Pärast seda, kui olime Byron Bays ennast mõnusalt välja puhanud, mõtlesime, mida edasi teha ja kuhu minna. Otsustasime, et käime ka meie jaoks viiendas osariigis, Queenslandis ära. Byron Bayst oli Gold Coast'i linna alla 100 km ning oleme väga palju selle linna kohta kuulnud. Tegemist on suht suure linnaga, elanikke on üle 500 000, aga ta jättis palju väiksema mulje, kuna ta on tänu 60 kilomeetri pikkusele rannale laiali valgunud. Peaaegu kogu linna ehitised (põhiliselt kõrghooned), asuvad ranna ääres ning neist väga paljudes saavad turistid endale nädalaks korteri üürida. Enamus inimesed, keda me seal nägime, olid noored, kes olid tulnud lihtsalt rannapuhkust veetma ja pidutsema. Gold Coast'i keskuseks on surfarite paradiisirand - Surfers Paradise. Ega me seal väga midagi muud ei teinudki, vaid lihtsalt jalutasime rannas, väikestel rannaäärsetel tänavatel ja nautisime jäätist. Ilm oli soe, päike paistis, rand oli ilus, laia liivariba ja sinise veega ning suurte vahutavate lainetega.
Kuna olime sealkandis kõik kohad läbi käinud ja ära näinud, mida me tahtsime, siis otsustasimegi järgmisel hommikul võtta suuna tagasi, Lõuna-Austraaliasse. Loomulikult on idakaldal veel palju kohti ja saari, mida võiks külastada, aga elu ei ole siin odav ja tuleb valikud teha, kuhu minna ja kuhu mitte. Tagasitee kulges nii nagu ikka, pikad tühjad maanteed läbi metsade ja kõrbe. Aga ei saa öelda, et midagi huvitavat ei juhtunud. Nimelt nägime oma silmaga ära esimese suure metsatulekahju. Kuna teed aga suletud ei olnud, siis oli arvatasti tuli kontrolli alla saadud, aga siiski saatis suitsuvine meid lausa mitu tundi edasi. Sellel samal õhtul oli väga raske magama jääda, kuna nii soojaks oli läinud.
Varahommikul ärgates ei olnud asi paremaks läinud, pigem veel kuumemaks ja päeva ajaks oli temperatuur tõusnud lausa 44 soojakraadini. See oli minu meelest üks raskemaid päevi Austraalias, lihtsalt niivõrd raske oli olla ja isegi kui tuul puhus, siis see ei jahutanud, pigem oli veel kuumem. Ma võtsin isegi julguse kokku ja läksin kohalike järgi jõkke ujuma, kus ka maod elavad. Õhtupoole läks täiesti tormiks kätte ära - tuul tõusis, vihma hakkas sadama, välku lõi ja müristas. Me ei ole kunagi nii palju välku ja äikest ühe õhtu jooksul näinud kui seekord. Lausa mitu tundi oli taevas peaaegu koguaeg valge, äike lõi igast ilmakaarest ja tundus, nagu saabuks maailmalõpp. Järgmisel hommikul oli õnneks kõik jälle vaikne ja palju jahedam, mis meile hästi sobis.
Kuna raha kulub niimoodi reisides meeletult (enamus bensiinile) ja meil on reisimist ees veel kuni 10. jaanuarini, siis mõtlesime Lõuna-Austraaliasse tagasi jõudes, et üritaks vahepeal nädalake raha kokku hoida. Otsustasime proovida ära sellise asja nagu wwoofing - vabatahtlik töö, aga sinu majutus ja söök makstakse kinni. Sel juhul sa ei teeni raha juurde, aga samas ei raiska ka üldse ja seda meil vaja oligi vahepeal. Peale mõningast internetis surfamist leidsime endale sobiva pakkumise, kuhu ka kohe helistasime. Küsisime täpsed koordinaadid ning leppisimegi kokku, et järgmisel hommikul sõidame juba sinna ja jääme üheks nädalaks. See koht asub Adelaide'i lähedal Barossa Valleys väikses kohas nimega Springton. Kogu Barossa Valley on üks suur viinamarjaistanduste piirkond ja siinsed veinid on maailmas väga tuntud.
Sellel perel, kelle juurde meie tulime, on siin väike vineyard ehk viinamarjaistandus ja nad teevad ise siin veine! Oleme nüüdseks siin 4 päeva olnud ja järgmises postituses kirjutamegi täpselt, mis tööd me siin teeme :)
Et teil oleks ettekujutus, kui pikk meie teekond oli (Great Ocean Road, Melbourne, Sydney, Byron Bay, Gold Coast ja tagasi Lõunasse) - kokku tuli see ring üle 6000 km. Jube, mis? Ning mõne päeva pärast hakkame siit Lääne-Austraaliasse sõitma, kus kohtume mu õega ja tema peikaga.
No comments:
Post a Comment