Margaret River

Peale meeleolukat aastavahetust ärkasime üllatavalt vara ja hea enesetundega ning pakkisime taaskord kodinad autosse. Järgmiseks avastamiskohaks olime valinud oma väikse reisiseltskonnaga Margaret River'i, mis asub Perthist u 300 km lõuna pool ning on tuntud oma veinide ja ka surfirandade poolest. Kuna jaanuari algus on pühade tõttu kohalikel vaba, oli meil esialgu raskusi öömaja leidmisega, sest tundub, et Margaret Riveri näol on tegemist populaarse puhkusekohaga. Peale rodu telefonikõnesid meil aga vedas ja saimegi omale kaheks ööks kinni pandud ühe väikese cabini ehk majakese. Perthist sõitma hakates tegime lühikesi peatusi erinevates mereäärsetes väikelinnades ja juba mitukümmend kilomeetrit enne sihtkohani jõudmist hakkasid silma ilusad rohelised viinamarjaistandused. Nendest enamikesse oli ka tehtud kohvik või restoran, kus inimesed said veine maitsta ja soovi korral endalegi oma lemmikveini osta. Käisime meiegi juba esimesel päeval paaris kohas, kus mekkisime igasuguseid erinevaid veine ja kuulasime huviga, mis veiniga täpsemalt tegemist, milliseid maitseid me seal tundma peaks, mis viinamarjadest need on tehtud jne. Tahtsime aga veel rohkem teada ja erinevates veinimõisades veine proovida, aga kuna üks meist pidi roolis olema, siis otsustasime võtta hoopis ühe õige veinituuri. Infos pidime tegema raske valiku, millist tuuri võtta, kuna erinevate firmade voldikuid oli lausa paarkümmend, aga tehtud see otsus sai. Järgmisel hommikul korjas minibuss meid peale ja tuur võis alata. Kokku oli inimesi 17, kelle hulgas oli 4 rootslast, 3 eestlast (meie), 1 Shveitsi sakslane (Till) ja ülejäänud austraallased riigi eri piirkondadest. Esimene peatus oli kõigile uimastele meeltmööda, nimelt viidi meid kohvibaari, kus saime igasuguseid kohvisid maitsta, enne kui veinidega algust tegime. Maitsed olid mõrud aga head. Järgmiseks viidi meid Leeuwini veinimõisa, kus siis anti proovida nii valgeid, punaseid kui roosat veini, kokku vist lausa 7-8 veini. Õpetatati ka seda, kuidas veini maitset kõige paremini tunda. Alguses peaks klaasi natuke keerutama, seejärel nuusutama ja siis alles väikse lonksu võtma. Ja nagu nad ütlesid, alles kolmanda lonksuga tunned seda õiget maitset. Veinid olid üsna head, aga mitte nii suurepärased, et me midagi osta oleksime tahtnud. Leeuwini veinimõisa ees oli suur muruplats lavaga, kus korraldatakse tihti kontserte, selliste esinejatega nagu Sting, Whitney Houston jne. Vaatasime üle ka restorani, mis asus imeilusal mäenõlval viinamarjade kõrval, galerii ja väikse veinikeldri ja asusime järgmisse kohta teele, milleks oli Watershedi nimeline veinimõis. Tegemist oli järjekordselt kauni asukoha ja väga hubase restoraniga. Meie väike grupp viidi konverentsisaali ja üks naine, oma ala professionaal, esitles meile Watershedi veine. Proovisime jällegi paljusid veine ja kuulasime suure huviga ta juttu. Ta rääkis pikalt antud veinide ajaloost ja põhjustest, miks just neid veine seal tehakse ja paljut muud huvitavat. Seal olles tekkis endal selline tunne, et nüüd on üleüldse veinidest palju parem ülevaade. Kuna meile kõigile maitsesid selle koha veinid rohkem, kui eelmises, ostsime lausa kaks pudelit kaasa. Kuna lõuna oli märkamatult kätte jõudnud, viidi meid kohalikku brewerysse ehk õlletehasesse, kus oli plaan kohalikke õllessid proovida ja lõunatada. Algatuseks saime 5 erinevat õllesorti maitsta ja seejärel valida, mida nendest söögi kõrvale tahame. Sõime kalast kõhud täis  ja asusime jälle minibussiga teele, suunaks Margaret Riveri kohalik juustutehas, mis valmistas küll natuke pettumuse, kuna mingisugust nn tehast me ei näinud, vaid pigem väikest poekest , kus müüdi ja anti proovida igasuguseid juuste. Maitsesime muidugi kõik sordid ära ja Till ostiski ühe meile õhtuseks näksimiseks kaasa. Muidugi ei olnud need juustud Tilli ja Andra meelest nii head, kui on kuulsas juusturiigis Shveitsis, aga meile Vahuriga täitsa maitsesid need, sest