Täna on siis lõpuks vaba päev. Käisin 6 päeva järjest pakkimises tööl. Esmaspäevast reedeni olid tööpäevad hommikust 8.20-st kuni õhtul 22:00-ni (mõni päev pool tundi lühem, mõni kauem). Eile ehk laupäeval siis oli pool päeva tööd. Väga hull ikka. Töö iseenesest on normaalne, ainuke jama ongi see, et liiga pikad päevad on. Põhimõtteliselt töötasin ja õhtul tulin hostelisse, pesin ja läksin magama. Peame seal mandariine, apelsine ja sidruneid pakkima ja natuke sorteerima. Seal töötas enne mind u 10 tüdrukut, kõik pärit Aasia riikidest ja mina läksin ka koos 3 Korea tüdrukuga, nii et olin ainuke valge tüdruk seal pilukate seas :D Aga nüüd on üks prantsuse tüdruk ka. Algus öeldi, et nad meid kõiki ei vaja, aga siiani käime kõik tööl, ei teagi, mis saab. Esimesed päevad ma mõtlesin, et ma ei suuda seal töötada, sest nii pikad päevad, aga nüüd ma mõtlen, et palga pärast natuke aega pean ikka vastu. Palk on väga-väga hea.
Vahur sai ka sinna samasse kohta tööle, aga tema tõstab seal kaste ja teeb muid asju. Tema aga ei saa seal iga päev töötada, vaid 3 või 4 korda nädalas. Seegi hea :) Vähemalt on seal iga kahe tunni tagant pausid ja lõunapaus kestab tund ja õhtusöögipaus on ka tund. Pauside ajal saame koos olla ja puhata.
Me telki tuli 2 saksa poissi juurde. Õnneks on nad jumala normaalsed ja pole midagi hullu. Viimasel ajal veedame enamus aega nagunii tööl. Siiani oleme siin Austraalias küll palju töötanud, aga meil on juba eesmärgid, mille jaoks raha koguda. Praegu on jahe ka, hea aeg töötamiseks. Austraalia suvel tahame siin niisama olla, ei viitsiks töötada ja tahaks lihtsalt puhata ja sooja nautida ja natuke ringi reisida. Täna, vabal päeval, mõtlesime algus, et läheks loomaaeda, aga siis mõtlesime, et tahaks ainult puhata. Lähme mõnel muul vabal päeval, kui nii suurt väsimust ei ole. Sõitsime täna kõrvallinna Renmarki ja vaatasime niisama ringi. Nüüd istume hostelis ja tegime riisisalatit, varsti lähme pinksi mängima ja õhtul sauna. Homsest siis jälle tööle.
Eile oli Eestis jaanipäev, me ei teinud siin midagi. Teiste eestlastega rääkisime, et teeks lõket, aga ega siin hosteli hoovis ei tohi ja ei hakanud ka kuhugi sõitma. Meil siin peeti eile hoopis jõule :D Siin on ju talv ja täpselt poole aasta pärast on jõulud, nii et siin tehti glögi ja igast jõuluroogasid. Vahuri sünnal olime terve päeva tööl kuni õhtuni ja ei saanud sünnat tähistada. Eks järgmisel aastal Eestis :)
Sunday, June 24, 2012
Saturday, June 16, 2012
Berri
Mõtlesin, et kirjutan ühe lühikese blogipostituse, kuna mul täna vaba päev.
Inku on juba kolmandat päeva pakkimises tööl. Üldiselt tundub, et tööd seal jagub ja päevad on pikad. Õnneks saab ta vist päris hästi hakkama, niiet on lootust, et ta saab ikka sinna jääda. Praegu ongi nii, et Inku käib siis meie autoga pakkimises (koos kolme Korea tüdrukuga) ja mina siis kuidas kunagi ja kellega korjamas. Hetkel tundubki, et minul on rohkem vabasid päevasid ja vaba aega, kui Inkul. Ja suht nõme on see, et Inkul on pühapäev vaba päev, aga minul juba teine pühapäev järjest töö. Eks paistab, kuidas edasi on, kui ikka nii, siis pean vahel mõne pühapäeva vabaks tegema, et saaks veits koos puhata ja ringi vaadata. Hetkel pole veel teinud plaane, kauaks siia jääme, aga ega veel ära ei kipu :)
Hostel on ikka mõnus, siin olemas ka lisaks juba enne kirjutatule piljardi ja pinksi lauad, niiet 1 päev siin mängisime pinksi veits. Eile käisime jälle saunas. Seekord oli kohe päris hea saun, pärast väsitavat tööpäeva kuum saun ja külm õlu ...mmm. Pärast sauna oli võimalik ka basseini hüpata, aga me kumbki siiski ei teinud seda. Nõrgad :) Seni oleme ikka olnud oma nö telgis kahekesi, aga täna väga tõenäoliselt tuleb meile seltsi 2 Jaapani poissi. Eks paistab siis kauaks. Meile on juba korduvalt pakutud kohta ka peamajas, aga eraldi tubades. Otsustasime, et ilmselt ikka jääme oma mõnusasse Mongoolia telki kuniks meile kahest tuba pakutakse. Ilmselt seda niipea siiski ei juhtu, kuna enne meid on veel järjekorras 2 paari, kes samuti kahest tuba tahavad. Aga tegelt on seal telgis ka väga normaalne, niiet pole hullu miskit. Kohati on muidugi päris imelik mõtelda, et selle telgikoha eest maksame kahepeale kokku ca 2 korda rohkem, kui ilmselt Tallinna kesklinnas mõne luks-korteri eest, aga sellised hinnad juba Austraalias kord on.
Eile õhtul kui Inku tööl oli, läksin ma linna, et raha võtta ja poes käia. Linn on umbes 10 minutit jalutada siit hostelist. Jõudsin siis poodi ja enamvähem oma asjad ostetud, koputas mingi kaabuga austraallane mulle õlale ja küsis, et kas ma elan seal hostelis ja kas ma tulin jala poodi. Ta oli mind lihtsalt näinud jalutamas ja arvas, et ega kohalikud jala ei käi. Igatahes oli ta väga sõbralik ja loomulikult ei pidanud ma tagasi hosteli jala tulema. Teel hosteli rääkis ta igast lugusid, et talle ikka meeldib siinne hosteli rahvas ja ta tihti suhtleb nendega. Küsis ka palju Eesti kohta ja mu nime. Minu nimega seosees võiks veel igast lugusid rääkida, sest lihtsalt ei kohalikud ega ka enamus backpackerid ei suuda seda kuidagi ütelda ja õigesti hääldada. Seega ma juba tõsiselt plaanin omale välja mõtelda mingi lihtne nimi, mida kasutada mõningates olukordades. Igatahes, kui onu autoga siia hoovipeale jõudis, siis ka paljud meie hosteli omad teadsid ja teretasid teda. Tänutäheks kojusõidu eest sai vanamees kasti apelsine, mida meil siin hostelis lademetes on :) Onu oli väga õnnelik selle üle. Onu nimi on sama mis linna nimi - Berri (no võib-olla ei kirjutata päris nii, aga ikka naljakas).
