Kalbarri

Ningaloo Reef läbi kammitud ja viimasel õhtul restoranis suurepärane õhtu veedetud võtsime suuna tagasi Perthi poole. Teel oli vaja üle vaadata veel Kalbarri rahvuspark, millest me põhja sõites teadlikult mööda nihverdasime. Kuna Exmouthist Kalbarrisse oli tublisti üle 800 km, siis kulgeski esimene päev taaskord autos piinlemise tähe all. Õhtupimeduses tegime väikse linnaringi ning sõime isu täis heast pastast. Järgmisel päeval võtsime ette kuulsa Kalbarri rahvuspargi külastuse ja kuna ilmataat keevitas meile taaskord vähemalt 40 soojakraadi, siis lihtne see seiklus ei olnud. Kaljulisel ja kivisel maastikul oli võimatu leida abi looduslikest varjulistest kohtadest, mistõttu umbes kilomeetri pikkune matk kuulsale "Nature Window" vaateplatvormile jäigi põhimõtteliselt meie ainukeseks matkaks, kuna rohkemaks me polnud sellise kuumaga lihtsalt võimelised. Ülejäänud ilu nautisime konditsioneeriga autos ringi sõites, sest keegi lihtsalt polnud võimeline enamaks.
Enne Perthi jõudmist veetsime veel ühe päeva Geraldtonis, kus grillisime head ja paremat ning nautisime ilusat päikeseloojangut rannas.

Ningaloo Reef & Exmouth

Geraldtonist sõitsime edasi juba Shark Bay ja Monkey Mia poole. Shark Bay nagu ka nimi ütleb, on eelkõige kuulus, kuna seal elab väga palju haisid. Käisime ka meie neid vaatamas ja ühel vaateplatvormil, mis asus kõrgema künka otsas ning kust avanes suurepärane vaade ookeanile, nägime ka meie päris mitut haid ringi ujumas. Monkey Mia on ise pisike linnake, või noh õigemini pisike küla vms, mis asub siis poolsaare otsas ja mis põhimõtteliselt koosnebki ühest suurest resordist, mis tegeleb muuhulgas ka delfiinidega. Ühel varahommikul ajasimegi end krips kraps voodist püsti ning tormasime rannaliivale delfiine vaatama. Nimelt on neil komme tulla igal hommikul randa, kus siis neile väikest kõhutäit pakutakse. Meil jälle vedas, nägime nelja delfiini. Kaks tükki olid väga pisikesed ja noored, kes alles õppisid ujuma ning neid ümbritsesid koguaeg kaks elukogenud delfiini. Peale nende nägime Monkey Mia´s delfiinidega ujumas veel ühte suurt kilpkonna ja kaldal noolisid kalameestelt kalu suured pelikanud.  Õhtul päikeseloojangu ajaks sättisime end sisse läheduses asuvas looduslikus SPA´s. Täpsemalt siis oli tegemist loodusliku kuumavee allikaga, kust 540 meetri sügavuselt maapõuest tuleb maapinnale umbes 40 kraadine mõnus soe vesi. See vesi oli juhitud suurde nö vanni, kus me siis pikka aega mõnulesime. Samal õhtul nägid Andra ja Till ka esimese vabas looduses elava känguru ära, kes käis koos kitsedega seda sama sooja vett joomas.

Igatahes, peale kahte ööd Shark Bay´s pakkisime oma kodinad jälle autosse ja järgmiseks sihtkohaks oli Coral Bay. Taaskord pool päeva autos loksumist ja  jõudsimegi õhtuks kenasti kohale ning mingil imekombel oli Coral Bay´s täpselt vaba 1 neljakohaline majake, mille ka kohe endale ära rabasime. Coral Bay on samuti pisikene mereäärne kuurortlinn, mis oli paksult täis jõulupuhkust pidavaid kohalikke ja rannapuhkust armastavaid seiklejaid. Selle koha peamiseks tõmbenumbriks on ookeanis asuv mitmekümne kilomeetri pikkune korallreef oma korallide ja imelise veealuse maailmaga. Kuna me olime selles kohas planeerinud olla vaid 1 päeva, siis enamus ajast veetsimegi põhimõtteliselt pea vee all. Nägime palju võimsaid ja suuri koralle, kümneid erinevaid värvilisi kalu ning ühte pirakat kilpkonna. Rand ja ilm olid supper ning jälle sai üks päev õhtusse.

