Kokkuvõte ehk aasta Austraalias :)

Ongi aeg teha viimane sissekanne siia blogisse, olles veel ise viimaseid päevi siin kohapeal. Aasta on möödunud üsna kiirelt ning aeg on teha kokkuvõtteid ning märkida üles mõningad huvitavamad faktid. 

Lisan ka ühe kaardi, kus on Austraalia võrdluses Euroopa riikidega. Meie alustasime oma reisi Perthist, kus töötasime ca 2 kuud, siis liikusime Lõuna-Austraalia osariiki, vaatasime natuke ringi ning seadsime end sisse Adelaidest ca 200 km asuvasse Riverlandi piirkonda. Seal töötasime üsna pikalt, vahelduva eduga osariiki avastades, ning edasi reisisime Melbourne, siis Sydney ja kuni Brisbane´i välja. Siis oli pöörane sõit tagasi Perthi, kust reisisime juba Exmouthi (poolel teel Broome´i) ja tagasi Perthi.

Selle aasta jooksul oleme üsna põhjalikult Austraalia läbi reisinud, külastades seitsmest osariigist viite. Nii palju, kui kohalike austraallastega rääkinud oleme, siis nii uskumatu kui see ka pole, enamik nendest pole isegi pooltes kohtades käinud, kus meie käisime. Paljud unistavad ja räägivad, et tahavad ikka minna kunagi kuhugi, aga seni pole jõudnud. Selles mõttes on küll väga hea meel, et oleme nii palju näinud.

Külastatud viiest osariigist jättis meile lõpuks kõige parema mulje ikkagi Lääne-Austraalia. Kui aasta aega tagasi selle oma sihtkohaks valisime, ei teadnud me tegelikult sellest osariigist midagi. Teadsime, et eestlaste seas populaarsemad sihtkohad asuvad teisel kaldal, kuid otsustasime ikkagi vastupidi ja tulime läände. Ka edaspidi terve selle aasta jooksul, kui tuli langetada otsuseid, kuhu edasi liikuda, otsustasime tihtipeale liikuda teisel kursil ja trajektooril, kui enamus noored rändurid. Selliste otsuste langetamisel oli peamiselt kaks põhjust, kliima ja töö väljavaated. Näiteks päris reisi alguses, kui olime paar kuud olnud Lääne-Austraalia lõuna osas, hakkas siin üsna külmaks minema ning kui töö hooaeg läbi sai, liikusid kõik backerid põhja sooja, meie aga otsustasime liikuda ida poole, kus oli ka soojem, aga mitte nii palav ja niiske kui põhjas. Samuti tundus loogiline, et kui sajad backerid sõidavad põhja, hakkavad seal tööd otsima, siis on ka konkurents palju tihedam ja võibki asi lõppeda nii, et istud näljasena kuuma päikese käes ja ootad mingit imet. Ka ida kaldalt tagasi läände tulek oli üsna pöörane otsus. Kes seda marsruuti üks kord läbinud on, seda  üldjuhul teisel korral ette ei võta. Meie seda siiski tegime, kuna Lääne-Austraalia on väga suur ja palju ilusaid kohti oli esimesel korral avastamata jäänud.

