Ningaloo Reef & Exmouth

Geraldtonist sõitsime edasi juba Shark Bay ja Monkey Mia poole. Shark Bay nagu ka nimi ütleb, on eelkõige kuulus, kuna seal elab väga palju haisid. Käisime ka meie neid vaatamas ja ühel vaateplatvormil, mis asus kõrgema künka otsas ning kust avanes suurepärane vaade ookeanile, nägime ka meie päris mitut haid ringi ujumas. Monkey Mia on ise pisike linnake, või noh õigemini pisike küla vms, mis asub siis poolsaare otsas ja mis põhimõtteliselt koosnebki ühest suurest resordist, mis tegeleb muuhulgas ka delfiinidega. Ühel varahommikul ajasimegi end krips kraps voodist püsti ning tormasime rannaliivale delfiine vaatama. Nimelt on neil komme tulla igal hommikul randa, kus siis neile väikest kõhutäit pakutakse. Meil jälle vedas, nägime nelja delfiini. Kaks tükki olid väga pisikesed ja noored, kes alles õppisid ujuma ning neid ümbritsesid koguaeg kaks elukogenud delfiini. Peale nende nägime Monkey Mia´s delfiinidega ujumas veel ühte suurt kilpkonna ja kaldal noolisid kalameestelt kalu suured pelikanud.  Õhtul päikeseloojangu ajaks sättisime end sisse läheduses asuvas looduslikus SPA´s. Täpsemalt siis oli tegemist loodusliku kuumavee allikaga, kust 540 meetri sügavuselt maapõuest tuleb maapinnale umbes 40 kraadine mõnus soe vesi. See vesi oli juhitud suurde nö vanni, kus me siis pikka aega mõnulesime. Samal õhtul nägid Andra ja Till ka esimese vabas looduses elava känguru ära, kes käis koos kitsedega seda sama sooja vett joomas.

Igatahes, peale kahte ööd Shark Bay´s pakkisime oma kodinad jälle autosse ja järgmiseks sihtkohaks oli Coral Bay. Taaskord pool päeva autos loksumist ja  jõudsimegi õhtuks kenasti kohale ning mingil imekombel oli Coral Bay´s täpselt vaba 1 neljakohaline majake, mille ka kohe endale ära rabasime. Coral Bay on samuti pisikene mereäärne kuurortlinn, mis oli paksult täis jõulupuhkust pidavaid kohalikke ja rannapuhkust armastavaid seiklejaid. Selle koha peamiseks tõmbenumbriks on ookeanis asuv mitmekümne kilomeetri pikkune korallreef oma korallide ja imelise veealuse maailmaga. Kuna me olime selles kohas planeerinud olla vaid 1 päeva, siis enamus ajast veetsimegi põhimõtteliselt pea vee all. Nägime palju võimsaid ja suuri koralle, kümneid erinevaid värvilisi kalu ning ühte pirakat kilpkonna. Rand ja ilm olid supper ning jälle sai üks päev õhtusse.

Jõululaupäeva hommikut alustasime lühikese (ca 200km) autosõiduga Exmouthi, kus meil oli bronnitud väike majake neljaks päevaks. Lõpuks ometi saab natuke puhata igapäevaseks traditsiooniks saanud reisikottide lahti - ja kinnipakkimisest ning natukenegi hinge tõmmata autosõidust. Teel Exmouthi  näitas autotermomeeter kohati 46 soojakraadi ja päike kuumutas nii mis kole. Õnneks meie ookeaniäärsesse majakesse jõudes oli ilmataat umbes kümne kraadi võrra halastanud ja põhjamaallaste olemise natukenegi heldemaks muutnud. Käisime enne suuremat jõulusöögi tegemist veel kiirelt kohalikust rannast läbi, kuhu ilmselt lähipäevil tagasi läheme, kuna seal on lootust näha pimedas merest välja munema tulemas kilpkonnasid. Jõuluõhtu pearoog valmis nagu austraallastele kombeks grilli peal. Valikus oli nii kohalik kala kui ka norra lõhe, samuti ka muud grillliha. Loomulikult ei puudunud grillitud kartul, mis hapukoorega maitses väga eestilikult. Värske salat ja kohalikest avokaadodest väljapressitud quokamoole koos tortilla krõpsudega on menüüs olnud peaaegu iga päev, ei erinenud ka jõulu õhtu. Kõike seda head ja paremat loputasime alla külma õlle ja kohaliku veiniga. Taustaks mängisid vanad head jõululaulud ja tunne oli... teistsugune :)

