Kevad ja 36 kraadi sooja :)

Taaskord paar nädalat möödas viimasest blogi sissekandest ja kuigi ega mingeid suuri uudiseid ei ole, mõtlesin siiski ühe kiire ja ülevaatliku postituse teha. Oleme siin käinud ikka tublisti shedis tööl peaaegu iga päev ja töö osas erilisi uudiseid nagu polegi. Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult tahaks juba edasi liikuda siit Berrist, sest vähemalt minu arvates oleme siia küll juba liiga kauaks jäänud. Ei oleks ealeski arvanud, et siia pisikesse linnakesse nii kauaks paikseks jääme. Samas kui nüüd jälle mõtelda, kui kaua veel Austraalias oleme ja millised edasised plaanid on, siis on igati mõistlik siin hambad ristis veel natuke vastu pidada, sest töö on igati normaalne ja palk samuti hea. Praegu on selge see, et  hiljemalt novembri esimesel poolel liigume siit kindlasti ära. Siis peaks olema täpselt selline seis, et on 4-6 nädalat aega idaranniku alumist otsa avastada, mis peaks olema ajaliselt täiesti piisav, ning siis suundumegi tagasi Lääne Austraaliasse, et seal ca kuu aega ringi reisida. Pärast seda üritame veel paariks kolmeks nädalaks tööd leida, et natuke Aasia jaoks raha kõrvale panna ja siis põrutamegi 4-6 nädalaks Aasiasse ja eks aprillis oleme loodetavasti kodukamaral tagasi. Selline on siis lühikene ülevaade meie plaanidest.
Mis siis veel? Viimasel ajal on ilmad päris kevadiseks läinud. Peale selle, et kõik puud on õitsele löönud ja viinamarjad lehte läinud, on ka temperatuur juba natuke soojem. Paar päeva tagasi oli lausa 36 kraadi. Sellise temperatuuriga kuskil põllutööd teha oleks ikka päris jube.Selles suhtes on meie töö samuti väga hea, sisetingimutes ikkagi ja samuti on õhtul ja öösel ikka jahedam kui päevasel ajal. Iga päev muidugi nüüd 36 kraadi pole ikka olnud ja loodetavasti ei tule ka, aga kevad ja soe on väljas küll.
See nädalavahetus on meil pikk, lausa 3 päeva puhkust. Kuna esmaspäeval on mingi töölispüha vms ja siis vaba ja meie alustame tööd taas teisipäevast. Nüüd ongi vaja taaskord 3 päeva siin aega sisustada, mis pole sugugi lihtne. Mõtlesime, et siin lähedal veel üks rahvuspark ja järved, kus me pole käinud. Paljud on käinud ja rääkinud, et on 2 ilusat järve, ku kasvavad nö surnud puud sees ja mis on eriti ilusad päikese loojangu ja tõusu ajal. Ühe järve ääres näeb siis päikese tõusu ja teise ääres loojangut. Igatahaes paljudele on meeldinud ja võimalik, et lähme mingil päeval ka siis päikese loojangut nautima. Eks siis puhume fotoka pealt tolmu ka maha ja üritame paar ilusat pilti teha, et siis teiega neid siin jagada.
Üks nõme asi juhtus ka see nädal. Aap ja Laura läksid ära. Olge te tervitatud ja mõnusat reisi teile :)
Teistele ka tervitused ja loodetavasti varsti tulevad asjalikumad ja huvitavamad postitused.

Vaalad ja pingviinid :)

