Great Ocean Road

Nonii sõbrad ja sugulased, lõpuks ometi on see aeg saabunud, kui võib ütelda, et töötamine Riverlandis on ametlikult lõppenud. Tööl läks lõpuks aina vaiksemaks ja viimane nädal töötasime lausa päevases vahetuses. Pidime vara ärkama ja tegema igasugu imelikke töid, mis väga ei istunud ka. Seega oli igati sobilik ja viimane aeg sealt varvast lasta. Niisiis neljapäeva hommikul pakkisime oma kola karavanist kokku (paar asja unustasime loomulikult maha) ja põgenesime maalt linna - Adelaide´i.
Adelaide´s me pikalt ei peatunud, tegime kiiresti vajalikud ostud kaubanduskeskustes, sõime kõhud punni ja kihutasime juba edasi. Oleme seal linnas ennemgi juba 3 korda käinud ja kuna loomaaia plaan lükkus ka halva ilma tõttu Sydney peale, siis polnud seal põhjust oma väärtuslikku vaba aega rohkem raisata.
Kuna meie siht oli Great Ocean Road´i ja Melbourne suunas, siis tähendas see ca 1000 km autosõitu. Kuna kiiret meil polnud, otsustasime sõita väikese ringiga mööda ranniku äärt, lootes leida mõnusaid kohti, kus vahepeatusi teha ning ranna- ja loodusemõnusid nautida. Taaskord aga, nagu ka Läänes olles, tuleb tõdeda, et tihtipeale need pikad otsad on siiski üsna igavad. Teed kulgevad mööda tühjust ja kuigi teoreetiliselt peaks olema kõrval ookean, rahvuspark, vms, siis ligipääs sinna puudub. Igatahes, kui väljas pimedaks läks, keerasime teepervel olevasse kämpimiskohta autosse magama. Uni oli magus!
Reede varahommikul kui silmaluugid lahti saime, ronisime autos jälle esiistmetele ja jätkasime oma teekonda. Ega me palju sõita jõudnudki, kui hakkasid juba päris ilusad ja võimsad kaljulised rannad tulema. Great Ocean Road polnud ka enam kaugel, niiet hakkas juba mingi ettekujutus tekkima, mis meid ees ootama hakkab. Kaljud on seal ookeani ääres tõesti võimsad. Püstloodis üles ja niimoodi ilmselt sadu kilomeetreid. Vaateplatvorme oli ka palju ja mingil hetkel tundusid juba kõik need vaated ühesugused. Sõitsime veel edasi ja olimegi kurikuulsal Great Ocean Roadil.
Ca 250 km fantastiliselt vinget autoteed, mis keerutas kaljude ja mägede vahel, ookeani tasapinnast pilvepiirile. Pildile me ilmselgelt seda kõike jäädvustada ei suutnud, aga kohati kukkus lõug vastu maad küll, kui järjekordse kaljukünka tagant uus vaade ilmus. Kuulsad 12 apostlit (millest järel küll vaid 8) oli ilmselgelt üks teekonna ilusamatest kohtadest ja ilusamatest vaadetest ookeanile. Ilm polnud küll kõige parem, üsna pilves ja kõle, aga õnneks päris ei sadanud. Kuna apostlite juurde jõudsime juba üsna õhtu hämaruses, siis lasime päikesel ookeani vajuda ja hakkasime majutust vaatama. Paar kilomeetrit sõitu ja leidsimegi endale sobiva karavanpargi, kus öö mööda saata. Enne magamaminekut tuli nagu hea unejutuna veel võimas vaatepilt otse karavanpargi kõrvalt aasalt. Ma võib-olla liialdan, kui ütlen, et oma 100 känguru, aga kindlasti mitte ei liialda, kui ütlen, et üle 50 känguru, oli ühel mitte just väga suurel aasal. Sõid seal oma muru ja elasid oma igapäevaelu, paar känguru mängisid või kaklesid vms. Ja kui karavanpargis olev koer nende poole sööstis ja natuke haukus, oli väga võimas vaatepilt, kuidas kogu see känguru kari üheskoos mööda aasa hüpates liikuma hakkas. Väga-väga vinge. Ärge muretsega, koer kägurudele liiga ei teinud :)