Jõululaupäeva hommikut alustasime lühikese (ca 200km) autosõiduga Exmouthi, kus meil oli bronnitud väike majake neljaks päevaks. Lõpuks ometi saab natuke puhata igapäevaseks traditsiooniks saanud reisikottide lahti - ja kinnipakkimisest ning natukenegi hinge tõmmata autosõidust. Teel Exmouthi  näitas autotermomeeter kohati 46 soojakraadi ja päike kuumutas nii mis kole. Õnneks meie ookeaniäärsesse majakesse jõudes oli ilmataat umbes kümne kraadi võrra halastanud ja põhjamaallaste olemise natukenegi heldemaks muutnud. Käisime enne suuremat jõulusöögi tegemist veel kiirelt kohalikust rannast läbi, kuhu ilmselt lähipäevil tagasi läheme, kuna seal on lootust näha pimedas merest välja munema tulemas kilpkonnasid. Jõuluõhtu pearoog valmis nagu austraallastele kombeks grilli peal. Valikus oli nii kohalik kala kui ka norra lõhe, samuti ka muud grillliha. Loomulikult ei puudunud grillitud kartul, mis hapukoorega maitses väga eestilikult. Värske salat ja kohalikest avokaadodest väljapressitud quokamoole koos tortilla krõpsudega on menüüs olnud peaaegu iga päev, ei erinenud ka jõulu õhtu. Kõike seda head ja paremat loputasime alla külma õlle ja kohaliku veiniga. Taustaks mängisid vanad head jõululaulud ja tunne oli... teistsugune :)

25. hommikul kui silmaluugid lahti saime tegime kiire hommikusöögi ja tormasime kohalikku rahvusparki randasid avastama. See, mida me nägime, oli ilmselt kõigile üllatuseks. Fantastiliselt ilus sinine ookean nii kaugele kui silm seletab ning paradiisitunde tekitas ka see, et vastupidiselt näiteks Aasia randadele on Austraalia rannad ikka üsna inimtühjad. Meie tõmbasime jälle snorgeldamisvarustuse pähe ja hakkasime läbi kammima mere põhja. Seekordseks saagiks langesid peale paljude värviliste kalade ja korallide ka stingray´d ja mantaray´d. Kes veel ei tea, siis need on üsna ohtlikud kalade moodi mereelukad, keda eriti ärritada ei tasu, kuna ilmselt jääks kahevõitluses peale ikkagi stingray. Lonely Planet ütleb näiteks, et stingray on Austraalias oluliselt ohtlikum kala kui hai, sest selle elukaga on palju rohkem õnnetusjuhtumeid. Esimesel päeval avastasime 2 supperilusat randa ja nende randade veealust maailma. Õhtul käisime rannas ka kilpkonnasid vaatamas, aga sedakorda keegi ennast meile ei ilmutanud. Ei tea kas oli täiskuu ja tähine taevas see, mis neile ei meeldinud ja olemise liiga valgeks tegi, või oli asi milleski muus.