Jälle üks töönädal seljataga. Seekord üsna vaikne. Mitmel päeval lõppes töö varem ära ja seepärast mõtlesimegi reedel, et kuna väga väsitav nädal ei olnud, siis lähme uuesti Victor Harborisse ja proovime vaalasid tabada.
Ärkasime siis enda kohta väga vara, juba kell 9 (tavaliselt põõname ikka vähemalt kella üheni päeval) ja sõitsimegi otse Victor Harborisse. Teel sinna tuleb ületada ka jõgi Murray River, millest üle sai ainult praamiga. Seal praamil oli üks lõbus onuke, kes on selle paadikese nö kapten, operaator, vms. Igatahes oli ta kõik autod, tervelt neli tükki, praamile lasknud ja enne startimist tuli koputas meie auto aknale ja ütles päris karmi tooniga, et kas te enne praamile sõitmist silti ei lugenud. Me esimesel korral ei saanud kohe aru mida ta ütles, midagi toidu kohta ta rääkis. Siis me kohe mõtlesimegi, et jälle mingi jama, et ei tohi toitu ühest kohast teise vedada vms. Igatahes kukkusime kohe vabandama ja ütlesime, et ei näinud mingit silti. Hiljem ta igatahes kordas ennast ja tuli välja, et ta hoopis tegi nalja, nagu siin ikka kohalikel kombeks on. Ütles lihtsalt, et kõik toit, mis praamile tuuakse, tuleb jagada praami operaatoriga. Üheseõnaga ju tal oli kõht tühi ja tahtis osakest saada muhvinist, mida mina omale nõost sisse ajasin, samal ajal kui praamile veeresime. Hiljem kui olime teisele kaldale jõudnud, lasi ta kõik teised autod praamilt maha ja tuli meiega juttu vestma. Küsis kust me pärit ja kuhu suundume, soovitas omaltpoolt ka kuhu minna ja lobises natuke niisama ning soovis head teed. Igatahes, täiesti tüüpiline austraallaslik käitumine. Positiivne, humoorikas ja sõbralik.
Jõudsimegi siis täiesti normaalsel ajal kohale Victor Harborisse. Tormasime esimese hooga kohe linna infosse ja Inku küsis sealt infopunktist kaarti, et ikka leida need parimad kohad, kus vaalu tabada. Juba sealt infopunkti tädikestelt tuli esimene info, et paar nädalat tagasi oli palju vaalu nähtud aga nüüd vaikne ja hooaeg selles osas lõppemas, et ilmselt pole enam igapäevane asi seal vaalu näha. Me igatahes alla ei andnud ja vedasime end mere äärde vaatepunktidesse. Käisime seal 3-4 tunni jooksul mitmes kohas, aga keda polnud olid vaalad. Küll kujutasime ette surfareid vaaladeks, siis kaugelt lähenevaid paadikesi, lõpuks isegi laineid. Igatahes enne pimedat andsime alla ja mõtlesime, et lähme proovime seal linna läheduses oleval saarel hoopis pingviine tabada.
Sinna saarele viib sild, mida mööda sõidab ka hobutramm, ehk siis hobused veavad rööbastel mingit trammi vms. Me sellega ei sõitnud ja ei näinud ka seda, aga jalutasime lihtsalt sinna saarele. See mingi 100-200m sild ja oledki kohal. Hästi mõnus pisike saar, millele teeb tunniga ringi peale. Seal kohalik nö pingviinikeskus, kus siis võimalik pingviine vaatama minna ja nende kohta uurida. Vabas looduses on seal neid ka, aga taaskord meie neid ei näinud. Niipalju kui infotahvleid lugesime ja uurisime, saime teada, et need vist mingid siuksed pingviinid, kes on mingid koopaelanikud, kes end ainult pimedal ajal ilmutavad. Kõik need pingviini tuurid olid ka öösel ja see keskus avati ka alles kell 11 õhtul. Igatahes me ei jaksanud oodata niikaua ja tegime saarel ühe ringi, lootes loomakesi kohata, kuna päike oli juba loojunud. Taaskord kujutasime ette küll linde ja kivisid pingviinideks, aga tuleb tõdeda, et ega me ikka pingviine ei näinud. Hakkasime siis saarelt ära minema mööda silda ja siis juhtus ime. Jah, silla alt ujusid läbi kaks pinviini, Lolo ja Pepe, ja üle silla hüppas suur vaalapoiss :) ....ok ok, nali. Tegelikult me taaskord nägime midagi ja mõtlesime muidugi, et vees ujub pingviin, uurisime siis lähemalt ja kui too kalda poole jõudis ja veest välja vudis oli tegemist suure paksu rotiga. Ju mingi vesirott.
Enne saarele tulekut kohtasime veel kahte kaamlipoissi ka. Tegelikult oli see muidugi kohaliku ürituse raames. Nimelt oli linnas mingi kahepäevane festival, kus eksponeeriti vanu ilusaid autosid, toimus ka mingi omapärane tantsuüritus, kus kõik kohalikud inimesed mingeid imelikke tantse tantsisid ja üldse oli paras selline laadamelu iga nurga peal. Peale kaamlite oli seal veel ka paar hobust ja pisike poni. Igatahes päris mõnus.
Aga jah, lõppkokkuvõttes ongi nii, et vaalade asemel nägime kaamleid ja pingviinide asemel nägime mingit vesirotti vms. Igatahes, nägime mis me nägime, siiski oli väga mõnus päev värskes õhus ookeani ääres ja natukenegi eemale siit pisikesest kodulinna elust.

 

 

 

 

Pool aastat

Jaa, olemegi juba täpselt 6 kuud siin pool lompi olnud! Ega ei tundu küll, et nii kaua juba oleks olnud, aga kui tegevust on, siis lähebki aeg kiiresti. Täna on laupäev, vaba päev ja ostsimegi ühe tordikese ja nüüd siis sööme torti ja joome head Austraalia veini.

Viimasel ajal on ilmad soojemaks läinud ja naudime päikest siin hoovis, aga täna on jahe ja tuuline. Läksime siis niisama kõrvallinna kaubanduskeskusesse ja ostsime mõlemad omale ühe pluusi :D
Kevad on kätte jõudnud, seda on õues tunda ja ka näha. Viinamarja puud on juba lehte läinud ja ka teised põõsad, puud on nii ilusad helerohelised. Ootame juba, et viinamarjad hakkaks valmis saama, aga sinna läheb veel paar kuud ikka aega. Panime tähele, et hästi paljud puud siinkandis on lumivalgete õitega ja ka erkroosad. Saimegi teada, et nende puhul on tegemist stonefruitidega ehk siis kiviviljad - ploomid, virsikud, nektariinid jne. Päris mõnus on varsti otse puult mingi virsik võtta ja suhu pista :)

Meie majja tuli just külaline, hosteli valge armas kass Kip. Viimasel ajal, kui töölt öösel tuleme, ootab ta meid siin meie väikese majakese ees :)