegi kurikuulsal Great Ocean Roadil.
Ca 250 km fantastiliselt vinget autoteed, mis keerutas kaljude ja mägede vahel, ookeani tasapinnast pilvepiirile. Pildile me ilmselgelt seda kõike jäädvustada ei suutnud, aga kohati kukkus lõug vastu maad küll, kui järjekordse kaljukünka tagant uus vaade ilmus. Kuulsad 12 apostlit (millest järel küll vaid 8) oli ilmselgelt üks teekonna ilusamatest kohtadest ja ilusamatest vaadetest ookeanile. Ilm polnud küll kõige parem, üsna pilves ja kõle, aga õnneks päris ei sadanud. Kuna apostlite juurde jõudsime juba üsna õhtu hämaruses, siis lasime päikesel ookeani vajuda ja hakkasime majutust vaatama. Paar kilomeetrit sõitu ja leidsimegi endale sobiva karavanpargi, kus öö mööda saata. Enne magamaminekut tuli nagu hea unejutuna veel võimas vaatepilt otse karavanpargi kõrvalt aasalt. Ma võib-olla liialdan, kui ütlen, et oma 100 känguru, aga kindlasti mitte ei liialda, kui ütlen, et üle 50 känguru, oli ühel mitte just väga suurel aasal. Sõid seal oma muru ja elasid oma igapäevaelu, paar känguru mängisid või kaklesid vms. Ja kui karavanpargis olev koer nende poole sööstis ja natuke haukus, oli väga võimas vaatepilt, kuidas kogu see känguru kari üheskoos mööda aasa hüpates liikuma hakkas. Väga-väga vinge. Ärge muretsega, koer kägurudele liiga ei teinud :)
Hommikul pakkisime taas oma kodinad kokku ja liikusime edasi. Ilm oli muutlik, kord päike, mis vaheldus väikeste vihmasabinatega, aga see meid põhjamaallasi ei häirinud ja pool Great Ocean Roadi ootas veel avastamist. Ega me palju sõita jõudnudki, kui kõht juba jälle korises ja otsustasime teeserva hommikukohvi jooma minna. Kohviku ees tervitas meid mingi omapärane paks linnuke, kelle me juba läänes olles Robiniks (Inku ütles, et ta on Robini näoga) ristisime. Tore sõbralik loomake, või noh linnuke. Kohvi käes ja nägu naerul (sest nägime mingit teeviita, millel oli kirjas "koala" vms) hakkasime siis koaalasid otsima. Ega me sealt kohvikust kaugele metsavahele jõudnudki, kui meile üllatuseks tulid esimestena tervitama meid hoopis papagoid. Ilusad värvilised ja väga julged tegelased. Tulid istusid kohe õlale, pähe või käevarrele, kui seda natuke sirutasid. Väga inimeste sõbralikud. Tatsasime veel paarkümmend meetrit edasi ja nägimegi esimest koaalat puuotsas. Kuigi me ikka algul imestasime, kui uimane see oli ja vaevu-vaevu pead liigutas, siis päeva lõpuks oli see ikkagi kõige aktiivsem ja erksam koaala. Jah, see polnud kaugeltki mitte ainuke koaala, keda me seal metsas kohtasime. Oma 15-20 minutilise jalutuskäigu jooksul nägime ca kümmekond koaalat. Ja ma vist ei valeta, kui ütlen, et teised ei liigutanud peale silmade pilgutamist üldse. Magasid oma elu maha ja vahepeal tegid silmad lahti, et vaadata, kas on ikka öö või päev. See esimene karu ikka vahel sügas tagumikku ja keeras külge ka, aga teised olid ikka lihtsalt unes. Paljud koaalad magasid eukalüpti puude tipus, nii et alt vaadates ei saa esmapilgul arugi, et tegemist on koaalaga. Eks need eukalüpti lehed teevadki nad nii uimaseks. See kõige aktiivsem koaala tegi hästi omapärast häält, metsa vahel jalutades kuulsime seda häält veel mitmeid kordi. Igatahes olid looduses elavad koaalad nähtud ja juba võis jälle päeva kordaläinuks lugeda. Olgu veel öeldud, et hommikul millalgi nägime päris mitut jänespoissi ka ja paar Wallabit oli ka tee ääres, need nagu kängurud aga veits pisemad, tumedama karvaga ja natsa teise näoga ka.
Teekond kulges edasi oma endises võlus. Kui ookeani vaadetega ära harjus, keerasime teise teeserva ja tegime väikse jalgsimatka koskede juurde. Need polnud küll teab mis võimsad, aga pakkusid mõnusat vaheldust "igavatele" ookeanivaadetele. Great Ocean Roadi´ nö Melbourne poolne ots erines juba oluliselt teises otsast. Seal tulid juba laugemad mäed, aga siiski kõrged, ja rand oli ilus liivane, mis oli täis kohalikke surfipoisse (mõni oli küll päris hall vanamees juba, surfilaud ikka käes). Ilmselt kui oleks ilm olnud veel suvisem, oleks selle tripi veel mõnusamaks teinud väikesed rannas olesklemised, sest ilusaid ujumisrandu on seal kümneid. Aga pole hullu, küll ujuda ka saame, teistele soovitaks lihtsalt võimalusel see teekond läbi teha kesksuvel, kui saab ka veemõnusid täiel rinnal nautida. Siis oleks kõik perfektne. Igatahes kokkuvõttes supper elamus ja kift oligi see, et terve selle umbes 250 km jooksul koguaeg juskui midagi muutus ja tegelikult kordagi polnud igav.
Nüüd siis laupäeva õhtu ja jõudsimegi Melbourne´i. Esmamulje on hea. Väga suur linn! Praegu aga pikemalt kirjutama ei hakka, avastame mõned päevad seda ja siis üritame paremad palad siia kirja panna, enne kui siit edasi liigume.
Nautige siis pildimaterjali ja jällekuulmiseni.