Paar sõna ilmast ka. Kui Lääne Austraalias olles viimasel kuul tuli päris palju vihma ja oli päris külm, siis siin on küll ka jahe, aga mitte siiski nii külm kui seal. Öiseid temperatuure täpselt ei teagi, aga päeval umbes 15-20 äkki. Väga positiivne on aga see, et oleme siin olnud nüüd 2 nädalat, aga vihma põhimõtteliselt sadanud pole kordagi. Ühel ööl tuli mõned piisad, niiet hommikul oli maa veits märg, aga päeval koguaeg päike paistab ja on kuiv ja ilus. Päikese käes päris soe ka. Kuigi see sama onu Berri, kes mind eile koju sõidutas poest, ütles, et kõige külmem on siin olnud talvel isegi -17 kraadi. See oli igatahes suur üllatus ja loodame, et nii külmaks ei lähe.
Inku on juba kolmandat päeva pakkimises tööl. Üldiselt tundub, et tööd seal jagub ja päevad on pikad. Õnneks saab ta vist päris hästi hakkama, niiet on lootust, et ta saab ikka sinna jääda. Praegu ongi nii, et Inku käib siis meie autoga pakkimises (koos kolme Korea tüdrukuga) ja mina siis kuidas kunagi ja kellega korjamas. Hetkel tundubki, et minul on rohkem vabasid päevasid ja vaba aega, kui Inkul. Ja suht nõme on see, et Inkul on pühapäev vaba päev, aga minul juba teine pühapäev järjest töö. Eks paistab, kuidas edasi on, kui ikka nii, siis pean vahel mõne pühapäeva vabaks tegema, et saaks veits koos puhata ja ringi vaadata. Hetkel pole veel teinud plaane, kauaks siia jääme, aga ega veel ära ei kipu :)
Hostel on ikka mõnus, siin olemas ka lisaks juba enne kirjutatule piljardi ja pinksi lauad, niiet 1 päev siin mängisime pinksi veits. Eile käisime jälle saunas. Seekord oli kohe päris hea saun, pärast väsitavat tööpäeva kuum saun ja külm õlu ...mmm. Pärast sauna oli võimalik ka basseini hüpata, aga me kumbki siiski ei teinud seda. Nõrgad :) Seni oleme ikka olnud oma nö telgis kahekesi, aga täna väga tõenäoliselt tuleb meile seltsi 2 Jaapani poissi. Eks paistab siis kauaks. Meile on juba korduvalt pakutud kohta ka peamajas, aga eraldi tubades. Otsustasime, et ilmselt ikka jääme oma mõnusasse Mongoolia telki kuniks meile kahest tuba pakutakse. Ilmselt seda niipea siiski ei juhtu, kuna enne meid on veel järjekorras 2 paari, kes samuti kahest tuba tahavad. Aga tegelt on seal telgis ka väga normaalne, niiet pole hullu miskit. Kohati on muidugi päris imelik mõtelda, et selle telgikoha eest maksame kahepeale kokku ca 2 korda rohkem, kui ilmselt Tallinna kesklinnas mõne luks-korteri eest, aga sellised hinnad juba Austraalias kord on.
Eile õhtul kui Inku tööl oli, läksin ma linna, et raha võtta ja poes käia. Linn on umbes 10 minutit jalutada siit hostelist. Jõudsin siis poodi ja enamvähem oma asjad ostetud, koputas mingi kaabuga austraallane mulle õlale ja küsis, et kas ma elan seal hostelis ja kas ma tulin jala poodi. Ta oli mind lihtsalt näinud jalutamas ja arvas, et ega kohalikud jala ei käi. Igatahes oli ta väga sõbralik ja loomulikult ei pidanud ma tagasi hosteli jala tulema. Teel hosteli rääkis ta igast lugusid, et talle ikka meeldib siinne hosteli rahvas ja ta tihti suhtleb nendega. Küsis ka palju Eesti kohta ja mu nime. Minu nimega seosees võiks veel igast lugusid rääkida, sest lihtsalt ei kohalikud ega ka enamus backpackerid ei suuda seda kuidagi ütelda ja õigesti hääldada. Seega ma juba tõsiselt plaanin omale välja mõtelda mingi lihtne nimi, mida kasutada mõningates olukordades. Igatahes, kui onu autoga siia hoovipeale jõudis, siis ka paljud meie hosteli omad teadsid ja teretasid teda. Tänutäheks kojusõidu eest sai vanamees kasti apelsine, mida meil siin hostelis lademetes on :) Onu oli väga õnnelik selle üle. Onu nimi on sama mis linna nimi - Berri (no võib-olla ei kirjutata päris nii, aga ikka naljakas).
Paar sõna ilmast ka. Kui Lääne Austraalias olles viimasel kuul tuli päris palju vihma ja oli päris külm, siis siin on küll ka jahe, aga mitte siiski nii külm kui seal. Öiseid temperatuure täpselt ei teagi, aga päeval umbes 15-20 äkki. Väga positiivne on aga see, et oleme siin olnud nüüd 2 nädalat, aga vihma põhimõtteliselt sadanud pole kordagi. Ühel ööl tuli mõned piisad, niiet hommikul oli maa veits märg, aga päeval koguaeg päike paistab ja on kuiv ja ilus. Päikese käes päris soe ka. Kuigi see sama onu Berri, kes mind eile koju sõidutas poest, ütles, et kõige külmem on siin olnud talvel isegi -17 kraadi. See oli igatahes suur üllatus ja loodame, et nii külmaks ei lähe.
Tuesday, June 12, 2012
Saun ja Adelaide'i sõit
Meie hostelisse tulid uued eestlased, ka paar. Nad tulid meie
kõrvaltelki (me oleme nn Mongoolia telgis, kõrval on veel teine
sarnane). Nii et meid, eestlasi, on siin juba 7. Vahelduseks on päris
mõnus kaasmaalastega suhelda :P Aga no loodame, et rohkem ei tule, muidu
oleks varsti juba nagu Eestis.