Järgmisel hommikul põõnasime pikalt, tegime väikse linnaekskursiooni inimtühjas jõuluunne vajunud Exmouthis, võtsime väiksed kohvid ainukesest lahti olnud kohvikust ja laadisime supermarketis korvid looka vajalikust toidu- ja ranna nännist. Pärast seda suundusime taaskord Cape Range rahvusparki Ningaloo Reef´le järgmistesse paradiisirandadesse, kus me veel käinud polnud. Kuna selleks ajaks pidasime end juba natuke kogenenumateks, kui esimestel päevadel, siis võtsime ette natuke suuremad väljakutsed. Nimelt siis rannad, kus väidetavalt soovitatakse tänu ookeani hoovustele snorgeldada vaid vilunud ujujatel. Ei ütleks, et eriti vahet oli selles osas. Küll aga oli sel päeval õnne teistest rohkem Andral, kellele peale võimsate ja värviliste korallide ning kümnete erinevate kalade nägemest langes auks snorgeldada koos suure-suure kilpkonnaga ja pisikese haikalaga. Tegu oli küll mingit liiki reefshark´ga, kes väidetavalt pole ohtlik, aga siiski. Kuigi me teised keegi sellise saagiga hoobelda ei saanud, siis suure rasvase risti kalendrisse 26. detsembri peale võime kirjutada kõik. Nimelt võtsime vaevaks end taaskord peale maitsvat õhtusööki vedada rannaliivale, et näha kilpkonnasid. Kuigi olime päeval infost uurinud ja teada saanud, et eelmisel aastal oli olnud sadu kilpkonnasid, siis see aasta on neid nähtud vaid üksikuid. Meie ei jätnud jonni ja õhtupimeduses rannaliival jalutades me teda nägimegi. Umbes meetri jagu pikk pirakas kilpkonn kaevas juba auku, kui meie ta leidsime. Võtsime rannaliivale kohad sisse ja vähemalt tund aega, võib-olla isegi kaks, askeldas kilpkonn liival. Kaevas augu, poetas munad auku, ajas augu kinni ning läks ära koju - ookeanisse. Kogu selle olemise tegi hubasemaks ka täiskuu valgus ning kaugelt meie poole tulev väike torm, koos loodusliku valgusmänguga.

Tänaseks, 27. detsembriks, viimaseks täispikaks päevaks Ningaloo Reef´l, oli avastada jäänud veel 1 rand, kuhu sai minna vaid tõusu ajal, kuna muidu on korrallid liiga veepina lähedal ja võib neile pihta minna ja neid või ennast kahjustada. Kell 10 pidi olema tõusu tipphetk ja selleks ajaks sättisime ka meie end vette. Pettuma ei pidanud. Merepõhi oli mõnevõrra erinev teistest randadest ja minuarvates oluliselt ilusam ja mitmekesisem ning väga hea nähtavusega. Kuigi me ei näinud seal ei haisid, stingraysid ega kilpkonnasid jne, siis igatahes meeldis see kõigile väga. Päeva teisel poolel snorgeldasime ja võitlesime taaskord hoovustega juba vanades tuttavates kohtades. Nüüd sätime end sööma ühte ilusasse restorani Exmouthis, mille kohvikupoolel me ka eile kohvitasime. Homme hakkame liikuma tagasi lõunasse ning aastavahetuse võtame ilmselt vastu Perthis.

Rottnest Island

16. detsembriks olime jõudnud ilusti plaanipäraselt Fremantle´sse, kust juba järgmisel hommikul startisime suure põnevusega Perthi poole. Oligi käes kaua oodatud 17. detsember. Päev, mil pidid saabuma sõbrad ja sugulased teiseltpoolt maakera. Ja saabusidki, küll väikese hilinemisega aga siiski, esimesed (ja ilmselt ka viimased) külalised, kes meile Austraaliasse külla tulnud. Ehk siis Inku õde Andra ja tema elukaaslane Till, kes olid võtnud vaevaks läbida see lendude kadalipp, et jõuda kohale talvisest ja lumisest Shveitsist siia palavasse ja päikselisse Lääne- Austraaliasse.

