Avokaado töö

Kuna olime selleks ajaks, kui Andra ja Till koju läksid, juba 2 kuud reisinud, otsustasime, et otsime omale veel viimase töö siin maailma kuklapoolel. Sõitsime esialgu läbi mõned õuna- ja pirnifarmid, kuid sealt öeldi meile, et hooaeg pole veel alanud ja töö algab alles veebruari lõpus. Sellepeale langesid meie ootused ja lootused tööd saada päris palju, kuna teadsime, et siinkandis ei olegi väga palju muid suuri puuviljafarme peale õunte ja pirnide. Meie tuttavad Maarja ja Kaspar, kes rändasid meiega paar kuud tagasi lõunast Lääne-Austraaliasse, töötasid avokaadofarmis ja niisiis küsisime nendelt, kas nende farmi oleks vaja kahte uut usinat töötajat ehk meid. Paari päeva pärast saimegi nendelt positiivse vastuse - nende boss olevat ikka nõus võtma kaks eestlast juurde. Juba järgmisel päeval sõitsime hommikul kella 7ks ülisuurde avokaadofarmi, täitsime kiiresti paberid ära ja töö võis alata. Tuleb välja, et eestlased on antud farmis väga heas kirjas ja tänu sellele leidsime eest umbes 20 kodumaalast. Kohati tekkis tunne, nagu olekski juba tagasi Eestis. Samuti leidus seal ka sakslasi, prantslasi, uus-meremaalasi ja itaallasi, aga kordades vähem kui meid, eestlasi. Igatahes tuli välja, et selles farmis ei korjatud puuvilju rea vahel kahekesi, nagu me harjunud olime, vaid suuremates tiimides, kus on inimesi 6, 7, 8 ja vahel isegi 9. Meie lahe ja sõbralik supervisor Steve lisas mind ja Vahurit ühte tiimi ning korjamine võiski alata. Loomulikult olid enamus tiimikaaslasi ka eestlased, nii naljakas kui see ka ei oleks. Meie esimene päev oli tohutult raske, kuna väljas lõõskas tulikuum päike ja niiskus oli peaaegu talumatu. Tavaliselt siinkandis on õhk üsna kuiv ja seetõttu hea asukoht töötamiseks, kuid see päev viskas ilmataat meile vingerpussi ja lasi meil töötada nii, et kõik riided seljas olid läbimärjad ja isegi hingata oli raske, rääkimata avokaadode korjamisest ja raske koti tassimisest. Igatahes pidasime mingil moel tööpäeva lõpuni vastu ja suundusime peale tööd järve ujuma ja end jahutama. Sel õhtul arutasime ja mõtlesime omavahel, et me ei tohi alla anda, et kõik teised ju saavad hakkama ja töötavad seal ning lootsime endamisi, et edaspidi on asi meie jaoks kergem. Niisiis suundusimegi järgmisel hommikul jälle tööle, aga kõik kordus, nimelt ilm oli sama hull, kui eelneval päeval. Õnneks mõistsid seda ka bossid ja lasid meid kuumuse ja niiskuse tõttu poole päeva pealt koju. Edasi läks asi juba paremaks, iga päevaga ilm aina jahenes ja niiskusetase langes märkimisväärselt. Hoopis teine asi oli korjata ja siis saimegi aru, et mitte töö ei olnud raske, vaid lihtsalt kuumus ja niiskus. Olime me ju ennegi korjanud nii õunu, mandariine ja apelsine ja teadsime, mida korjamistöö endast kujutab. Täpselt sama kerge/raske on ka tegelikult avokaadode korjamine ja õnneks ei ole nii hullult kuumasid ilmasid enam olnud. Enamasti on avokaadopuud väga kõrged ja niisiis tuleb meil palju turnida, nii redelite otsas kui ka puude okste peal. Päevad mööduvad üsna kiiresti, kuna lobiseme teistega, samal ajal kui käed kiirelt puuvilju korjavad. Eestis olles ei olnud ma kunagi avokaadosid maitsnud, siin on need mulle aga meeldima hakanud. Tihti teeme nendest Vahuriga õhtuti guacamole't, mida sööme maisikrõpsudega. Peale paari päeva võeti Vahur meie tiimist ära ja pandi cherrypickery peale. See kujutab endast masinat, millega korjatakse avokaadosid puu latvadest. Nii et Vahuri päevad mööduvad rea vahel uhkes üksinduses kõrge masina peal puu tippudes avokaadosid korjates. Vähemalt on tal sealt hea vaade ülisuurele istandusele. Ta ei ole aga mitte ainuke poiss, kes selle masinaga peab töötama ja mingis mõttes on neil rohkem motivatsiooni, et kiiresti korjata. Nendel on selline süsteem, et kui päevas üle 5 kasti ehk bini korjad, saad boonust. Vahur on väga tubli ja kiire, niisiis on tema palk igal nädalal natuke suurem kui minu :) Oleme nüüdseks juba 3 nädalat töötanud. Otsustasime, et töötame siin veel 2 ja pool nädalat ja siis sõidame Perthi, kus veedame oma Austraalia viimased 10 päeva. Me peame veel oma kalliks saanud auto maha müüma, üks võimalik ostja on meie eestlannast töökaaslane. Kui tema seda aga ei osta, tegeleme müügiga Perthis. 

Mõnel tekkis võib-olla küsimus, kus me siin terve selle aja elanud oleme? Vahelduseks naudime me majarõõme, nimelt rentisime omale ühe väikese suvilamoodi majakese, mis on küll vana ja kulunud, kuid siiski kõik vajalik on olemas. Tegemist on ühele perekonnale kuuluva majaga, mis asub nende oma majast paarisaja meetri kaugusel. See on neil terve aja tühjana seisnud ja nad mõtlesid ükspäev, et võiks selle kellelegi välja üürida. Leidsime Pembertoni poekesest kuulutuse, et üüritakse välja maja töötavale paarile. Mõtlesime, et just midagi meile ning järgmisel hetkel leppisime juba kokku ajal, millal me majakest vaatama lähme. See asub looduskaunis kohas, mida ümbritseb imeilus karripuude mets ja aas, kus elavad nende armsad hobused. Rent on väga mõistlik, poole odavam kui hostelis ja nii läkski, et kolisime juba järgmisel päeval sisse. Peremees on hästi sõbralik vanemapoolne härra, kes muretses esimesel päeval, kas meil ikka piisavalt leiba ja liha on. Naljakas. Samuti kutsus ta meid eelmisel nädalal kalale kaasa, aga kuna me väsitava töö tõttu juba 9 ajal magama lähme, ei saanud me minna, kuna ta just pimedas, lausa hiliste öötundideni kalastab. Ehk järgmisel korral :) Esialgu arvasime, et siin puudub telefonilevi, kuid mõni päev peale sissekolimist avastasime maja ees ühe väikese posti otsas paar levipulka ja kuna meil on tehtud ka mobiilse interneti pakett, siis saime ka internetti kasutada (hoides mobiili seal posti otsas). Nutikas Vahur aga ühendas kuidagi mobiili meie läpakaga ja nüüd saame ka toas olles läpakas internetis olla. Niimoodi, et mobiil on samal ajal õues seal posti otsas, kus levi on. 

Selline on siis meie eluke viimasel ajal olnud. Meie aasta siin Austraalias hakkabki lõpule jõudma, kõigest kuukene veel. Juba 25 veebruari õhtul lendame Singapuri, millele järgneb üle 3 nädala Aasias reisimist.

Teile tahame aga saata palju päikest ja kuumi tervitusi!