Meil oli vahepeal juba kaks vaba päeva, laupäev ja ka esmaspäev, kuna siis oli Inglismaa kuninganna sünnipäev ja Austraalias seetõttu riigipüha. Muidu oleme mandariine korjamas käinud. Õnneks on mu käsi ka täiesti ära paranenud, hea, et apelsine ei ole pidanud korjama :) Enam ei ole neid jubedaid ämblikke ka õnneks näinud. Pühapäeval peale tööd proovisime siis oma hosteli sauna ka ära. Väga mõnus oli peale 3 kuud saunas käia, mõnus soe ja eestilik tunne tuli peale, võtsime paar õlut ka kaasa ja väga vinge oli. Basseini ujuma ei läinud, sest õues on õhtul ikka väga jahe. Kuigi üks eestlane hüppas küll vette :)
Kuna saime pühapäeval teada, et esmaspäeval on vaba, otsustasime, et käime Adelaides ära ja esmaspäeva hommikul hakkasimegi sõitma. Sinna on 230 km ja õnneks oli järjekordselt ilus päikesepaisteline päev. Adelaide linnas elab 1,3 miljonit elanikku. Linn ise oli ilus, laiad tänavad ja palju rohelust. Peatänav oli kift, jalutasime selle läbi. Seal oli palju poode, tänavakohvikuid, tänavamuusikuid, kes mängis klaverit, kes tegi midagi muud. Inimesi oli hästi palju, ju tulid kohalikud vabal päeval shoppama ja niisama linna peale. Adelaides oli hästi palju asiaate. Tegelt see linn meenutas suht palju Perthi, aga mulle isegi meeldis Perth natuke rohkem. Võib-olla oli asi natuke ka selles, et Perthis olime siis, kui väljas oli 30 kraadi sooja ja mõnus suvemelu oli linnas, aga eile Adelaides oli täielik nn talv ikka. Tuuline ja jahe, õnneks oli vähemalt päike väljas. Umbes 15 km linnast välja sõites on meri, käisime ka seal ära. See oli selline linnaäärne rand, ei midagi väga erilist. Aga see linnaosa seal mere ääres oli aasiapärane, väga kitsad tänavad ja palju väikesi poekesi ja aasia toidukohtasid täis. Võtsime ka ise mingi chilli kana pasta, päris hea oli vahelduseks aasia toitu süüa.
Hosteli juhataja, Till, ütles paar päeva tagasi mulle, et ma sain koos 3 Korea tüdrukuga pakkimisse tööle neljapäevast. Homme siis veel korjan mandariine ja ülehomme uus töökoht. Seal peab siis seisma ja lindilt sorteerima koledad või toored apelsinid/mandariinid välja. Alguses vist on paar päeva nn proovipäevad ja kui hakkama saan, saangi sinna tööle. Seal on 6 päeva nädalas töö, pikad-pikad tööpäevad kahjuks. See- eest on seal tunnipalk ja palka saab väga hästi. Võiks sinna saada, sest rahaliselt on see väga hea, saame raha kõrvale panna mõnda aega. Eks paar kuud ikka suudaks seal töötada. Aga eks näis, kuidas mul läheb seal. Ma pean hakkama sinna ise sõitma koos 3 Korea tüdrukuga, nad on hästi naljakad, kihistavad palju naerda ja koguaeg kui mind näevad, hüüavad, Ingriiid ja tulevad vahepeal ja kallistavad niisama:D Teine rahvus siiski. Nad olid meie auto peal ka siis, kui mandariine korjamas käisime. Vahur kahjuks ei saa pakkimisse tööle, kuna nad tahavad sinna ainult tüdrukuid. Sellepärast loodame, et Vahur saab mingi aja pärast ka mujale tööle, et ta ei peaks niikaua korjamas käima. Muud erilist ei olegi toimunud.
PS. Eile öösel oli -5 kraadi külma. Ilmateate järgi läheb ikka soojemaks tagasi. Hosteli juhataja ütles, et praegu on väga külmad ööd ja et siin vist ei olegi kunagi nii jahe olnud öösiti. Aga meil on normaalne, puhur on telgis ja kaks tekki peal. Päeval on u 15 kraadi sooja ja kui päike paistab, on täpselt paras ilm.
Meil oli vahepeal juba kaks vaba päeva, laupäev ja ka esmaspäev, kuna siis oli Inglismaa kuninganna sünnipäev ja Austraalias seetõttu riigipüha. Muidu oleme mandariine korjamas käinud. Õnneks on mu käsi ka täiesti ära paranenud, hea, et apelsine ei ole pidanud korjama :) Enam ei ole neid jubedaid ämblikke ka õnneks näinud. Pühapäeval peale tööd proovisime siis oma hosteli sauna ka ära. Väga mõnus oli peale 3 kuud saunas käia, mõnus soe ja eestilik tunne tuli peale, võtsime paar õlut ka kaasa ja väga vinge oli. Basseini ujuma ei läinud, sest õues on õhtul ikka väga jahe. Kuigi üks eestlane hüppas küll vette :)
Kuna saime pühapäeval teada, et esmaspäeval on vaba, otsustasime, et käime Adelaides ära ja esmaspäeva hommikul hakkasimegi sõitma. Sinna on 230 km ja õnneks oli järjekordselt ilus päikesepaisteline päev. Adelaide linnas elab 1,3 miljonit elanikku. Linn ise oli ilus, laiad tänavad ja palju rohelust. Peatänav oli kift, jalutasime selle läbi. Seal oli palju poode, tänavakohvikuid, tänavamuusikuid, kes mängis klaverit, kes tegi midagi muud. Inimesi oli hästi palju, ju tulid kohalikud vabal päeval shoppama ja niisama linna peale. Adelaides oli hästi palju asiaate. Tegelt see linn meenutas suht palju Perthi, aga mulle isegi meeldis Perth natuke rohkem. Võib-olla oli asi natuke ka selles, et Perthis olime siis, kui väljas oli 30 kraadi sooja ja mõnus suvemelu oli linnas, aga eile Adelaides oli täielik nn talv ikka. Tuuline ja jahe, õnneks oli vähemalt päike väljas. Umbes 15 km linnast välja sõites on meri, käisime ka seal ära. See oli selline linnaäärne rand, ei midagi väga erilist. Aga see linnaosa seal mere ääres oli aasiapärane, väga kitsad tänavad ja palju väikesi poekesi ja aasia toidukohtasid täis. Võtsime ka ise mingi chilli kana pasta, päris hea oli vahelduseks aasia toitu süüa.