Pärast kiirete öiste tervituste suundusime Perthi hosteli, kus üritasime ennast korralikult välja puhata, kuna järgnevate päevade graafik tõotas tulla üsna tihe, arvestades meie viimase aja elutempot. Meie jaoks oli muidugi üle pika aja ka täielik luksus magada voodis, kuna viimasel ajal ringi reisides magasime koguaeg telgis või karavanis (ka voodis aga mitte päris see). Igatahes, kui hommikul ükskord silmaluugid lahti saime ja kiire hommikusöögiga ühele poole jõudsime, läksime kõik koos linnapeale hulkuma. Kammisime läbi peatänavad, kuulasime tänavamuusikuid, kohvitasime kesklinnas, jalutasime natuke jõe ääres, tegime eluolulised ostud kaubanduskeskustes ja õhtul sõime kõhud punni kohalikus Iiri pubis. Toit maitses hea ja jututeemasid jagus. Õhtul tegime hostelis veel päkad silma ühele pudelile veinile, mille oli meile teemoonaks kaasa andnud farmer ja vineyardi omanik Nick, kelle juures me Barossa Valley´s vabatahtlikena töötasime. Pärast veini keerasimegi oma koikudesse magama, sedakorda üsna vara, kuna järgmisel hommikul tuli vara ärgata, et tutvust teha Lääne-Austraalia kuulsaima ja pisikese toreda Rottnest Island´ga.

Hommikul kasisime end kiirelt puhtaks, pakkisime oma kola taas kotti ja sõitsimegi üheskoos Fremantle poole. Fremantle on siis  linnake Perthi külje all, mis asub ookeani kaldal, kust muuhulgas väljuvad ka laevad Rottnestile. Ilusti õigeaegselt sadamasse jõutud ja kohalikust ärist hommikukohvi kaasa napsatud, istusimegi juba pooluniselt paadis, mis meid ca poole tunniga imeilusale saarele loksutas. Kuna saar on üsna väike, autoteid seal pole üldse, siis otsustasime jalgrattad rentida, et saaksime ikka saarele ringi peale teha. Jalgsi ilmselt ei oleks seal kuigi kaugele jõudnud. Jalgrataste ja snorgeldamisvarustuse eest pool varandust välja käidud, alustasimegi oma ringiga. Saarel on kokku üle 60 väga erineva ranna, alates valgest rannaliivast kuni lõpetades kivise ja kaljuse rannikuga. Üsna künklik ja mägine sisemaa tegi küll palava ilmaga sõitmise üsna raskeks, aga peale neid tuhandeid kilomeetreid autosõitu, oli see isegi mõnusam, kui magus uni Perthi hosteli voodis. Meie ring saarel tuli koos väikeste ekslemistega ilmselt umbes 30 km. Sellega olime teinud saarele peale üsna põhjaliku ringi. Nägime tõesti palju-palju ilusaid randasid, millest ühel pidasime ka pikema kosutava pikniku. Käisime ka paar korda snorgeldamas ning nägime ka palju suuremaid ja väiksemaid kalu. Peale selle loodusliku ilu on saar veel kuulus sellepoolest, et seal asuvad loomad, kes mitte kuskil mujal maailmas ei ela. Nimelt on seal väga palju näha ringi luusimas loomi, kes minuarvates on täpselt känguru ja roti ristsugutis. Rotist umbes 5 korda suuremad ja kängurust samapalju väiksemad. Üsna inetu ja suure roti sabaga aga ilusale ja armsale kängurule sarnaneva hoiaku ja näolapiga. Ilmselt sellepärast nimetaski kunagi keegi maadeavastaja selle saare roti saareks, kuna seal nii palju ja nii suuri rotte ringi liigub. Enne tagasitulekut võtsime veel külmad õlled ja siidrid saarel asuvast restoranist, kust siis loomulikult ei puudunud ka quokka (niimoodi neid roti sarnaseid loomi siis nimetataksegi). 1 quokka oli muide nii tark, et tuli meie laua alla, Andra koti juurde, võttis hammastega kinni koti lukust ja tõmbas seda lahti. Ilmselt tundis kotis toidu lõhna. Igatahes toredad pisikesed tegelased ja jälle üks uus loomake nähtud.