Tegelikult oli ka teistes osariikides väga ilusaid kohti. Näiteks suurlinnadest jättis väga hea mulje Sydney, mida soovitaks kindlasti külastada. Sydney oma kuulsa loomaaia, ooperimaja ja Harbor Bridge´ga ning lähedal asuvate Sinimägedega oli kindlasti väärt külastamist. Samuti Melbourne'i lähedal asuv Great Ocean Road koos fantastiliste ookeanivaadetega, koskede, koaalade ja papagoidega oli väga vinge. Väga mõnusad olid ka ida kalda väikesed ookeaniäärsed linnad Palm Beach, Byron Bay jne. Ilmselt kõige suurem vahe ida ja lääne kalda puhul ongi inimesed ja nende arvukus. Kui näiteks ilusas Byron Bay linnakeses ja selle rannas on nii arvukalt inimesi, et kohati pole hingamisruumigi, siis näiteks Lääne-Austraalia ilusamad suvituslinnad ja rannad, alustades Esperance´st lõpetades Exmouth´ga, on üsna puutumata, lumivalge rannaliivaga, kümneid kilomeetreid pikad rannaribad ja tihtipeale täiesti inimtühjad. Kui lisada veel huvitav Rottnest Island, Ningaloo Reef oma veealuse maailmaga, Monkey Mia ja delfiinid, Shark Bay ja haid, Coral Bay, lõunas asuvad võimsad karripuu metsad, kaunis veinipiirkond Margaret River ja rohkelt erilisi rahvusparke, siis meie silmis on see piisav, et julgeks ka teistele soovitada külastada Lääne-Austraaliat.

Tagantjärgi võib ütelda, et ka tööga on meil õnneks läinud. Kuigi me algul ehk ei osanud arvata, et nii palju siin tööd peame rügama, siis olles ja elades siin, oleme aru saanud, et meil oli ikka töötamise ja reisimise suhe väga normaalne. Paljud seljakotireisijad töötavad tihtipeale pool aastat ühes kohas, siis reisivad teise kohta ja töötavad teise pool aastat mujal. Paljud reisivad ikka oluliselt vähem ja töötavad palju rohkem. Loomulikult on Austraalia ka väga kallis riik reisimiseks, aga kui siin mõnda aega tööd teha, saab säästa raha küll, mille eest natuke ringi vaadata.

Natukene huvitavat statistikat ka, mis meelde tuleb.
Selle aasta jooksul oli meil mõlemal kokku 6 töökohta. Lisaks sellele tegime ühes kohas nädal aega tööd vabatahtlikena.
Kokku sõitsime oma autoga läbi 5 osariiki ja ca 39 500 km, mis on peaaegu maakera ümbermõõt.
Blogisse tegime aastaga ca 60 sisekannet, ning blogi külastusi oli kokku ca 6300. Kõige rohkem külastasid meid sõbrad ja sugulased Eestist, järgnesid Austraalia, Soome, USA ja Šveits.


Kellele veel ei saanud küllalt, siis allpool mõningaid põnevamaid fakte Austraalia kohta koos meiepoolsete kommentaaridega: 

         

Sellised on Austraalia lipp ja vapp. Muuseas, vapiloomad känguru ja emu, kes oskavad liikuda ainult edaspidi, mitte tagurpidi, peaksidki sümboliseerima riigi arengut ikka ja ainult edasi ning positiivses suunas.

Austraalia on pindalalt kuues riik maailmas. Pindala ca 7,7 miljonit km2. Ühtlasi on tegemist suurima saarega ja väikseima kontinendiga maailmas. Austraalia rahvaarv on hetkel umbes 22 miljonit inimest, kuid 2050 aastaks ennustatakse see olevat umbes 40 miljonit. Inimeste tihedus on 2,7 in/km2 kohta, mis on üle 10 korra väiksem kui Eestis. Austraalia on maailma kõige urbaniseerunum riik. Vähemalt 70% kogu elanikkonnast elab suurlinnades.

Võite ette kujutada, kui suure riigiga on tegemist. Samas vaadates rahvaarvu ja pindala suhet, on tunda juba läbi numbrite, kui palju peab olema Austraalias seda mittemidagit. Seda oleme ka meie tundnud outbackis reisides.  Uskumatu, et on olemas sadu ja isegi tuhandeid kilomeetreid tõelist puutumata loodust. Ilmselt inimesed, kes reisivad ringi Austraalia idakaldal, seda eriti ei tunne, just seepärast soovitakski külastada ka tõelist outbacki ja läänekallast, kus näeb veel seda ehedat ja puutumata Austraaliat.

Austraalia pealinn on Canberra. Pisikene tehislinn, mis ehitati sellepärast, et kaks suurlinna Melbourne ja Sydney ei suutnud jõuda kokkuleppele, kummast võiks saada riigile vääriline pealinn.