Hosteli juhataja, Till, ütles paar päeva tagasi mulle, et ma sain koos 3 Korea tüdrukuga pakkimisse tööle neljapäevast. Homme siis veel korjan mandariine ja ülehomme uus töökoht. Seal peab siis seisma ja lindilt sorteerima koledad või toored apelsinid/mandariinid välja. Alguses vist on paar päeva nn proovipäevad ja kui hakkama saan, saangi sinna tööle. Seal on 6 päeva nädalas töö, pikad-pikad tööpäevad kahjuks. See- eest on seal tunnipalk ja palka saab väga hästi. Võiks sinna saada, sest rahaliselt on see väga hea, saame raha kõrvale panna mõnda aega. Eks paar kuud ikka suudaks seal töötada. Aga eks näis, kuidas mul läheb seal. Ma pean hakkama sinna ise sõitma koos 3 Korea tüdrukuga, nad on hästi naljakad, kihistavad palju naerda ja koguaeg kui mind näevad, hüüavad, Ingriiid ja tulevad vahepeal ja kallistavad niisama:D Teine rahvus siiski. Nad olid meie auto peal ka siis, kui mandariine korjamas käisime. Vahur kahjuks ei saa pakkimisse tööle, kuna nad tahavad sinna ainult tüdrukuid. Sellepärast loodame, et Vahur saab mingi aja pärast ka mujale tööle, et ta ei peaks niikaua korjamas käima. Muud erilist ei olegi toimunud.
PS. Eile öösel oli -5 kraadi külma. Ilmateate järgi läheb ikka soojemaks tagasi. Hosteli juhataja ütles, et praegu on väga külmad ööd ja et siin vist ei olegi kunagi nii jahe olnud öösiti. Aga meil on normaalne, puhur on telgis ja kaks tekki peal. Päeval on u 15 kraadi sooja ja kui päike paistab, on täpselt paras ilm.
Wednesday, June 6, 2012
Jälle tööl
Oleme nüüd hostelis mitu päeva olnud (siiani ikka veel Mongoolia telgis). Siin on u 80 inimest, meile tundub praegu, et enamus on sakslased. Koguaeg kuuleme ainult saksa keelt. Lõuna-Koreast on ka paljud ja eks on teisigi. Üks Eesti paar ja poisi vend, nad on juba teist aastat siin ja nad rääkisid siin meile oma seiklustest ja erinevatest töödest selle aja jooksul. Millegipärast on nad siia Berrisse jäänud väga kauaks. Töötavad packingus ehk pakivad. Ega me neid palju ei näe, kuna nad töötavad öövahetuses. Me ise panime ka ennast packingusse nimekirja ja kui veab, saame 3 või 4 nädala pärast sinna tööle. Aga ei pruugi saada, kuna inimesi on suht palju, kes sinna tahaks. Aga eks näis:) Inimesed on siin sõbralikud nagu ikka, ainuke miinus on see, et peale tööd tahavad kõik ühel ajal dushi alla minna ja siis kööki süüa tegema, nii et siis on nõme järjekorras seista.
Täna oli meil siis uus esimene tööpäev, hostel leidis meile töökoha. Töötame jälle ühes hästi hästi suures farmis, kus kasvatatakse apelsine ja mandariine. Hommikul oli meil üllatus, kuna meid pandi hoopis mandariine korjama. See käib teistmoodi võrreldes apelsinidega. Mandariine peab nimelt kääridega lõikama ehk siis neid me nn ei nopi, vaid lõikame igat üht eraldi. Loomulikult võtab see umbes poole rohkem aega, sellepärast on ka bini ehk kasti palk suurem. Me üritame päev-päevalt kiiremini teha, siis suureneb ka palk. Meile isegi meeldis mandariine rohkem korjata, kuna nendel puudel oli vähem okkaid ja enamus mandariine olid suuremad kui apelsinid! Me ise algus ei saanud aru, et tegemist on mandariinidega:D Eestis oleme harjunud väga väikestega, siin oli selliseid ainult väike osa, enamus on jõhkralt suured. Kahjuks on mu parema käe ranne valus sellest ühest päevast, kui apelsine korjasime, kuna neid pidi hullult jõuga tõmbama ja ju mingi lihas tegi liiga palju tööd vms ja ehk on väike põletik sees, nagu muhk oleks peal ja päris valus on. (Vahuril oli sama asi ühel käel, kui õunu hakkasime korjama ja läks u nädalaga korda; aga mul tuli alles nüüd). Loodan, et kui terve nädala mandariine lõikame, siis saab käsi puhata ja ehk on jälle terve, kui millalgi apelsine peame korjama. Kui õuntes nägime konnasid ja hiiri, siis täna hirmutasid meid suuuuuured hallid karvased vastikud ämblikud! Minu peopesast natuke väiksemad, aga hästi jubedad. Mul täna üks sattus mandariini peale, ma ei pannud tähele, lõikasin mandariini läbi ja järsku oli see suur ämblik minu korjamise kotis. Ta liikus nii kiiresti, ma jooksin elu eest, et kott ära tühjendada. Need ei ole vist mürgised, aga igatahes väga kohutavad ja loodame, et ei kohta neid väga palju. Homme jälle tööle, siis teeme mõned pildid ka. Aa, üks saksa poiss pakkus täna Vahurile tööd. Ta töötab oma sõbraga kuskil kartulifarmis, aga sõber läheb nädala pärast ära ja koht vabaneb. Seal on 5 päeva nädalas töö, 12 tundi päevas. Töö on suht raske ja Vahur ei hakka minema, kuna siis peaks ma üksi sõitma iga päev kaugele tööle ja arvame, et 12 tundi päevas on ikka liiga hull. Jääme esialgu sinna, kus hetkel töötame ja loodame, et saame mingi aeg pakkimisse.
Üldiselt oleme me õnneseened, meil on töödega siin vedanud. Sattusime õigel ajal õuntesse ja nüüd oleme Lõuna-Austraalias ja see on praegu kõige õigem koht, kust tööd leida. Enamus backpackereid põrutas põhja sooja. Seal on ka loomulikult tööd, aga tööd on väga vähe võrreldes sellega, kui palju on seal hetkel backackereid. Loeme vahel facebookist foorumit "eestlased Austraalias" ja seal nad kirjutavadki, et põhja pool farmides on u 200 inimest töö järjekorras. Me käitusime vastupididelt ja jäime siia, kus on jahe ja igatahes tuleb iga päev uusi tööpakkumisi siin. Muidugi on ka siin, lõunas, päris palju backpackereid, aga tundub, et isegi jaguks rohkematele tööd. Me igatahes kavatseme vähemalt paar kuud siin olla ja töötada ja nädalavahetustel siin osariigis ringi sõita ja vaadata.
