Me saabusime sinna täiesti eeltööd tegemata, me ei olnud majutusi eriti uurinud ega mitte midagi kinni pannud. Peatasime siis auto kusagil tee ääres kinni ja vaatasime internetist paari hostelit, mida me tuttavad olid soovitanud. Loomulikult olid hostelid puupüsti rahvast täis ja nendeks päevadeks vabu tube ei olnud. Ega meil muud siis üle ei jäänud, kui jälle karavanparki minna, mille ka netist leidsime ja mis asus küll Melbournes, aga äärelinnas, umbes 9 km kesklinnast. Kõik ööd veetsimegi seal, kuna ei viitsinud uue öömaja otsingutega tegeleda. Melbournes on üks asi halb (nagu igas suurlinnas), nimelt on suht igalpool parkimine tasuline. Meie karavanpark asus Coburg'i piirkonnas, mis tundus ja vist ongi üks vanimaid piirkondi selles linnas. Hooned ja ka kõik muu ei olnud nii uus ja nn puhas, nagu enamik piirkondi on Austraalias, mis vahelduseks oligi mõnus. Üldiselt on Austraalia linnad ju nii uued ja kuidagi on aru saada, et kunstlikud. Euroopa linnadega, kus on palju kultuuri, vanad linnad, hooned jne, ei anna üldiselt Austraalia linnu võrreldagi. Aga vot Melbourne's on natuke teine lugu. Kesklinn ise oli kift ja kena, mõnusa atmosfääri ja palju eri rahvustega. Kogu kesklinna osa oli suur, suuri peatänavaid oli kokku 4. Igalpool oli tohutult palju hubaseid eri tüüpi kohvikuid, poode ja loomulikult eri rahvuste restorane. Linnas ringi sõites ja jalutades jäi silma ka palju kunstigaleriisid ja näituseid, kuhu meie aga minema ei hakanud. Igatahes sellise mõnusa auraga linn on Melbourne ja avastada on seal palju. Kõiki kohvikuid ja söögikohti ei jõuaks vist isegi aasta ajaga läbi käia. Meie proovisime vaid üht Aasia söögikohta, toit oli maitsev. Linna sisse sõites tuli sõita üle kõige suurema silla, mida me näinud oleme. Jõgi voolas selle alt läbi ja vaade linnale oli hästi ilus, kahjuks pilti ei saanud teha.
Veel üks linnaosa, kuhu me selle aja jooksul mitu korda sattusime, oli mereäärne linnaosa St. Kilda. See meenutas natuke Piritat, seal oli pikk rannapromenaad, mõned kohvikud ning paljud kohalikud tegid seal sporti, jooksid, sõitsid rattaga ja mis põhiline, tegid meres "windsurfingut". See käib nii, et sa seisad nagu surfilaua peal ja suur tuulelohe veab sind tuulega meres edasi :D Ma ei oska paremini seletada, aga igatahes neid oli seal väga palju. Üks põhjus, miks me St. Kildasse läksime, oli Tai saatkond, nimelt tegime omale Tai viisa seal ära (me ei saa piiril teha, kuna oleme Tais kauem kui 15 päeva). Teine põhjus, me käisime õhtul päikseloojangu ajal seal sadamakail väikeseid pingviine vaatamas. Läksime jalutasime tee peal, mida ümbritsesid kivid ja olime kuulnud, et pingviinid ujuvad õhtul merest välja sinna kivide vahele magama. Meil läks õnneks, sest nägime nii mitutki pingviini ja enamusi isegi enne, kui pimedaks läks. Nad on tõesti hästi armsakesed, suht väikesed ja valget, sinist värvi. Tulid veest välja, raputasid suled kuivaks ja suundusid kivide vahele, ja me siis piilusime neid. Mõned olid silmad kinni, teised aga ei saanud vist kohe magama jääda tänu rahvamassile. Me Vahuriga arvasime, et oleme ainukesed, kes sinna lähevad, aga ei, sadamakai oli rahvast täis. Palju oli turiste ja osad ka kohalikud. Pingviinid on seal samas kohas tegelikult aasta läbi, igal õhtul. Olime väga õnnelikud, et nägimegi pingviinipoisid oma silmaga ära ning hakkasime läbi pargi tagasi jalutama. Järsku jäime seisma, sest nägime eemal kahte väikest (kassi suurust) looma. Nad ei olnud mitte neljal jalal nagu loomad tavaliselt, vaid seisid kahe jala peal, nii nagu kängurud, kui nad püsti on. Me ei teagi, kes need täpselt olid, aga arvame, et äkki opossumid. Igatahes olid päris kiftid ja jooksid palmipuude otsa peale meie nägemist.
Nüüd reisime aga edasi ja anname varsti endast teada :)
No comments:
Post a Comment