Hommikul pakkisime taas oma kodinad kokku ja liikusime edasi. Ilm oli muutlik, kord päike, mis vaheldus väikeste vihmasabinatega, aga see meid põhjamaallasi ei häirinud ja pool Great Ocean Roadi ootas veel avastamist. Ega me palju sõita jõudnudki, kui kõht juba jälle korises ja otsustasime teeserva hommikukohvi jooma minna. Kohviku ees tervitas meid mingi omapärane paks linnuke, kelle me juba läänes olles Robiniks (Inku ütles, et ta on Robini näoga) ristisime. Tore sõbralik loomake, või noh linnuke. Kohvi käes ja nägu naerul (sest nägime mingit teeviita, millel oli kirjas "koala" vms) hakkasime siis koaalasid otsima. Ega me sealt kohvikust kaugele metsavahele jõudnudki, kui meile üllatuseks tulid esimestena tervitama meid hoopis papagoid. Ilusad värvilised ja väga julged tegelased. Tulid istusid kohe õlale, pähe või käevarrele, kui seda natuke sirutasid. Väga inimeste sõbralikud. Tatsasime veel paarkümmend meetrit edasi ja nägimegi esimest koaalat puuotsas. Kuigi me ikka algul imestasime, kui uimane see oli ja vaevu-vaevu pead liigutas, siis päeva lõpuks oli see ikkagi kõige aktiivsem ja erksam koaala. Jah, see polnud kaugeltki mitte ainuke koaala, keda me seal metsas kohtasime. Oma 15-20 minutilise jalutuskäigu jooksul nägime ca kümmekond koaalat. Ja ma vist ei valeta, kui ütlen, et teised ei liigutanud peale silmade pilgutamist üldse. Magasid oma elu maha ja vahepeal tegid silmad lahti, et vaadata, kas on ikka öö või päev. See esimene karu ikka vahel sügas tagumikku ja keeras külge ka, aga teised olid ikka lihtsalt unes. Paljud koaalad magasid eukalüpti puude tipus, nii et alt vaadates ei saa esmapilgul arugi, et tegemist on koaalaga. Eks need eukalüpti lehed teevadki nad nii uimaseks. See kõige aktiivsem koaala tegi hästi omapärast häält, metsa vahel jalutades kuulsime seda häält veel mitmeid kordi. Igatahes olid looduses elavad koaalad nähtud ja juba võis jälle päeva kordaläinuks lugeda. Olgu veel öeldud, et hommikul millalgi nägime päris mitut jänespoissi ka ja paar Wallabit oli ka tee ääres, need nagu kängurud aga veits pisemad, tumedama karvaga ja natsa teise näoga ka.
Teekond kulges edasi oma endises võlus. Kui ookeani vaadetega ära harjus, keerasime teise teeserva ja tegime väikse jalgsimatka koskede juurde. Need polnud küll teab mis võimsad, aga pakkusid mõnusat vaheldust "igavatele" ookeanivaadetele. Great Ocean Roadi´ nö Melbourne poolne ots erines juba oluliselt teises otsast. Seal tulid juba laugemad mäed, aga siiski kõrged, ja rand oli ilus liivane, mis oli täis kohalikke surfipoisse (mõni oli küll päris hall vanamees juba, surfilaud ikka käes). Ilmselt kui oleks ilm olnud veel suvisem, oleks selle tripi veel mõnusamaks teinud väikesed rannas olesklemised, sest ilusaid ujumisrandu on seal kümneid. Aga pole hullu, küll ujuda ka saame, teistele soovitaks lihtsalt võimalusel see teekond läbi teha kesksuvel, kui saab ka veemõnusid täiel rinnal nautida. Siis oleks kõik perfektne. Igatahes kokkuvõttes supper elamus ja kift oligi see, et terve selle umbes 250 km jooksul koguaeg juskui midagi muutus ja tegelikult kordagi polnud igav.
Nüüd siis laupäeva õhtu ja jõudsimegi Melbourne´i. Esmamulje on hea. Väga suur linn! Praegu aga pikemalt kirjutama ei hakka, avastame mõned päevad seda ja siis üritame paremad palad siia kirja panna, enne kui siit edasi liigume.
Nautige siis pildimaterjali ja jällekuulmiseni.