 

 

 

 

Palavus

Kuna viimasel ajal on palju vaba aega, siis mõtlesin, et viiks ka teid kurssi me viimase aja tegevustega. Tööd jääb aina vähemaks ja vähemaks, mis on ka loogiline, kuna sorteerime juba viimast sorti apelsine, mis ei ole eriti maitsvad ning seetõttu on ka tellimusi vähem. Nii jäi ka sel nädalal paar tööpäeva ära, mis tähendas seda, et meil oli reedest kuni tänaseni, pühapäevani, vaba. Homsest jälle tööle, kui midagi ei muutu. Kui tööd jagub, oleme u 10 päeva veel siin ja siis minek, reisima!

Õnneks vedas meil ilmadega, eilsest saati on jube palav olnud. Täna on 39 kraadi ja päike särab taevas. Väga palav on küll, aga õnneks on õhk kuiv ning ei tundu seetõttu veelgi palavam, nagu oleks niiske õhuga. Jumal tänatud, et meil siin bassein on. Oleme tihti basseini ääres, lebotame, loeme raamatuid ja hüppame basseini. Vesi on õnneks külm ja mõnusalt jahutav. Vahepeal jalutame siia lähedale jõe äärde, kus on hästi kiftid puud, sellised, mis langevad jõe peale ja mille oksi saaks köiena kasutada, teate küll, nagu Tarzan tegi. Võtaks oksast kinni, kiiguks natuke ja hüppaks vette :D Seda me siiani küll teinud ei ole, sest kes teab, mis ohud läbipaistmatus jões meid varitsevad. Eks seal mingid maod ja väikesed kalad on, aga vähemalt ei ole siin Lõuna-Austraalia jõgedes krokodille, nagu on ohtralt Põhja-Austraalia jõgedes ja muudes veekogudes.

Me oleme õnneseened, sest ei pea enam telgis magama. Nimelt tuli üks päev selle karavanpargi omanik ja ütles, et üks karavan vabanes ja kui tahame, võime sinna kolida. Me maksame selle eest ainult natuke rohkem, kui telgi koha eest ja see on juba nagu luksus meie jaoks – sees on elekter, pliit, kraanikauss, külmkapp, voodi, tv, veekeetja, konditsioneer, laud jne. Nii et nüüd on mugav öösel töölt tulla, ei pea pimedas kuhugi telki ronima, vaid saab ikka normaalselt nn tuppa minna. Ja kui päeval väljas juba liiga palav hakkab ning silme eest mustast kisub, saab samuti siin istuda ja külma konditsioneeri nautida. Tegelikult õnneks seda ei juhtu eriti, aga täna hommikul tegime siin väliköögis pannkooke ning õhu kuumus oli pliidi tõttu veel suurem kui muidu õues ja siis mul korra hakkas küll natuke paha. Siis võttis Vahur pannikate tegemise üle ja pliidi juurest eemale saades oli mul jälle kõik vinks-vonks. Ma ei teadnudki, et ma nii suurt kuumust üldse ei kannata, selles suhtes sündisin õigesse kohta, ikka jaheda kliimaga riiki :D Üldiselt on siin aga mõnus olla ja saame täielikku suveilma nautida juba praegu, viimasel Austraalia kevadkuul. Aa, mis veel, ega te ei arvanud ju ometi, et sellises pisikeses ja täiesti omaette asuvas karavanpargis teisigi eestlasi ei ole?! On küll! Ja mitte üks, vaid lausa..7 tükki. Tegelikult 3 nendest elab üle tee, aga siiski käivad tihti siin. Nii et see väide tundub tõene, et eestlasi leidub siin iga nurga peal.