Elu Pembertonis

Käes on veebruar ja on pühapäev, juba teine puhkepäev, niiet tundub, et pole pääsu järgnevast blogi postituse kirjutamisest. Mis seal ikka, eks üritan midagi sulest välja võluda.
Elu Pembertonis möödub üsna kiirelt. Alles see ju oli, kui Andra ja Tilliga Lääne-Austraaliat läbi kammisime ja puhkust nautisime, nüüdseks aga on ette näidata juba ligi kuu aega töötamist. Iseenesest on see loomulikult hea, et aeg lendab, sest tänaseks võib ütelda küll, et ootame juba 25. veebruari ja äralendu Singapuri. Austraalia on pakkunud vingeid kogemusi ja kuhjaga ilusaid kohtasid, kuid iga asi saab ükskord otsa ja iga lõpp tähendab millegi uue algust. Eks enne Aasiasse minekut teeme veel kokkuvõtliku blogi sissekande, et oma aasta siin lühidalt kokku võtta ja mõned huvitavad faktid üles märkida.
Tagasi aga tänasesse päeva ja Pembertoni elu juurde. Nagu juba mainitud, pole peale tööl käimist suurt midagi toimunudki. Tööl on viimasel ajal muidugi palju rahulikum, kui oli esimestel päevadel ja nädalatel, aga ega sellegi vastu midagi pole. See nädalavahetus premeerisid ülemused meid lausa kahe vaba päevaga. Homsest alustame oma viimast täispikka töönädalat, millele järgneb veel 3 päeva tööd ja siis lähemegi ära Perthi.
Möödunud nädalal veetis Inku oma aega tööl inimese kombel jalad maas avokaadosid noppides ja sprinklereid ehk vihmuteid parandades. Nüüdsest korjabki ta vaid hommikuti 3 tundi avokaadosid ja ülejäänud päeva kontrollib ja parandab koos paari teise eesti tüdrukuga neid vihmuteid nii avokaado-, kiivi- kui ka tamarillopuude vahel. Vihmuteid parandades saavad nad läbimärjaks ja kuumade ilmadega on see väga mõnus. Mina loksusin endiselt oma uhke kollase masinaga 5-6 meetri kõrgusel puulatvades rohelisi vilju taga ajades. Kuna tundub, et ülemuste poolt erilist survet pole, et kiire oleks, siis maas korjajad veetsid oma päevad suurelt jaolt oksal istumiste ja puhkepauside tegemisega, tehes vahepeal ülemuste saabumisel nägu, justkui töö oleks raske, kinnitades seda mõne vaevalise töö liigutusega. Mõne nädala tagune 40 kraadina kuum ja niiske ilm on kauge minevik ning töö tegemine viimastel päevadel pole olnud pooltki nii raske, kui oli esimestel päevadel.
Minul masinaga töötamisel on natukenegi motivatsiooni rohkem pingutada, kuna on paika pandud normaalne binide arv, mis peaks korjama ning kui korjad rohkem, saab iga bini pealt lisaks 2 töötundi kirja. Ei tea, kas on puud läinud palju paremaks võrreldes sellega, mis oli alguses, või on vilju niipalju rohkem peal, või on lihtsalt vilumus ja kogemus, mis tõstnud korjamiskiirust, aga kuna üle kahe boonusbini meile välja ei maksta, ei ole eriti mõtet rohkem  ka rabada. Seega tihtipeale ongi nii, et juba 2 tundi enne tööpäeva lõppu tuleb hakata aega sisustama muude asjadega, pugedes masinaga puu sisse peitu ja kuulates muusikat vms :)
Eelmisel nädalal juhtus Inkul väike tööõnnetus ka, kui põlluvahel sõites midagi talle silma lendas. Päris mitme tunni jooksul seda mustust sealt kätte ei saanud, mis tähendaski, et tuli peale tööd otsejoones haiglasse põrutada, kuna silm oli juba päris punane ja jooksis pisaraid mitu tundi. Ei aidanud silmatilgad ega veega loputamine, seega oli arsti sekkumine vältimatu. Haiglas võeti asja rahulikult ning pärast kiiret ülevaatust ja paberite täitmist tuli tund-paar arsti oodata, kes ilmselt mingi aeg siis kodust haiglasse kohale sõitis. On ju tegemist ikka väikelinnaga ja patsiente eriti pole. Igatahes, kui arst lõpuks kohal oli ja silma vaatas, läks paar minutit ja oligi mure lahendatud. Keris silmalau üles, võttis liivatera välja, pani rohtu ka ja ütles viisakalt head aega. Selle kõige eest tuli kukrut kergitada 190 dollari võrra. Pole just odav lõbu siinmail arstil käia.
Sellega seoses tuli veel meelde, et tööjuures puutume kokku vahel väga agressiivsete mesilastega. On teised ehitanud kuhugi avokaadopuude vahele pisikese pesamoodustise ning kui korjamisel neid natukenegi ärritada, siis on sutsakas garanteeritud. Inku sai ühel päeval korraga lausa kolmelt mesilaselt nõelata. Mina olen senini pääsenud vaid ühe nõelamisega. Üks eesti poiss sai aga nõelata huule peale, pärast mida huul kohe 5 korda suurem oli ja vaevu võis eristada sõnu, mis ta suust tulid. Igasugu erinevaid ämblikke on ka puudel palju, aga tundub, et need pole vist mürgised. Või vähemalt pole seni ükski mürgine meist tükki tahtnud. Madusid on ka seal farmis ikka nähtud, aga meie pole õnneks kokku puutunud.
Ilmad on olnud viimasel ajal mõistikult soojemapoolsed. Päeva temperatuurid on jäänud 30 kraadi ümber, mis on igati talutav. Vahel möllab küll korralik tuul, mis põhjustab igasuguse sodi ja puuokste ja lehtede lendamise, mis on kuumaga ära kuivanud. Ühel päeval sai üks suurematsorti puuoks saatuslikuks ühe töökaaslase autole, kui kukkus täpselt tagaklaasi puruks. Meie auto seisis nende oma kõrval ja pääses üle noatera. Eile sõitsime Manjimupi poodi, agaa keset maanteed oli kukkunud üks pirakas karripuu. See tähendas meile ka kohe korraliku 50 km pikkust ringi.
Üldiselt on aga ilm ilus ja suvine. Kui nüüd veel 2-3 nädalat samasugune oleks, siis oleks lausa supper. Tundub, et täna rohkem sulest välja ei võlu, seega olge kõik tervitatud ja kirjutamiseni.