Õhtul, kui paat meid Fremantlesse tagasi sõidutas, vedasime taas oma kodinad ühte lähedal asuvasse hosteli ning näljast nõrkemas nagu me olime, suundusime Fremantle tänavatele kosutavat kõhutäit otsima. Sedakorda olid meie reisikaaslased Andra ja Till leidnud Lonely Planeti abiga ühe uhke India restorani "Maja", mis asus otse Fremantle peatänaval. Pärast restorani nägemist polnud kellelgi kahju sinna sööma minna. Koht oli puupüsti rahvast täis ja tänaval menüüd sirvides tuli ka 1 kohalik seda kohta meile soovitama, et linna parim koht jne. Õnneks leidsime ka ühe vaba neljase laua ning oligi asi otsustatud. Ilmselgelt polnud see taaskord koht, kus keskmine backpacker einestaks, aga asi oli ilmselgelt seda väärt ja meie sõprade ja sugulaste abiga sõime kõik oma kõhud taaskord heast ja paremast täis. Luusisime veel natuke õhtuses linnas, võtsime veel ühed dringid tänavalt ja võiski päeva jälle õhtusse kirjutada.

Järgmisel hommikul ootas ees esimene suurem autos piinlemine ning teekond põhja poole sai oma ametliku alguse. Esimese päeva sihtpunktiks oli Geraldton ning teel sinna käisime veel kaemas Pinnaclese kõrbe. Pinnacles oli taaskord midagi täiesti teistsugust, kui oleme seni Austraalias näinud. Kollaka liiva sees sirguvad välja kohati 2-3 meetri kõrgused kivirahnud, mille tekkimist päris täpselt keegi tänaseni ei oska selgitada. Kuigi väljas küttis päike sajaga ja autotermomeeter näitas 42 kraadi, oli asi igatahes vaatamist väärt. Edasi õhtuks jõudsimegi Geraldtoni karavanparki oma majakesse, kus peale väikest grilliõhtut taaskord luksuslikult voodis magades järgmise päeva vastu võtsime. Kuna meie ööbimine asus otse ookeani kaldal, oli Andral hommikul kange tahtmine väike suplus teha. Ega keegi eriti vastu hakanud ja üheskoos rätikud õlal, võtsimegi suuna randa. Mina külmavares nagu olen, viskasin kohe rannaliivale pikali, et oodata viisakalt teised ära. Andra oli esimene, kes vette jõudis ja seal mõnda aega lainetega rinda pistis, kui Till ja Inku temale järgnesid. Ega Till minu arvates väga sügavale vette jõudnudki, kui ta juba Andra tähelepanu üritas saada ja käega vee poole osutades teistele haid üritas näidata. Eks me kõik algul arvasime, et Till teeb nalja, aga tegelikult oli asi naljast kaugel. Rannaliivast 5-10 meetri kaugusel ujus tõepoolest hai, täiesti meie suplejate lähistel. Loomulikult õige pea said kõik asjaosalised aru, et tegemist pole naljaga ja siis olid kõik kohe krapsti veest väljas rannaliival ja asja üle järele mõtlemas. Ega keegi kohe õieti reageerida osanudki, aga ilmselt oli see kõigile väikseks meeldetuletuseks, et asume ikkagi Austraalias ja ookeanis ujudes tuleb olla ettevaatlik.

 Teile kõigile aga mõnusat ja rahulikku jõuluaega ning ärge söömisega liialdage.