Austraalias on 7 osariiki (New South Wales, Queensland, Victoria, Tasmaania, South Australia, Northern Territory, Western Australia) ja nendest kõige suurem on Western Australia ehk Lääne-Austraalia, mis on umbes sama suur, kui Lääne-Euroopa.

Inimarengu indeksi järgi on Austraalia Norra järel teisel kohal maailmas ja tegu on tõelise heaoluühiskonnaga.

Tegemist on tõesti heaoluühiskonnaga. Siinsed inimesed on üldjuhul ülisõbralikud ja abivalmis. Meie eestlaste jaoks algul ehk pisut kummaline ja võõras, kui näiteks poes poemüüja sulle selle asemel, et lihtsalt "Tere" ütelda, küsib kohe "How are you" vms ning üritab sinuga pikemasse vestlusesse langeda, et natukenegi oma päeva põnevamaks teha. Või näiteks panka minnes hakkab teenindaja rääkima, et kui tore on, et täna ikka reede on, et tema küll juba ootab tööpäeva lõppu, et välja pidutsema minna. Jne jne jne... Tundub, et inimesed oskavad elu nautida ja ennast vabalt tunda. Ei stressa töö ja raha pärast. Kui tööl tundub olevat kiire päev või midagi ei meeldi, jalutatakse lihtsalt koju, olles järgmine päev kenasti jälle tööl, nagu midagi poleks juhtunudki. Ka tööandjate jaoks ei tundu see olevat eriline probleem, sest alati saab asjad kuidagi ümber korraldada ja selleks ollakse justkui alati ettevalmistunud. Ka ülilevinud lause "No worries", mida kuuleb väga palju koguaeg erinevates situatsioonides, siis ilmselgelt viitabki see sellele, et nende jaoks polegi ükski asi probleem ja asja võetakse väga rahulikult.

Suurem osa Austraaliast asub troopilises kliimavööndis, kuid tegelikkuses on põhjas ekvatoriaalne kliima ning päris riigi lõuna osas eestlastele paremini talutav parasvöötmeline kliima.

Tänu erinevatele kliimavöötmetele leiab Austraaliast nii kuuma kõrbe kui ka külmasid ja lumiseid mäenõlvasid ja suusakuurorte. Maksimum temperatuur Austraalias on olnud 51 kraadi ja miinimum - 23 kraadi.

Need temperatuurid, mis ma internetist leidsin, tulid küll mõningase üllatusena. Vähemalt see 51 kraadi sooja. Oleme ise siin kogenud ju 46-47 kraadist kuumust mitmeid kordi. Samas ka kohalikud räägivad, et tõesti see aasta on ebatavaliselt kuum. Üldiselt on kõik kohalikud austraallased väga uhked selle kuumuse üle ja tihti nad nö lõõbivad ja eputavad sellega, et see ikka ongi see tõeline Austraalia ja et kui väga see neile ikka meeldib ja kuidas nad seda naudivad. Samal ajal kui näiteks 40 kraadise ilmaga on linn inimestest tühi ja kõik istuvad oma konditsioneeridega kodudes. Või näiteks kui tööandja, kelle suust sa põllul seda väidet oled ühel päeval kuulnud, istub järgmisel päeval kuuma ilmaga oma konditsioneeriga traktoris ja jagab töökorraldusi läbi raadiosaatja, samal ajal kui Euroopast pärit backpackerid terve päev kuumaga tööd rabavad teha.

Austraalias on umbes 60 miljonit känguru ja umbes 150 miljonit lammast, kuid vaid 20 miljonit inimest.