Täna oli meil siis uus esimene tööpäev, hostel leidis meile töökoha. Töötame jälle ühes hästi hästi suures farmis, kus kasvatatakse apelsine ja mandariine. Hommikul oli meil üllatus, kuna meid pandi hoopis mandariine korjama. See käib teistmoodi võrreldes apelsinidega. Mandariine peab nimelt kääridega lõikama ehk siis neid me nn ei nopi, vaid lõikame igat üht eraldi. Loomulikult võtab see umbes poole rohkem aega, sellepärast on ka bini ehk kasti palk suurem. Me üritame päev-päevalt kiiremini teha, siis suureneb ka palk. Meile isegi meeldis mandariine rohkem korjata, kuna nendel puudel oli vähem okkaid ja enamus mandariine olid suuremad kui apelsinid! Me ise algus ei saanud aru, et tegemist on mandariinidega:D Eestis oleme harjunud väga väikestega, siin oli selliseid ainult väike osa, enamus on jõhkralt suured. Kahjuks on mu parema käe ranne valus sellest ühest päevast, kui apelsine korjasime, kuna neid pidi hullult jõuga tõmbama ja ju mingi lihas tegi liiga palju tööd vms ja ehk on väike põletik sees, nagu muhk oleks peal ja päris valus on. (Vahuril oli sama asi ühel käel, kui õunu hakkasime korjama ja läks u nädalaga korda; aga mul tuli alles nüüd). Loodan, et kui terve nädala mandariine lõikame, siis saab käsi puhata ja ehk on jälle terve, kui millalgi apelsine peame korjama. Kui õuntes nägime konnasid ja hiiri, siis täna hirmutasid meid suuuuuured hallid karvased vastikud ämblikud! Minu peopesast natuke väiksemad, aga hästi jubedad. Mul täna üks sattus mandariini peale, ma ei pannud tähele, lõikasin mandariini läbi ja järsku oli see suur ämblik minu korjamise kotis. Ta liikus nii kiiresti, ma jooksin elu eest, et kott ära tühjendada. Need ei ole vist mürgised, aga igatahes väga kohutavad ja loodame, et ei kohta neid väga palju. Homme jälle tööle, siis teeme mõned pildid ka. Aa, üks saksa poiss pakkus täna Vahurile tööd. Ta töötab oma sõbraga kuskil kartulifarmis, aga sõber läheb nädala pärast ära ja koht vabaneb. Seal on 5 päeva nädalas töö, 12 tundi päevas. Töö on suht raske ja Vahur ei hakka minema, kuna siis peaks ma üksi sõitma iga päev kaugele tööle ja arvame, et 12 tundi päevas on ikka liiga hull. Jääme esialgu sinna, kus hetkel töötame ja loodame, et saame mingi aeg pakkimisse.
Üldiselt oleme me õnneseened, meil on töödega siin vedanud. Sattusime õigel ajal õuntesse ja nüüd oleme Lõuna-Austraalias ja see on praegu kõige õigem koht, kust tööd leida. Enamus backpackereid põrutas põhja sooja. Seal on ka loomulikult tööd, aga tööd on väga vähe võrreldes sellega, kui palju on seal hetkel backackereid. Loeme vahel facebookist foorumit "eestlased Austraalias" ja seal nad kirjutavadki, et põhja pool farmides on u 200 inimest töö järjekorras. Me käitusime vastupididelt ja jäime siia, kus on jahe ja igatahes tuleb iga päev uusi tööpakkumisi siin. Muidugi on ka siin, lõunas, päris palju backpackereid, aga tundub, et isegi jaguks rohkematele tööd. Me igatahes kavatseme vähemalt paar kuud siin olla ja töötada ja nädalavahetustel siin osariigis ringi sõita ja vaadata.
Saturday, June 2, 2012
Lõpuks hostelis
Nüüd siin viimase päeva jooksul igasugu asju toimunud. Eile olime veel Waikeries, aga kuna see autos magamine ja karavanparkides ööbimine on juba suht üle visanud, siis otsustasime, et esimesel võimalusel ikka hosteli. Kuna aga Waikeries oli see tööpakkumine, siis otsustasime minna kohale ja vaadata ära, mida see apelsinide korjamine endast kujutab, et siis saaks otsustada, kas tahame seda teha või liigume edasi.
Olime siis täna hommikul kell 7 kohal, et tööle asuda. Meile oli eelnevalt öeldud, et kui tahame, olgu me kell 7 hommikul ühe farmi juures, et paberiasjad korda ajada ja tööle asuda. Põhimõtteliselt töötatakse selles farmis 6-7 päeva nädalas. Niisiis olime hommikul platsis. Peale meie oli kohal veel ca 30 inimest. Kõik oma autodega, et sõita põldude vahele tööle. See on tegelikult selle piirkonna suurim tööpakkuja, aga nagu hiljem selgus või vähemalt meile tundub, on tegemist mingi vahendajaga, kes saadab töötajaid sinna, kus parasjagu korjata saab. Juba hommikul venis seal kõik ja teele asusime alles umbes kell 8. Meie arvasime, et sõidame kuskile lähedale ridade vahele ja hakkame kohe korjama, aga tegelikult sõitsime peaaegu pool tundi autoga, enne kui jõudsime sihtkohta. Puud olid ilgelt suured ja pidime seal hästi suurte redelitega kõvasti turnima. Apelsine oli päris palju, aga nende korjamine on hoopis hullem kui õunte. Tulevad hästi raskelt okstelt ära ja okstel on mingid vastikud teravad okkad. Algul arvasime, et apelsinid ikka suuremad kui õunad ja kastid täituvad vähemalt sama kiirelt, aga eks olime ikka päris kobad ja aeglased ka alguses. Arvasime, et töötame seal ikka õhtuni välja, aga pärast 3nda kasti täitumist oligi töö selles kohas otsas. Öeldi, et sõitke nüüd tagasi ja ühele teisele põllule teist sorti apelsine korjama. Sõitsime siis jälle pool tundi tagasi, loomulikult oma rahade eest. Teisel põllul olid küll mõnusad pisikesed puud, mida korjasime juba päris kiiresti, alla tunni 1 kast. Peale teise kasti täis saamist oli aga ka seal töö otsas. Kell oli 14.30 ja tööpäev läbi. Niiet saimegi päeva peale kokku ainult 5 kasti ja kuna teadsime, et seal makstakse tükitasu, ehk et nii palju kui korjad nii palju teenid, siis meie teenisime kahepeale selle päevaga 125 dollarit miinus maksud. Kui nüüd arvestada, palju me kütust maha sõitsime ja palju siin ööbimised ja toit jms maksab, siis olime üsna pettunud. Peale selle oli veel täielik infosulg, meile ei räägitud mittemillestki mittemidagi. Pärast tööpäeva uurisime ühtedelt prantslastelt, kes seal juba kauem töötanud on, et mis värk on. Nad ütlesidki, et see tavaline värk, et täna oli isegi hea päev. Igatahes meile selline töötegemine ei sobi ja otsustasime peale natukest aega mõtlemist, et sinna me tööle ei jää.
