Tagasi Lääne-Austraaliasse

Paar päeva pärast meie wwoofingut sõitsime Berri hosteli ette, kus me ka ise kaua aega elasime ja võtsime Maarja ja Kaspari peale. Kuna ka nemad tahavad Lääne-Austraaliasse minna, mõtlesime, et koos ühe autoga ikka põnevam ja ka soodsam minna. Esimene päev möödus enamjaolt autos, aga meile jäi tee peale üks rahvuspark, mis tundus lahe olevat, niisiis maksime nelja peale auto sissepääsu tasu ja läksime metsa vahele jalutama. Võib öelda, et elu seal ikka kees. Nägime mitme tunnise jalutuskäigu jooksul 5 suurt sisalikku, paar tükki nendest olid lausa meetri pikkused (koos sabaga). Ei ole varem nii suuri sisalikke näinudki ja me ei oleks osanud arvata, et neid nii lihtsalt looduses näha võib. Loomulikult ei puudunud ka kängurud, väiksemad ja suuremad. Seal sai valida mitme erineva pikkusega raja vahel, me võtsime omale sihiks raja, mis oli 8 km pikk. See käis ära ühe mäe tipus, kuhu ei olnud just kõige kergem jalutada, aga vaade oli ilus ja mõnus vaheldus autosõidule. Pärast sõitsime natuke aega veel edasi ja panime telgid tee ääres püsti. Seal maantee ääres on neid kohti päris palju tehtud, kus on võimalik ööbida nii autos kui ka telgis. Järgmised päevad möödusid samamoodi, autosõit vaheldumisi lühikeste peatustega. Mingi hetk jõudsimegi Lääne-Austraaliasse, aga tühi Nullarbori kõrb jätkus samamoodi edasi. Kirjutasime u pool aastat tagasi blogis täpsemalt sellest teekonnast, aga siis oli meie teekond läänest lõunasse, nüüd oli vastupidi. Midagi vahepeal muutunud ei ole, enamus aeg on vaid tühi maastik mõne väikse külaga, mis kujutab endast teeäärset bensiinijaama ja vahel ka motelli. Üleeile jõudsime lõpuks Esperance - suurepäraste randadega väiksesse linnakesse. Käisime seekord seal lähedal ühes rahvuspargis nimega Cape Le Grand, kuhu me eelmisel korral ei osanud minna. Jube kift ja ilus oli, mägine ala, kus leidus nii väikseid mäekünkaid kui ka valge liiva ja helesinise veega randu. Käisime läbi 4 erinevat randa, mis asusid üksteisele üsna lähedal ning olid kõik sarnased, aga meeletult kaunid paradiisirannad. Nii valget liiva ei ole mina enne näinud. Kohale jõudes hakkas ilm kahjuks halvaks kiskuma. Kui esimesed 10 minutit saime sinist taevast ja päikest nautida, siis pärast seda läks taevas halliks ja tuul tõusis. Niisiis päris ujuma ei saanud minna, aga silm sai siiski puhata ilusatel randadel. Ööbisime Esperance'i linna karavanpargis ja järgmisel hommikul käisime niisama linna peal ja veel teistes randades linna lähedal. Sadama lähedal jalutades nägime, kuidas üks armas ja suur merilõvi oli rannale magama tulnud! Lugesime sildilt, et nii merilõvidv kui ka hülged armastavadki sealkandis magamas käia.
Täna jõudsime ühte suuremasse linna, Albanysse. Ka siin oleme me varem käinud, aga vahelduseks on jälle mõnus suures linnas olla. Praegu olemegi siin, kasutame võimalust ära ja laeme telefone ja arvutit. Homme päeval kavatseme edasi sõita ja kuskil rahvuspargis natuke aega veeta ning ülehomme jõuame Pembertoni, kus meie teekonnakaaslased Maarja ja Kaspar maha hüppavad. Neid ootab seal ees avokaadode korjamise töö. Sealt on meil veel paarsada kilomeetrit sõita, kuni jõuame meie sihtkohta, Perthi. Esmaspäeval lähemegi juba lennujaama Andrale ja Tillile vastu :)