Kängurusid on siin tõesti väga palju. Kui tuled Austraaliasse ja elad ainult linnas, siis võib-olla tõesti õnnestub neid mitte kohata, aga kui natukenegi ringi liikuda, siis tuleb koguaeg valmis olla, et kuskilt põõsast mõni pea välja pistab või teele hüppab. Oleme näinud aasta jooksul sadu kui mitte tuhandeid kängurusid. Eriti aktiivsed on nad päikeseloojangu ja -tõusu ajal. Eredalt on meeles, kui olime Great Ocean Roadil karavanpargis ning nägime õhtul ühel põllulapikesel ca 50-70 kängurut oma igapäevaelu elamas.

Maailma kümnest mürgisemast maost elab 6 Austraalias. Lisaks madudele on Austraalias ca 1500 liiki erinevaid ämblikke, kellest päris suur osa on ka mürgised.  Lisaks veel ca 6000 liiki tüütuid kärbseid ja 4000 liiki sipelgaid.

Austraalia on veel väga eriline sellepärast, et on väga palju liike, kes elavadki ja kasvavadki ainult Austraalias ja mitte kuskil mujal maailmas. Näiteks 84% Austraalia imetajatest, 89% rannikuvete kaladest ja 85% õitsevatest taimedest.

Meie Austraalia aeg saigi ennem läbi, kui kohtasime mõnda madu. Ämblikke nägime küll palju, muuhulgas ka kõige levinumat ja ohtlikumat red-backi. Peale selle veel teisigi suuri ja karvaseid ning väikseid ja ohtlikke. Peale ämblike olid tüütumad tegelased aga hoopis kärbsed, keda kohati on nii palju, et suud lahti teha üldse ei tasu, siis raudselt neelad mõne alla ning suud kinni hoides üritavad nad osavalt sul ninaaugust ja kõrvadest sisse lennata.

Austraalias asub maailma suurim elusorganismi kogum – Suur Vallrahu.  Suur Vallrahu asub Queenslandis ja on oma suuruse poolest suurem kui näiteks Poola! Lääne-Austraalias aga asub väga kuulus ning puutumata Ningaloo Reef, mis on ca 260 km pikk ning asub väga lähedal rannikul, võimaldades otse rannajoonelt minna vette ning avastada ülihästi säilinud koralle ning arvukaid kala liike jms.

Suur Vallrahu ehk Great Barrier Reef, mis on Austraalia turistide üks suurimaid tõmbenumbreid, jäi meil sedakorda külastamata. Ningaloo Reef oma täies hiilguses oli aga kindlasti meie puhkuse üks parimatest sihtkohtadest. Üliilusad rannad ning vapustav veealune maailm oma liigirohkusega. Nägime seal erinevaid koralle, kümneid värvilisi kalu, kilpkonnasid nii vees kui rannaliival, meritähti, manta ray´sid, delfiine ja isegi haisid. Inimesele ohutu whale shark, kes kasvab kuni 15 meetri pikkuseks ning kaalub kuni 30 tonni ning kellega võib koos ujuda ja snorgeldada Ningaloo Reefil maist juunini, jäi meil sedakorda nägemata, kuna meie olime seal detsembris.


PS. Ilmselt tuleb blogile veel lisa meie Aasia reisilt. Kas juba reisi ajal või peale reisi, selgub hiljem, aga proovime kindlasti põnevama siia üles märkida.

Tagasi Perthis

Nagu ka esimesel kolmel päeval viimases töökohas, nii ka viimasel kolmel päeval tuli töötada korralikus põrgukuumuses. Ilmataat keevitas taaskord iga päev ligi 40 kraadi sooja, mis tähendas tuulevaiksel kuival "põllul" korralikku eneseületamist, et päev õnnelikult õhtusse venitada. Õnneks saime palavuse tõttu aga iga päev paar tundi varem töölt minema, mis meile ka igati sobis. Viimastel päevadel ülemused heade sõnadega ei koonerdanud ja kiitsid meid mõlemaid korduvalt, et ikka nii tublid töötajad. Kutsusid meid loomulikult ka tagasi, kui peaksime otsustama kunagi veelkord kuklapoolele tulla. Viimasel reedel anti ka kuhjaga õlut, mis oli ka igati tore. Kolmapäeval aga jätsimegi kõigiga viisakalt head aega, et juba järgmisel päeval oma kodinatega bussi peale minna ning Perthi ära sõita.