Kuna meile eile anti ühest teise linna hostelist lootust, et võime seal saada voodikohad, siis peale tööd sõitsimegi kohe hostelisse asja uurima. See teine linn asub nüüd 60km eelmisest ja linna nimi on Berri. Umbes sama suur linn, nagu Waikerie. Üsna sarnane, ka ilus ja kõik vajalik meiejaoks on olemas. Hostelis võttis meid vastu keegi juhataja vms, mingi noor saksa kutt, kes siin asju organiseerib (otsib ka tööd). Ta kohe peale paari sõna vahetamist küsis, et kas eestlased. Ja peale jaatava vastuse saamist ütles meile ´Kuula´. Ju nad siin siis vaatasid kõik koos Eurovisiooni võistlust. Ega tegelikult tuba ikkagi vabanenud ei olnud, aga kuna me juba kohal olime, siis ta pakkus meile nö ´emergency accommodation´it. Ta nimetas seda veel enne kui meile seda näitas ´Mongoolia telgiks´. Ma ei osanudki kohe midagi ette kujutada, aga hakkasime liikuma vaikselt läbi hosteli tagaaia poole, samalajal meile hostelit näidates. Hostel ise nagu hostel ikka siin Kängurumaal. Backpackeritest pungil täis. Aga samas täiesti ainulaadne. Siin väikse maalapi peal on kõik mida üldse oodata võiks. Peale peamaja on paar suvemaja ja peale selle veel paar kämpingut. Siis on suur bassein, jalgpalli ja korvpalli väljak, tenniseplats ja väike jõusaal. Isegi yoga tuba ja nurk kus massaashilaud. Veel väike tiigike punaste kaladega ja puuotsa tehtud onnike, kus laud ja toolid. Loomulikult iga nurga peal istumiskohad ja mis kõige huvitavam - saun. Ilmselt sellepärast, et omanik on norrakas. Igatahes suundusime läbi tagahoovi ja jõudsime lõpuks kohale. Väljast paistiski see mingi veidra suure telgi moodi, aga kui sisse tulime, tundus siin päris hubane. Väga suur, saab vabalt püsti ringi käia, põrand puust ja mis põhiline - soe. Elekter ja valgus samuti sees. Siin on küll kokku 5 voodikohta, aga praegu oli see täitsa tühi. Loomulikult saame kasutada peamajas olevat suurt kööki ja WC-d ja dushid ka seal. Igatahes otsustasime siia jääda. Kuigi hind on päris krõbe, pole siin ka suurt midagi muud valida ja peale selle, on siin selline põhimõte, et kõik toad, nii peamajas, suvemajas, kämpingutes jne, maksavad samapalju. Mida kauem oled, seda parema toa saad. Meile anti lootust, et ehk nädalakese pärast saame päris majja, kui keegi ära läheb. Rääkisime ka tööst, ja öeldi, et ei tohiks hetkel mingi probleem olla. Ta arvas, et juba esmaspäeval võib-olla leiaks meile mingi töö. Siin hostelis on peale meie veel 3 eestlast, kes siin juba kaua-kaua olnud ja töötanud. Igatahes hetkel meile siin meeldib, eks paistab kauaks jääme.
Paneme mõned pildid ka meie hipi-hostelist :)
Olime siis täna hommikul kell 7 kohal, et tööle asuda. Meile oli eelnevalt öeldud, et kui tahame, olgu me kell 7 hommikul ühe farmi juures, et paberiasjad korda ajada ja tööle asuda. Põhimõtteliselt töötatakse selles farmis 6-7 päeva nädalas. Niisiis olime hommikul platsis. Peale meie oli kohal veel ca 30 inimest. Kõik oma autodega, et sõita põldude vahele tööle. See on tegelikult selle piirkonna suurim tööpakkuja, aga nagu hiljem selgus või vähemalt meile tundub, on tegemist mingi vahendajaga, kes saadab töötajaid sinna, kus parasjagu korjata saab. Juba hommikul venis seal kõik ja teele asusime alles umbes kell 8. Meie arvasime, et sõidame kuskile lähedale ridade vahele ja hakkame kohe korjama, aga tegelikult sõitsime peaaegu pool tundi autoga, enne kui jõudsime sihtkohta. Puud olid ilgelt suured ja pidime seal hästi suurte redelitega kõvasti turnima. Apelsine oli päris palju, aga nende korjamine on hoopis hullem kui õunte. Tulevad hästi raskelt okstelt ära ja okstel on mingid vastikud teravad okkad. Algul arvasime, et apelsinid ikka suuremad kui õunad ja kastid täituvad vähemalt sama kiirelt, aga eks olime ikka päris kobad ja aeglased ka alguses. Arvasime, et töötame seal ikka õhtuni välja, aga pärast 3nda kasti täitumist oligi töö selles kohas otsas. Öeldi, et sõitke nüüd tagasi ja ühele teisele põllule teist sorti apelsine korjama. Sõitsime siis jälle pool tundi tagasi, loomulikult oma rahade eest. Teisel põllul olid küll mõnusad pisikesed puud, mida korjasime juba päris kiiresti, alla tunni 1 kast. Peale teise kasti täis saamist oli aga ka seal töö otsas. Kell oli 14.30 ja tööpäev läbi. Niiet saimegi päeva peale kokku ainult 5 kasti ja kuna teadsime, et seal makstakse tükitasu, ehk et nii palju kui korjad nii palju teenid, siis meie teenisime kahepeale selle päevaga 125 dollarit miinus maksud. Kui nüüd arvestada, palju me kütust maha sõitsime ja palju siin ööbimised ja toit jms maksab, siis olime üsna pettunud. Peale selle oli veel täielik infosulg, meile ei räägitud mittemillestki mittemidagi. Pärast tööpäeva uurisime ühtedelt prantslastelt, kes seal juba kauem töötanud on, et mis värk on. Nad ütlesidki, et see tavaline värk, et täna oli isegi hea päev. Igatahes meile selline töötegemine ei sobi ja otsustasime peale natukest aega mõtlemist, et sinna me tööle ei jää.