25. hommikul kui silmaluugid lahti saime tegime kiire hommikusöögi ja tormasime kohalikku rahvusparki randasid avastama. See, mida me nägime, oli ilmselt kõigile üllatuseks. Fantastiliselt ilus sinine ookean nii kaugele kui silm seletab ning paradiisitunde tekitas ka see, et vastupidiselt näiteks Aasia randadele on Austraalia rannad ikka üsna inimtühjad. Meie tõmbasime jälle snorgeldamisvarustuse pähe ja hakkasime läbi kammima mere põhja. Seekordseks saagiks langesid peale paljude värviliste kalade ja korallide ka stingray´d ja mantaray´d. Kes veel ei tea, siis need on üsna ohtlikud kalade moodi mereelukad, keda eriti ärritada ei tasu, kuna ilmselt jääks kahevõitluses peale ikkagi stingray. Lonely Planet ütleb näiteks, et stingray on Austraalias oluliselt ohtlikum kala kui hai, sest selle elukaga on palju rohkem õnnetusjuhtumeid. Esimesel päeval avastasime 2 supperilusat randa ja nende randade veealust maailma. Õhtul käisime rannas ka kilpkonnasid vaatamas, aga sedakorda keegi ennast meile ei ilmutanud. Ei tea kas oli täiskuu ja tähine taevas see, mis neile ei meeldinud ja olemise liiga valgeks tegi, või oli asi milleski muus.

Järgmisel hommikul põõnasime pikalt, tegime väikse linnaekskursiooni inimtühjas jõuluunne vajunud Exmouthis, võtsime väiksed kohvid ainukesest lahti olnud kohvikust ja laadisime supermarketis korvid looka vajalikust toidu- ja ranna nännist. Pärast seda suundusime taaskord Cape Range rahvusparki Ningaloo Reef´le järgmistesse paradiisirandadesse, kus me veel käinud polnud. Kuna selleks ajaks pidasime end juba natuke kogenenumateks, kui esimestel päevadel, siis võtsime ette natuke suuremad väljakutsed. Nimelt siis rannad, kus väidetavalt soovitatakse tänu ookeani hoovustele snorgeldada vaid vilunud ujujatel. Ei ütleks, et eriti vahet oli selles osas. Küll aga oli sel päeval õnne teistest rohkem Andral, kellele peale võimsate ja värviliste korallide ning kümnete erinevate kalade nägemest langes auks snorgeldada koos suure-suure kilpkonnaga ja pisikese haikalaga. Tegu oli küll mingit liiki reefshark´ga, kes väidetavalt pole ohtlik, aga siiski. Kuigi me teised keegi sellise saagiga hoobelda ei saanud, siis suure rasvase risti kalendrisse 26. detsembri peale võime kirjutada kõik. Nimelt võtsime vaevaks end taaskord peale maitsvat õhtusööki vedada rannaliivale, et näha kilpkonnasid. Kuigi olime päeval infost uurinud ja teada saanud, et eelmisel aastal oli olnud sadu kilpkonnasid, siis see aasta on neid nähtud vaid üksikuid. Meie ei jätnud jonni ja õhtupimeduses rannaliival jalutades me teda nägimegi. Umbes meetri jagu pikk pirakas kilpkonn kaevas juba auku, kui meie ta leidsime. Võtsime rannaliivale kohad sisse ja vähemalt tund aega, võib-olla isegi kaks, askeldas kilpkonn liival. Kaevas augu, poetas munad auku, ajas augu kinni ning läks ära koju - ookeanisse. Kogu selle olemise tegi hubasemaks ka täiskuu valgus ning kaugelt meie poole tulev väike torm, koos loodusliku valgusmänguga.

Tänaseks, 27. detsembriks, viimaseks täispikaks päevaks Ningaloo Reef´l, oli avastada jäänud veel 1 rand, kuhu sai minna vaid tõusu ajal, kuna muidu on korrallid liiga veepina lähedal ja võib neile pihta minna ja neid või ennast kahjustada. Kell 10 pidi olema tõusu tipphetk ja selleks ajaks sättisime ka meie end vette. Pettuma ei pidanud. Merepõhi oli mõnevõrra erinev teistest randadest ja minuarvates oluliselt ilusam ja mitmekesisem ning väga hea nähtavusega. Kuigi me ei näinud seal ei haisid, stingraysid ega kilpkonnasid jne, siis igatahes meeldis see kõigile väga. Päeva teisel poolel snorgeldasime ja võitlesime taaskord hoovustega juba vanades tuttavates kohtades. Nüüd sätime end sööma ühte ilusasse restorani Exmouthis, mille kohvikupoolel me ka eile kohvitasime. Homme hakkame liikuma tagasi lõunasse ning aastavahetuse võtame ilmselt vastu Perthis.