Nagu ka oma Austraalia esimesed 10 päeva, nii ka viimased 10 päeva otsustasime veeta Perthis. Nagu juba mainitud, siis oma neljarattalise sõbra jätsime maha Pembertoni, kus ta hakkab loodetavasti sama ustavalt teenima järgmist omanikku. Uueks omanikuks sai meie eestlasest töökaaslane, kellele soovime vähemalt sama palju muretuid kilomeetreid ja vähemalt sama palju vingeid kohti ja kogemusi, kui oleme ise näinud ja kogenud. Niisiis neljapäeva õhtuks olimegi kohal oma Perthi hostelis, kus oleme olnud nii oma esimestel päevadel, kui ka vahepeal Andra ja Tilliga reisides. Viimasteks päevadeks suuri plaane pole: natuke poodlemas käia, rannas ja basseini ääres molutada, auto paberid ARK-sse toimetada, võib-olla ka maksutagastus ära teha, kui ikka oma viimasest töökohst paberid kätte saame, natuke veel Aasia plaanidega tegeleda ja lihtsalt puhata ning nautida viimaseid päevi Austraalias.

Elu Pembertonis

Käes on veebruar ja on pühapäev, juba teine puhkepäev, niiet tundub, et pole pääsu järgnevast blogi postituse kirjutamisest. Mis seal ikka, eks üritan midagi sulest välja võluda.
Elu Pembertonis möödub üsna kiirelt. Alles see ju oli, kui Andra ja Tilliga Lääne-Austraaliat läbi kammisime ja puhkust nautisime, nüüdseks aga on ette näidata juba ligi kuu aega töötamist. Iseenesest on see loomulikult hea, et aeg lendab, sest tänaseks võib ütelda küll, et ootame juba 25. veebruari ja äralendu Singapuri. Austraalia on pakkunud vingeid kogemusi ja kuhjaga ilusaid kohtasid, kuid iga asi saab ükskord otsa ja iga lõpp tähendab millegi uue algust. Eks enne Aasiasse minekut teeme veel kokkuvõtliku blogi sissekande, et oma aasta siin lühidalt kokku võtta ja mõned huvitavad faktid üles märkida.
Tagasi aga tänasesse päeva ja Pembertoni elu juurde. Nagu juba mainitud, pole peale tööl käimist suurt midagi toimunudki. Tööl on viimasel ajal muidugi palju rahulikum, kui oli esimestel päevadel ja nädalatel, aga ega sellegi vastu midagi pole. See nädalavahetus premeerisid ülemused meid lausa kahe vaba päevaga. Homsest alustame oma viimast täispikka töönädalat, millele järgneb veel 3 päeva tööd ja siis lähemegi ära Perthi.
Möödunud nädalal veetis Inku oma aega tööl inimese kombel jalad maas avokaadosid noppides ja sprinklereid ehk vihmuteid parandades. Nüüdsest korjabki ta vaid hommikuti 3 tundi avokaadosid ja ülejäänud päeva kontrollib ja parandab koos paari teise eesti tüdrukuga neid vihmuteid nii avokaado-, kiivi- kui ka tamarillopuude vahel. Vihmuteid parandades saavad nad läbimärjaks ja kuumade ilmadega on see väga mõnus. Mina loksusin endiselt oma uhke kollase masinaga 5-6 meetri kõrgusel puulatvades rohelisi vilju taga ajades. Kuna tundub, et ülemuste poolt erilist survet pole, et kiire oleks, siis maas korjajad veetsid oma päevad suurelt jaolt oksal istumiste ja puhkepauside tegemisega, tehes vahepeal ülemuste saabumisel nägu, justkui töö oleks raske, kinnitades seda mõne vaevalise töö liigutusega. Mõne nädala tagune 40 kraadina kuum ja niiske ilm on kauge minevik ning töö tegemine viimastel päevadel pole olnud pooltki nii raske, kui oli esimestel päevadel.