Kuna meile eile anti ühest teise linna hostelist lootust, et võime seal saada voodikohad, siis peale tööd sõitsimegi kohe hostelisse asja uurima. See teine linn asub nüüd 60km eelmisest ja linna nimi on Berri. Umbes sama suur linn, nagu Waikerie. Üsna sarnane, ka ilus ja kõik vajalik meiejaoks on olemas. Hostelis võttis meid vastu keegi juhataja vms, mingi noor saksa kutt, kes siin asju organiseerib (otsib ka tööd). Ta kohe peale paari sõna vahetamist küsis, et kas eestlased. Ja peale jaatava vastuse saamist ütles meile ´Kuula´. Ju nad siin siis vaatasid kõik koos Eurovisiooni võistlust. Ega tegelikult tuba ikkagi vabanenud ei olnud, aga kuna me juba kohal olime, siis ta pakkus meile nö ´emergency accommodation´it. Ta nimetas seda veel enne kui meile seda näitas ´Mongoolia telgiks´. Ma ei osanudki kohe midagi ette kujutada, aga hakkasime liikuma vaikselt läbi hosteli tagaaia poole, samalajal meile hostelit näidates. Hostel ise nagu hostel ikka siin Kängurumaal. Backpackeritest pungil täis. Aga samas täiesti ainulaadne. Siin väikse maalapi peal on kõik mida üldse oodata võiks. Peale peamaja on paar suvemaja ja peale selle veel paar kämpingut. Siis on suur bassein, jalgpalli ja korvpalli väljak, tenniseplats ja väike jõusaal. Isegi yoga tuba ja nurk kus massaashilaud. Veel väike tiigike punaste kaladega ja puuotsa tehtud onnike, kus laud ja toolid. Loomulikult iga nurga peal istumiskohad ja mis kõige huvitavam - saun. Ilmselt sellepärast, et omanik on norrakas. Igatahes suundusime läbi tagahoovi ja jõudsime lõpuks kohale. Väljast paistiski see mingi veidra suure telgi moodi, aga kui sisse tulime, tundus siin päris hubane. Väga suur, saab vabalt püsti ringi käia, põrand puust ja mis põhiline - soe. Elekter ja valgus samuti sees. Siin on küll kokku 5 voodikohta, aga praegu oli see täitsa tühi. Loomulikult saame kasutada peamajas olevat suurt kööki ja WC-d ja dushid ka seal. Igatahes otsustasime siia jääda. Kuigi hind on päris krõbe, pole siin ka suurt midagi muud valida ja peale selle, on siin selline põhimõte, et kõik toad, nii peamajas, suvemajas, kämpingutes jne, maksavad samapalju. Mida kauem oled, seda parema toa saad. Meile anti lootust, et ehk nädalakese pärast saame päris majja, kui keegi ära läheb. Rääkisime ka tööst, ja öeldi, et ei tohiks hetkel mingi probleem olla. Ta arvas, et juba esmaspäeval võib-olla leiaks meile mingi töö. Siin hostelis on peale meie veel 3 eestlast, kes siin juba kaua-kaua olnud ja töötanud. Igatahes hetkel meile siin meeldib, eks paistab kauaks jääme.
Paneme mõned pildid ka meie hipi-hostelist :)
Friday, June 1, 2012
Waikerie
Oleme nüüd paar päeva siin kohapeal ringi sõitnud ja enamus aega veetnud väikeses linnakeses, Waikeries. Siin elab umbes 4500 inimest ja asub jõe ääres. Jõe nimi on Murray River ja see voolab läbi linna. Alguses sattusime siia mingi väikese tee pealt, mitte põhimaanteelt ja pidime praami peale autoga sõitma, et üle jõe linna pääseda. Nüüdseks oleme aga avastanud teise suurema tee, nii et ei pea iga päev praamiga sõitma.
Iseenesest on hästi ilus väike linn, aga kahjuks ei ole siin hostelit. Me just mõtlesime, et läheks vahelduseks hostelisse nn mugavusse, aga just siin linnas ja selle ümbruses ei ole ühtegi ja me isegi uurisime kõrvallinnadest, aga seal on kõik hostelid backbäckereid täis. Meile anti natuke lootust, et homme vabaneb üks tuba või siis dorm (4,6,8 voodiga tuba) nii, et homme helistame uuesti ja loodame, et veab ja saame toa.
Nii Waikerie kui ka nende teiste linnakeste ümber on hästi palju apelsini, mandariini ja natuke ka sidruni istandusi. Maanteel sõites jääb mõlemale poole teed ainult suured rohelise-ja oranzikirjud puud, meie jaoks väga eksootiline :) Samuti on siinkandis meeletult palju viinamarja istandusi, aga praegu ei ole nende hooaeg ja sellepärast on need puud kuivanud ja närbunud. Loomulikult näppasime endalegi puude pealt mõned aplesinid, väga väga hästi maitsesid. Hästi mahlased ja mõnusad. Mõtlesime, et teeme üks päev endale värskelt pressitud apelsinimahla, mm..
Tegelikult küsisime esimesel päeval siin nii vaimustusest kui ka huvi pärast istandustes tööd ja kusjuures endalegi üllatuseks saimegi :D Tundub, et siin on praegusel ajal lihtne tööd leida, sest põhimõtteliselt kõik farmi omanikud hakkavad ju tasapisi korjajaid otsima. Ka netis on päris mitu kuulutust selle kandi kohta, et otsime apelsini ja mandariini korjajaid. Me aga otsustasime, et natuke vara veel ja me vaatame veel vähemalt paar päeva ringi ja kõige varem esmaspäeval läheme proovime töö ära. Palgad on siin aga nirud, palju halvemad kui Läänes olid. Oleme siin kohapeal asja uurinud ja tundub, et kõigis sitruseliste istandustes on suht sama palk. Seda me teadsime enne ka, et Lääne-Austraalias on kõrgeimad palgad kogu Austraalia peale, aga ei arvanud, et vahe on nii suur, peaaegu, et poole väiksemad on siin. Meie lähedal on ka kaks teist osariiki, Victoria ja New South Wales, seal tunduvad palgad pigem olema samad, mis siin. Suht nõme on lihtsalt töötada nüüd sellise palga eest, kui enne oli palju parem. Aga me võib-olla proovime selle töö ära paar päeva ja siis vaatame, mis edasi. Siia linna ei saa ja ei taha nagunii jääda, kuna tahame ikka hostelisse minna. Nii et kui lähemegi tööle, siis ainult väga väheks ajaks. Need hostelid, kuhu me siin tuba üritame saada, on nn tööhostelid, et nemad otsivad meile töö. Siin on tihti kombeks, et farmeid ja hostelid on ühenduses, kohe, kui mõni farmer vajab töötajat, võtab ta hosteliga ühendust ja nii saavadki tavaliselt enamus hostelis olijatest töö. Eks ka see on üks põhjus, miks need backereid nii täis on.