meie ei ole nii tugevate maitsetega harjunud. Järgmiseks peatuskohaks oli minu ja Andra õnneks shokolaadivabrik. Tegemist oli suure poega, mille tagaküljes toimuski kogu shokolaadi valmistamine. Õnneks sai seal ka shokolaadi maitsta, mida mina ja Andra kohe mõnuga tegime, niikaua kuni magusaisu kadus. Shokolaadi üledoosiga istusime tagasi bussi peale, sest avastada oli veel kaks veinimõisa, millest esimene oli EvansEstate ja teine Fermoy Estate. Jällegi maitsesime mõlemas kohas paljusid veine, paremad olid viimase mõisa omad. Sel ajal hakkas tekkima tunne, et aitab, rohkem ei tahaks eriti. Soetasime Fermoy Estatest jällegi paar pudelit ja jäänud oli vaid tuuri viimane külastuskoht - oliivitehas/pood. Ka sealt ei pidanud me tühjade kõhtudega lahkuma, vaid nautisime ja maitsesime hoopis igasuguseid erinevaid kohalikke oliiviõlisid saiatükkidega. Kusjuures seal kõrval kasvasidki oliivipuud, millest neid erimaitselisi õlisid valmistatakse. Sellega lõppes meie veinituur, millega me kõik väga rahule jäime. Õhtul vaatasime veiniuimas veel filmi, mõni mees jõi veel kaasaostetud veini ja varsti vajusime kõik sügavasse unne. Meile ei olnud ikka veel küllalt ja kuna olime siiski tuntud veinipiirkonnas, siis käisime ka järgmisel päeval paar veinimõisa läbi ja mekkisime nende veine. Tahtsime ka kuhugi lõunatama jääda, aga kuna Margaret River oli turiste paksult täis, ei leidnud me vaba kohta, niisiis leppisime linna pubi hamburgeriga. Peale kosutavat kõhutäit otsustasime edasi sõita natuke lõunapoole, Augustasse, kus on kahe ookeani kohtumispaik (seal me käisime Vahuriga ammu, sellest on kunagi ka blogis juttu olnud). Vaatasime sealkandis natuke ringi ning oligi aeg võtta suund õhtusesse majutuskohta, väiksesse linnakesse nimega Pemberton. Juba enne sinna jõudmist muutus loodus veel ilusamaks, nimelt on Pembertoni kandis Austraalia kõrgeimad puud, karripuud. Need on tõesti kõrged ja kaunid. Veetsimegi järgnevad paar päeva ja ööd Pembertonis ja käisime läbi põhilised atraktsioonid. Kõige lahedam ja samas ka õudsem oli piirkonna kõrgeimale karripuule ehitatud redel, mis oli 61 meetrit kõrge. See keerutas mööda puu tüve ja vaid vapramad julgesid üles ronida. Mina ja Vahur arvasime kohe, et kuna me mõlemad natuke kõrgust kardame, ei hakka üldse parem proovimagi. Till ja Andra aga tahtsid selle läbi teha, kuid ainuke, kes lõpuks täiesti üles jõudis, oli tubli Andra:) Till läks u 10 meetri kõrgusele välja, kuid sellega ka piirdus, kuna tal tuli natuke kõhe ja uimane tunne peale kõrgusest ja sellest puu ümber keerutamisest. Õhtul läksime soojale ilmale kergendust otsides ühte järvekesse ujuma ja hiljem grillisime kala ja juurvilju. Järgmisel päeval võtsime ette jälle väikese autosõidu Pembertonile kôige lähedamasse randa, Salmon Beachi. Mitte keegi meist ei olnud varem nii suuri laineid näinud, sinna oleks lausa võimatu ujuma minna olnud, kuna lained oleks meid endaga kaasa viinud. Vesi pritsis ja viskas mitmemeetriseid laineid üles ja meie lihtsalt nautisime imeilusat ja võimsat vaadet. Seal lähedal oli rannikul veel paar vaateplatvormi, mida ka meie uudistamas käisime. Andra ja Till otsustasid minna tagasi Perthi paar päeva enne, kui nende lend läks, niisiis oli meil koos olla veel üksainus päev. Sõitsime pisikesse Bridgetowni linna, kus asub kohalik siidritehas, kus saab ka erinevaid siidreid degusteerida ning häid sööke nende aiarestoranis süüa. Proovisime imemaitsvaid siidreid, osad alkoholivabad, teised lausa 6,5 protsendised ja veetsime ülejäänud õhtu ühes pubis istudes ja juttu ajades. Järgmisel päeval viisimegi oma külalised rongijaama ja nende sõit Perthi võis alata. Need 3 nädalat olid väga meeldejäävad ja kiftid, aeg lendas aga liiga kiiresti! Meie, nukrad nagu me olime, et olime jälle kahekesi jäänud, võtsime suuna tagasi Pembertoni, sest lootsime sealkandis veel oma viimase töö saada. Juba järgmises blogi postituses saate lugeda meie järjekordsest tööõnnest :)