Rottnest Island

16. detsembriks olime jõudnud ilusti plaanipäraselt Fremantle´sse, kust juba järgmisel hommikul startisime suure põnevusega Perthi poole. Oligi käes kaua oodatud 17. detsember. Päev, mil pidid saabuma sõbrad ja sugulased teiseltpoolt maakera. Ja saabusidki, küll väikese hilinemisega aga siiski, esimesed (ja ilmselt ka viimased) külalised, kes meile Austraaliasse külla tulnud. Ehk siis Inku õde Andra ja tema elukaaslane Till, kes olid võtnud vaevaks läbida see lendude kadalipp, et jõuda kohale talvisest ja lumisest Shveitsist siia palavasse ja päikselisse Lääne- Austraaliasse.

Pärast kiirete öiste tervituste suundusime Perthi hosteli, kus üritasime ennast korralikult välja puhata, kuna järgnevate päevade graafik tõotas tulla üsna tihe, arvestades meie viimase aja elutempot. Meie jaoks oli muidugi üle pika aja ka täielik luksus magada voodis, kuna viimasel ajal ringi reisides magasime koguaeg telgis või karavanis (ka voodis aga mitte päris see). Igatahes, kui hommikul ükskord silmaluugid lahti saime ja kiire hommikusöögiga ühele poole jõudsime, läksime kõik koos linnapeale hulkuma. Kammisime läbi peatänavad, kuulasime tänavamuusikuid, kohvitasime kesklinnas, jalutasime natuke jõe ääres, tegime eluolulised ostud kaubanduskeskustes ja õhtul sõime kõhud punni kohalikus Iiri pubis. Toit maitses hea ja jututeemasid jagus. Õhtul tegime hostelis veel päkad silma ühele pudelile veinile, mille oli meile teemoonaks kaasa andnud farmer ja vineyardi omanik Nick, kelle juures me Barossa Valley´s vabatahtlikena töötasime. Pärast veini keerasimegi oma koikudesse magama, sedakorda üsna vara, kuna järgmisel hommikul tuli vara ärgata, et tutvust teha Lääne-Austraalia kuulsaima ja pisikese toreda Rottnest Island´ga.

Hommikul kasisime end kiirelt puhtaks, pakkisime oma kola taas kotti ja sõitsimegi üheskoos Fremantle poole. Fremantle on siis  linnake Perthi külje all, mis asub ookeani kaldal, kust muuhulgas väljuvad ka laevad Rottnestile. Ilusti õigeaegselt sadamasse jõutud ja kohalikust ärist hommikukohvi kaasa napsatud, istusimegi juba pooluniselt paadis, mis meid ca poole tunniga imeilusale saarele loksutas. Kuna saar on üsna väike, autoteid seal pole üldse, siis otsustasime jalgrattad rentida, et saaksime ikka saarele ringi peale teha. Jalgsi ilmselt ei oleks seal kuigi kaugele jõudnud. Jalgrataste ja snorgeldamisvarustuse eest pool varandust välja käidud, alustasimegi oma ringiga. Saarel on kokku üle 60 väga erineva ranna, alates valgest rannaliivast kuni lõpetades kivise ja kaljuse rannikuga. Üsna künklik ja mägine sisemaa tegi küll palava ilmaga sõitmise üsna raskeks, aga peale neid tuhandeid kilomeetreid autosõitu, oli see isegi mõnusam, kui magus uni Perthi hosteli voodis. Meie ring saarel tuli koos väikeste ekslemistega ilmselt umbes 30 km. Sellega olime teinud saarele peale üsna põhjaliku ringi. Nägime tõesti palju-palju ilusaid randasid, millest ühel pidasime ka pikema kosutava pikniku. Käisime ka paar korda snorgeldamas ning nägime ka palju suuremaid ja väiksemaid kalu. Peale selle loodusliku ilu on saar veel kuulus sellepoolest, et seal asuvad loomad, kes mitte kuskil mujal maailmas ei ela. Nimelt on seal väga palju näha ringi luusimas loomi, kes minuarvates on täpselt känguru ja roti ristsugutis. Rotist umbes 5 korda suuremad ja kängurust samapalju väiksemad. Üsna inetu ja suure roti sabaga aga ilusale ja armsale kängurule sarnaneva hoiaku ja näolapiga. Ilmselt sellepärast nimetaski kunagi keegi maadeavastaja selle saare roti saareks, kuna seal nii palju ja nii suuri rotte ringi liigub. Enne tagasitulekut võtsime veel külmad õlled ja siidrid saarel asuvast restoranist, kust siis loomulikult ei puudunud ka quokka (niimoodi neid roti sarnaseid loomi siis nimetataksegi). 1 quokka oli muide nii tark, et tuli meie laua alla, Andra koti juurde, võttis hammastega kinni koti lukust ja tõmbas seda lahti. Ilmselt tundis kotis toidu lõhna. Igatahes toredad pisikesed tegelased ja jälle üks uus loomake nähtud.