Minul masinaga töötamisel on natukenegi motivatsiooni rohkem pingutada, kuna on paika pandud normaalne binide arv, mis peaks korjama ning kui korjad rohkem, saab iga bini pealt lisaks 2 töötundi kirja. Ei tea, kas on puud läinud palju paremaks võrreldes sellega, mis oli alguses, või on vilju niipalju rohkem peal, või on lihtsalt vilumus ja kogemus, mis tõstnud korjamiskiirust, aga kuna üle kahe boonusbini meile välja ei maksta, ei ole eriti mõtet rohkem  ka rabada. Seega tihtipeale ongi nii, et juba 2 tundi enne tööpäeva lõppu tuleb hakata aega sisustama muude asjadega, pugedes masinaga puu sisse peitu ja kuulates muusikat vms :)
Eelmisel nädalal juhtus Inkul väike tööõnnetus ka, kui põlluvahel sõites midagi talle silma lendas. Päris mitme tunni jooksul seda mustust sealt kätte ei saanud, mis tähendaski, et tuli peale tööd otsejoones haiglasse põrutada, kuna silm oli juba päris punane ja jooksis pisaraid mitu tundi. Ei aidanud silmatilgad ega veega loputamine, seega oli arsti sekkumine vältimatu. Haiglas võeti asja rahulikult ning pärast kiiret ülevaatust ja paberite täitmist tuli tund-paar arsti oodata, kes ilmselt mingi aeg siis kodust haiglasse kohale sõitis. On ju tegemist ikka väikelinnaga ja patsiente eriti pole. Igatahes, kui arst lõpuks kohal oli ja silma vaatas, läks paar minutit ja oligi mure lahendatud. Keris silmalau üles, võttis liivatera välja, pani rohtu ka ja ütles viisakalt head aega. Selle kõige eest tuli kukrut kergitada 190 dollari võrra. Pole just odav lõbu siinmail arstil käia.
Sellega seoses tuli veel meelde, et tööjuures puutume kokku vahel väga agressiivsete mesilastega. On teised ehitanud kuhugi avokaadopuude vahele pisikese pesamoodustise ning kui korjamisel neid natukenegi ärritada, siis on sutsakas garanteeritud. Inku sai ühel päeval korraga lausa kolmelt mesilaselt nõelata. Mina olen senini pääsenud vaid ühe nõelamisega. Üks eesti poiss sai aga nõelata huule peale, pärast mida huul kohe 5 korda suurem oli ja vaevu võis eristada sõnu, mis ta suust tulid. Igasugu erinevaid ämblikke on ka puudel palju, aga tundub, et need pole vist mürgised. Või vähemalt pole seni ükski mürgine meist tükki tahtnud. Madusid on ka seal farmis ikka nähtud, aga meie pole õnneks kokku puutunud.
Ilmad on olnud viimasel ajal mõistikult soojemapoolsed. Päeva temperatuurid on jäänud 30 kraadi ümber, mis on igati talutav. Vahel möllab küll korralik tuul, mis põhjustab igasuguse sodi ja puuokste ja lehtede lendamise, mis on kuumaga ära kuivanud. Ühel päeval sai üks suurematsorti puuoks saatuslikuks ühe töökaaslase autole, kui kukkus täpselt tagaklaasi puruks. Meie auto seisis nende oma kõrval ja pääses üle noatera. Eile sõitsime Manjimupi poodi, agaa keset maanteed oli kukkunud üks pirakas karripuu. See tähendas meile ka kohe korraliku 50 km pikkust ringi.
Üldiselt on aga ilm ilus ja suvine. Kui nüüd veel 2-3 nädalat samasugune oleks, siis oleks lausa supper. Tundub, et täna rohkem sulest välja ei võlu, seega olge kõik tervitatud ja kirjutamiseni.