Loomulikult läheme varsti ka Adelaide linna päevaks, paariks, samuti loomaaeda, see pidi hästi suur olema, paljude loomadega. Samuti tahame kindlasti minna rohkem talve keskel (ehk siis juulis) ookeani äärde vaaatluspunktidesse, kus siis väga tihti näeb vaalasid. Me ise üldse mõtleme, et peale paari kuud siin viibimist võiks edasi sõita nii Melbourne linna ja vaataks ära ka Great Ocean Roadi, see on siin ookeani äärne tee, kust merest nn kasvavad välja suured kaljumürakad, 12 tükki. Igatahes on see väga kuulus kohake. Sealt võiks siis juba sõita ka Sydneysse, see on ju kohustuslik linn kui juba siin Austraalias olla. Kui see nii läheks, oleks me sel juhul juba 4 osariiki 7st külastanud:)
Hetkel täpsemad plaanid lähiajaks küll puuduvad, eks iga päev näitab, mis edasi teeme. Ilmad on suht soojad ja ka ööd on õnneks normaalsed, enam ei ole üldse külm. Praegu oleme paar ööd peatunud karavanpargis, jällegi on olemas dushid, köök jne, kuid peame ööbima autos, kuna ka siin on kõik 4 backbäckerite majakest hõivatud. Me ei jõua ära oodata, millal hostelisse saame ja üle pika aja õhtuti toas saame olla ja õiges voodis magada:)
Me ei ole jõudnud veel pilte teha, aga lähiajal kindlasti teeme, siis saate ka osa nendest apelsinidest, mida siin igal pool on. Saadame tervitusi ja head esimest suvepäeva teile (kuigi ametlikult pole see veel alanud) :)
Iseenesest on hästi ilus väike linn, aga kahjuks ei ole siin hostelit. Me just mõtlesime, et läheks vahelduseks hostelisse nn mugavusse, aga just siin linnas ja selle ümbruses ei ole ühtegi ja me isegi uurisime kõrvallinnadest, aga seal on kõik hostelid backbäckereid täis. Meile anti natuke lootust, et homme vabaneb üks tuba või siis dorm (4,6,8 voodiga tuba) nii, et homme helistame uuesti ja loodame, et veab ja saame toa.
Nii Waikerie kui ka nende teiste linnakeste ümber on hästi palju apelsini, mandariini ja natuke ka sidruni istandusi. Maanteel sõites jääb mõlemale poole teed ainult suured rohelise-ja oranzikirjud puud, meie jaoks väga eksootiline :) Samuti on siinkandis meeletult palju viinamarja istandusi, aga praegu ei ole nende hooaeg ja sellepärast on need puud kuivanud ja närbunud. Loomulikult näppasime endalegi puude pealt mõned aplesinid, väga väga hästi maitsesid. Hästi mahlased ja mõnusad. Mõtlesime, et teeme üks päev endale värskelt pressitud apelsinimahla, mm..
Tegelikult küsisime esimesel päeval siin nii vaimustusest kui ka huvi pärast istandustes tööd ja kusjuures endalegi üllatuseks saimegi :D Tundub, et siin on praegusel ajal lihtne tööd leida, sest põhimõtteliselt kõik farmi omanikud hakkavad ju tasapisi korjajaid otsima. Ka netis on päris mitu kuulutust selle kandi kohta, et otsime apelsini ja mandariini korjajaid. Me aga otsustasime, et natuke vara veel ja me vaatame veel vähemalt paar päeva ringi ja kõige varem esmaspäeval läheme proovime töö ära. Palgad on siin aga nirud, palju halvemad kui Läänes olid. Oleme siin kohapeal asja uurinud ja tundub, et kõigis sitruseliste istandustes on suht sama palk. Seda me teadsime enne ka, et Lääne-Austraalias on kõrgeimad palgad kogu Austraalia peale, aga ei arvanud, et vahe on nii suur, peaaegu, et poole väiksemad on siin. Meie lähedal on ka kaks teist osariiki, Victoria ja New South Wales, seal tunduvad palgad pigem olema samad, mis siin. Suht nõme on lihtsalt töötada nüüd sellise palga eest, kui enne oli palju parem. Aga me võib-olla proovime selle töö ära paar päeva ja siis vaatame, mis edasi. Siia linna ei saa ja ei taha nagunii jääda, kuna tahame ikka hostelisse minna. Nii et kui lähemegi tööle, siis ainult väga väheks ajaks. Need hostelid, kuhu me siin tuba üritame saada, on nn tööhostelid, et nemad otsivad meile töö. Siin on tihti kombeks, et farmeid ja hostelid on ühenduses, kohe, kui mõni farmer vajab töötajat, võtab ta hosteliga ühendust ja nii saavadki tavaliselt enamus hostelis olijatest töö. Eks ka see on üks põhjus, miks need backereid nii täis on.
Loomulikult läheme varsti ka Adelaide linna päevaks, paariks, samuti loomaaeda, see pidi hästi suur olema, paljude loomadega. Samuti tahame kindlasti minna rohkem talve keskel (ehk siis juulis) ookeani äärde vaaatluspunktidesse, kus siis väga tihti näeb vaalasid. Me ise üldse mõtleme, et peale paari kuud siin viibimist võiks edasi sõita nii Melbourne linna ja vaataks ära ka Great Ocean Roadi, see on siin ookeani äärne tee, kust merest nn kasvavad välja suured kaljumürakad, 12 tükki. Igatahes on see väga kuulus kohake. Sealt võiks siis juba sõita ka Sydneysse, see on ju kohustuslik linn kui juba siin Austraalias olla. Kui see nii läheks, oleks me sel juhul juba 4 osariiki 7st külastanud:)
Hetkel täpsemad plaanid lähiajaks küll puuduvad, eks iga päev näitab, mis edasi teeme. Ilmad on suht soojad ja ka ööd on õnneks normaalsed, enam ei ole üldse külm. Praegu oleme paar ööd peatunud karavanpargis, jällegi on olemas dushid, köök jne, kuid peame ööbima autos, kuna ka siin on kõik 4 backbäckerite majakest hõivatud. Me ei jõua ära oodata, millal hostelisse saame ja üle pika aja õhtuti toas saame olla ja õiges voodis magada:)
Me ei ole jõudnud veel pilte teha, aga lähiajal kindlasti teeme, siis saate ka osa nendest apelsinidest, mida siin igal pool on. Saadame tervitusi ja head esimest suvepäeva teile (kuigi ametlikult pole see veel alanud) :)
Subscribe to:
Posts (Atom)