Õhtul, kui paat meid Fremantlesse tagasi sõidutas, vedasime taas oma kodinad ühte lähedal asuvasse hosteli ning näljast nõrkemas nagu me olime, suundusime Fremantle tänavatele kosutavat kõhutäit otsima. Sedakorda olid meie reisikaaslased Andra ja Till leidnud Lonely Planeti abiga ühe uhke India restorani "Maja", mis asus otse Fremantle peatänaval. Pärast restorani nägemist polnud kellelgi kahju sinna sööma minna. Koht oli puupüsti rahvast täis ja tänaval menüüd sirvides tuli ka 1 kohalik seda kohta meile soovitama, et linna parim koht jne. Õnneks leidsime ka ühe vaba neljase laua ning oligi asi otsustatud. Ilmselgelt polnud see taaskord koht, kus keskmine backpacker einestaks, aga asi oli ilmselgelt seda väärt ja meie sõprade ja sugulaste abiga sõime kõik oma kõhud taaskord heast ja paremast täis. Luusisime veel natuke õhtuses linnas, võtsime veel ühed dringid tänavalt ja võiski päeva jälle õhtusse kirjutada.

Järgmisel hommikul ootas ees esimene suurem autos piinlemine ning teekond põhja poole sai oma ametliku alguse. Esimese päeva sihtpunktiks oli Geraldton ning teel sinna käisime veel kaemas Pinnaclese kõrbe. Pinnacles oli taaskord midagi täiesti teistsugust, kui oleme seni Austraalias näinud. Kollaka liiva sees sirguvad välja kohati 2-3 meetri kõrgused kivirahnud, mille tekkimist päris täpselt keegi tänaseni ei oska selgitada. Kuigi väljas küttis päike sajaga ja autotermomeeter näitas 42 kraadi, oli asi igatahes vaatamist väärt. Edasi õhtuks jõudsimegi Geraldtoni karavanparki oma majakesse, kus peale väikest grilliõhtut taaskord luksuslikult voodis magades järgmise päeva vastu võtsime. Kuna meie ööbimine asus otse ookeani kaldal, oli Andral hommikul kange tahtmine väike suplus teha. Ega keegi eriti vastu hakanud ja üheskoos rätikud õlal, võtsimegi suuna randa. Mina külmavares nagu olen, viskasin kohe rannaliivale pikali, et oodata viisakalt teised ära. Andra oli esimene, kes vette jõudis ja seal mõnda aega lainetega rinda pistis, kui Till ja Inku temale järgnesid. Ega Till minu arvates väga sügavale vette jõudnudki, kui ta juba Andra tähelepanu üritas saada ja käega vee poole osutades teistele haid üritas näidata. Eks me kõik algul arvasime, et Till teeb nalja, aga tegelikult oli asi naljast kaugel. Rannaliivast 5-10 meetri kaugusel ujus tõepoolest hai, täiesti meie suplejate lähistel. Loomulikult õige pea said kõik asjaosalised aru, et tegemist pole naljaga ja siis olid kõik kohe krapsti veest väljas rannaliival ja asja üle järele mõtlemas. Ega keegi kohe õieti reageerida osanudki, aga ilmselt oli see kõigile väikseks meeldetuletuseks, et asume ikkagi Austraalias ja ookeanis ujudes tuleb olla ettevaatlik.

 Teile kõigile aga mõnusat ja rahulikku jõuluaega ning ärge söömisega liialdage.

Ja loomulikult kohustuslik jõulupilt :)