Ja loomulikult kohustuslik jõulupilt :)

Tagasi Lääne-Austraaliasse

Paar päeva pärast meie wwoofingut sõitsime Berri hosteli ette, kus me ka ise kaua aega elasime ja võtsime Maarja ja Kaspari peale. Kuna ka nemad tahavad Lääne-Austraaliasse minna, mõtlesime, et koos ühe autoga ikka põnevam ja ka soodsam minna. Esimene päev möödus enamjaolt autos, aga meile jäi tee peale üks rahvuspark, mis tundus lahe olevat, niisiis maksime nelja peale auto sissepääsu tasu ja läksime metsa vahele jalutama. Võib öelda, et elu seal ikka kees. Nägime mitme tunnise jalutuskäigu jooksul 5 suurt sisalikku, paar tükki nendest olid lausa meetri pikkused (koos sabaga). Ei ole varem nii suuri sisalikke näinudki ja me ei oleks osanud arvata, et neid nii lihtsalt looduses näha võib. Loomulikult ei puudunud ka kängurud, väiksemad ja suuremad. Seal sai valida mitme erineva pikkusega raja vahel, me võtsime omale sihiks raja, mis oli 8 km pikk. See käis ära ühe mäe tipus, kuhu ei olnud just kõige kergem jalutada, aga vaade oli ilus ja mõnus vaheldus autosõidule. Pärast sõitsime natuke aega veel edasi ja panime telgid tee ääres püsti. Seal maantee ääres on neid kohti päris palju tehtud, kus on võimalik ööbida nii autos kui ka telgis. Järgmised päevad möödusid samamoodi, autosõit vaheldumisi lühikeste peatustega. Mingi hetk jõudsimegi Lääne-Austraaliasse, aga tühi Nullarbori kõrb jätkus samamoodi edasi. Kirjutasime u pool aastat tagasi blogis täpsemalt sellest teekonnast, aga siis oli meie teekond läänest lõunasse, nüüd oli vastupidi. Midagi vahepeal muutunud ei ole, enamus aeg on vaid tühi maastik mõne väikse külaga, mis kujutab endast teeäärset bensiinijaama ja vahel ka motelli. Üleeile jõudsime lõpuks Esperance - suurepäraste randadega väiksesse linnakesse. Käisime seekord seal lähedal ühes rahvuspargis nimega Cape Le Grand, kuhu me eelmisel korral ei osanud minna. Jube kift ja ilus oli, mägine ala, kus leidus nii väikseid mäekünkaid kui ka valge liiva ja helesinise veega randu. Käisime läbi 4 erinevat randa, mis asusid üksteisele üsna lähedal ning olid kõik sarnased, aga meeletult kaunid paradiisirannad. Nii valget liiva ei ole mina enne näinud. Kohale jõudes hakkas ilm kahjuks halvaks kiskuma. Kui esimesed 10 minutit saime sinist taevast ja päikest nautida, siis pärast seda läks taevas halliks ja tuul tõusis. Niisiis päris ujuma ei saanud minna, aga silm sai siiski puhata ilusatel randadel. Ööbisime Esperance'i linna karavanpargis ja järgmisel hommikul käisime niisama linna peal ja veel teistes randades linna lähedal. Sadama lähedal jalutades nägime, kuidas üks armas ja suur merilõvi oli rannale magama tulnud! Lugesime sildilt, et nii merilõvidv kui ka hülged armastavadki sealkandis magamas käia.
Täna jõudsime ühte suuremasse linna, Albanysse. Ka siin oleme me varem käinud, aga vahelduseks on jälle mõnus suures linnas olla. Praegu olemegi siin, kasutame võimalust ära ja laeme telefone ja arvutit. Homme päeval kavatseme edasi sõita ja kuskil rahvuspargis natuke aega veeta ning ülehomme jõuame Pembertoni, kus meie teekonnakaaslased Maarja ja Kaspar maha hüppavad. Neid ootab seal ees avokaadode korjamise töö. Sealt on meil veel paarsada kilomeetrit sõita, kuni jõuame meie sihtkohta, Perthi. Esmaspäeval lähemegi juba lennujaama Andrale ja Tillile vastu :)