Kuna me olime küll enda arvates Lõuna-Austraalia läbi ja lõhki juba läbi sõitnud, siis Barossa Valley piirkond oli ikkagi kuidagi kahe silma vahele jäänud. Nüüd sai see viga parandatud ja väga hea, et sai parandatud, sest piirkond ise on väga ilus. Palju-palju viinamarja istandusi ilusal maastikul. Kohale jõudes ei osanud algul kohe midagi arvata. Koht oli tõesti pisike ja tagasihoidlik võrreldes ümber asuvate istanduste ja mõisatega. Magama pandi meid päevi näinud karavani, nagu siinmail tihti kombeks, ja ega me jõudnudki end korralikult sisse seada, kui meid juba tööle kutsuti.
Kuigi olime tööle läinud teadmises, et asume tööle viinamarjadega, siis esimene päev kupatati meid lambakarja vahele ja hakkasime lammastele mingit rohtu sisse söötma ja mingit mürki vms karva peale pritsima. Loomulikult ei teinud me seda iseseisvalt, vaid meie nö ülemus ja farmer tegi ikka põhitöö ära. Meie olime ilmselt rohkem abiks, et lambaid hirmutada ja nurka suruda, sest ikkagi uued inimesed. Eks need lambad on nagu on, aga nalja sai palju. Minul oli au ka neile mingit mürki selga pritsida ja iga lammas sai selle sinise vedelikuga märgistatud. Paar tundi seda lõbu oligi ja siis hakkasime tegelema viinamarjadega. Tööks oli mingite okste/võrsete ära lõikamine puu tüvedelt. Ei midagi keerulist! Esimesel päeval me ehk tunnike seda tegimegi kui farmer tööpäeva lõppenuks luges ja meid põllult ära kutsus. Karavani juurde jõudes ootas meid ees pudel veini, millele me kolmekesi päris kiiresti otsa peale tegime. Mõnus külm valge vein palava tööpäeva lõpus, väga hea maitses. Joogi- ja jutuhoos jäi mulle kohe silma pudeli peal olev silt, kus kirjas, et tegemist üsna ainulaadse veiniga. Etiketil oleva teksti põhjal oli väidetud, et seda veini on toodetud vaid 2290 pudelit. Ma ei saanud küsimata jätta, kas see on tõsi. Loomulikult oli vastus jaatav. Igatahes tuli päris uhke tunne peale, juua veini, mis pole suur massitootmine, vaid tehtud käsitsi korjatud viinamarjadest, käsitsi pressitud ja pudelitesse villitud. Igatahes maitses see vein hästi. Jutuhoos sai uuritud nende veinide kohta veel muudki. Muuhulgas selgus, et peale valge, punase ja roosa veini toodavad nad veel nö lillat veini. See on tehtud mingi spetsiaalse sordi viinamarjadest ja kui see on hästi kaua seisnud, siis ta on hoopis teist värvi kui punane vein. Vahutab täitsa lilla vahuga ja on hoopis tumedam/lillakam punane kui tavalised punased veinid.. See oli ka peremehe lemmik. Igatahes piisas kui natuke üllatavat nägu teha, kui oligi peale tühjaks saanud valget veini ees järgmine pudel, nö lillat veini. Vein oli aastast 2004 ja maitses tõesti huvitavalt. Meie põllult naasnuna ja näljastena kallasime seda kurgust alla mõnuga, pärast seda kui aga teada saime, palju selle veini väärtus on, ei julgenud seda enam õlle kombel juua. Ühe pudeli väärtus pidavat olema ca 600 dollarit. Ise nad seda sorti veini küll müügiks ei tee, vaid ainult enda tarbeks, aga ümbruses asuvad veinimõisad müüvad seda vana veini justnimelt sellise hinnaga. See vein oli ka peremehe ja perenaise igaõhtune jook ja vaieldamatu lemmik. Õhtuks vaaritas perenaine meile korraliku õhtusüügi, millesarnast me ilmselt 9 kuu jooksul näinud polnud. Laud oli lookas head ja paremat ja samuti ei puudunud taaskord hea vein. Igatahes oli esimene päev olnud väga muljetavaldav ja mõnus.
Järgmisel päeval palus peremees meid viisakalt üles ajada 9 ajal, et minna tööle. Nagu öeldud nii ka tehtud. Olles tund-paar töötanud, kutsus peremees meid taas põllult ära. Sedakorda läksime taga ajama peremehe laamat/alpacat. Nimelt oli peremehel 1 alpaca, keda ta pidas koos lammastega. Alpacat pidas ta sellepärast, et need loomad on nii kiired ja tugevad, et peletavad eemale või murravad maha kõik rebased. Rebased tahavad sama teha aga lambakarjaga. Laamale peale vaadates ei oskaks seda ehk arvatagi, aga kui me seda laamat taga hakkasime ajama, siis nägime küll, palju sellel loomal jõudu ja kiirust on. Lihtne see polnud, aga mõne tunni pärast oli laama auto taga treileris ja sõidutasime teda juba juuksuri poole. Nimelt kord aastas tuleb ikka karv maha ajada, et loomal natukenegi kergem oleks. Karva ajamine leidiski aset järgmisel päeval, kus sama saatust jagasid meie laamaga veel 3 samasugust karvapalli. Laamade vill on muide üle 10 korra väärtuslikum, kui tavaline lambavill. Meie peremees oli agi nii helde, et võttis villa koju kaasa ja tegi oma noorele koerale, kelle ta umbes nädala aega tagasi oli omale võtnud, mõnusa pehme padja.
Nagu ehk juba on aru saada, siis kuigi olime tulnud tööle viinamarja istandusse, siis polnud see kaugeltki mitte meie ainuke töö ja tegevus. Järgnevatel päevadel veetsime küll rohkem aega viinamarjapuude vahel, aga samuti tegelesime ka lammastega. Küll tuli neid sööta, ühelt karjamaalt teisele ajada, või sootuks treilerile kupatada, et peremees need turule saaks viia ning natuke raha omale teha. Peale viinamarjapuude puhastamise aitasime järgnevatel päevadel peremeest ka aia ehitamisel ja parandamisel ja paljudes teistes töödeski.
Tööd tegime me päevas ehk 5-6 tundi. Seega võiks ju arvata, et vaba aega oli palju, tegelikult aga mitte. Kuigi lõunal saime teha pikki puhkusi siis õhtuöögile minnes oli üldjuhul nii, et enne uneaega sealt tulema ei saanud. Lihtsalt peremees ja tema jutud olid nii paeluvad, et neid ilmselt oleks võinudki kuulama jääda. Maailma näinud mees, kes noorena on ise backpackerina mööda Euroopat reisinud ja kes täna elab pool aastat Austraalias ja pool aastat Ameerikas, olles reisinud läbi peaaegu terve maailma, omades mõlemal pool maakera peale veiniistanduste ja veiniäride veel palju teisi ärisid, alates restoranist kuni autoremonditöökojani, jne jne jne.
Peale töö ja niisama pikkade ning põnevate jututeemade jõudis selle nädala jooksul peremees meid viia ka kohaliku küla sepa juurde, kes meile oma töid näitas ja natuke seletas, kuidas ta mida teeb. Samuti jõudsime kohalikule küla laadale, või õigemini oksjonile, kus müüdi kõike alates juur- ja puuviljadest kuni lõpetades konkreetselt vanarauaga. Peremees ostis sealt rohkelt toidukraami, mida kohalikud farmerid seal üliodavalt müüsid. Näiteks neli kasti tomateid (ca 10 kg kast) maksis umbes 5 dollarit. Sama hind oli ka ca 20 kg sibulakotil või 5 kg paprika kotil. Ei saa just ütelda, et kallis, pigem ikka üliodav. Samuti käisime ühel õhtul kohaliku linna (no mis linn see nüüd ikka oli, kokku 220 elanikku) pubis, kus toimus pokkeriõhtu. Meie küll pokkerilauda ei istunud, vaid võtsime niisama paar õlut ja tutvusime kohalike eluga.
Niipalju veel, et kuigi algul saabusime sinna kahekesi ja olime ainukesed töötajad tal, siis paar päeva hiljem tuli juurde veel üks 32 aastane hispaanlane. Seega enamus ajast jõlkusimegi me kolmekesi koos peremehega ringi, nii töö väljadel kui ka mujal.
Kokkuvõtteks võikski ütelda, et kuigi veetsime seal nädala, tehes nö tööd, ei teeninud me küll üldse raha. Samas oli selle nädala aja jooksul uusi kogemusi ja tegemisi nii palju, et igav ei hakanud hetkekski ja kindlasti ei kahetse, et selle asja ette võtsime. Väga mõnus pere ja ainult positiivsed kogemused. Äraminekul kutsus veel peremees meid Adelaide lähedal oma paadile/jahile, mida ta natuke korrastada tahtis ja oleks lubanud meil sealgi öö veeta, aga see ei mahtunud enam meie plaanidesse, sest peagi peame alustama tagasiteed läände. Igatahes seda kohta julgeme soovitada teistelegi, kes ei oota töö eest raha, vaid pigem põnevaid kogemusi ja häid emotsioone ilusas väikeses maalähedases "veinimõisas".
Homme, 9 detsembril alustame teed tagasi Lääne-Austraaliasse. Seekord on seltsis kaasas ka 1 eestlaste paar Berri aegadest, kellega loodetavasti teekond läände kulgeb lõbusalt ja hästi.
PS! Postitus tuli küll nüüd Inku nime alt, aga tegelikult olen selle eest vastutav mina, Vahur.
Tore lugu mõnusast nädalast. Ma ikka jätkuvalt imetlen inimesi, kellel on kujutlusvõimet mitte käia lihtsalt kuskil kaheksast viieni tööl :) Lumised tervitused siitpoolt, Aiki
ReplyDelete