Kokkuvõte ehk aasta Austraalias :)

Ongi aeg teha viimane sissekanne siia blogisse, olles veel ise viimaseid päevi siin kohapeal. Aasta on möödunud üsna kiirelt ning aeg on teha kokkuvõtteid ning märkida üles mõningad huvitavamad faktid. 

Lisan ka ühe kaardi, kus on Austraalia võrdluses Euroopa riikidega. Meie alustasime oma reisi Perthist, kus töötasime ca 2 kuud, siis liikusime Lõuna-Austraalia osariiki, vaatasime natuke ringi ning seadsime end sisse Adelaidest ca 200 km asuvasse Riverlandi piirkonda. Seal töötasime üsna pikalt, vahelduva eduga osariiki avastades, ning edasi reisisime Melbourne, siis Sydney ja kuni Brisbane´i välja. Siis oli pöörane sõit tagasi Perthi, kust reisisime juba Exmouthi (poolel teel Broome´i) ja tagasi Perthi.

Selle aasta jooksul oleme üsna põhjalikult Austraalia läbi reisinud, külastades seitsmest osariigist viite. Nii palju, kui kohalike austraallastega rääkinud oleme, siis nii uskumatu kui see ka pole, enamik nendest pole isegi pooltes kohtades käinud, kus meie käisime. Paljud unistavad ja räägivad, et tahavad ikka minna kunagi kuhugi, aga seni pole jõudnud. Selles mõttes on küll väga hea meel, et oleme nii palju näinud.

Külastatud viiest osariigist jättis meile lõpuks kõige parema mulje ikkagi Lääne-Austraalia. Kui aasta aega tagasi selle oma sihtkohaks valisime, ei teadnud me tegelikult sellest osariigist midagi. Teadsime, et eestlaste seas populaarsemad sihtkohad asuvad teisel kaldal, kuid otsustasime ikkagi vastupidi ja tulime läände. Ka edaspidi terve selle aasta jooksul, kui tuli langetada otsuseid, kuhu edasi liikuda, otsustasime tihtipeale liikuda teisel kursil ja trajektooril, kui enamus noored rändurid. Selliste otsuste langetamisel oli peamiselt kaks põhjust, kliima ja töö väljavaated. Näiteks päris reisi alguses, kui olime paar kuud olnud Lääne-Austraalia lõuna osas, hakkas siin üsna külmaks minema ning kui töö hooaeg läbi sai, liikusid kõik backerid põhja sooja, meie aga otsustasime liikuda ida poole, kus oli ka soojem, aga mitte nii palav ja niiske kui põhjas. Samuti tundus loogiline, et kui sajad backerid sõidavad põhja, hakkavad seal tööd otsima, siis on ka konkurents palju tihedam ja võibki asi lõppeda nii, et istud näljasena kuuma päikese käes ja ootad mingit imet. Ka ida kaldalt tagasi läände tulek oli üsna pöörane otsus. Kes seda marsruuti üks kord läbinud on, seda  üldjuhul teisel korral ette ei võta. Meie seda siiski tegime, kuna Lääne-Austraalia on väga suur ja palju ilusaid kohti oli esimesel korral avastamata jäänud.

Tegelikult oli ka teistes osariikides väga ilusaid kohti. Näiteks suurlinnadest jättis väga hea mulje Sydney, mida soovitaks kindlasti külastada. Sydney oma kuulsa loomaaia, ooperimaja ja Harbor Bridge´ga ning lähedal asuvate Sinimägedega oli kindlasti väärt külastamist. Samuti Melbourne'i lähedal asuv Great Ocean Road koos fantastiliste ookeanivaadetega, koskede, koaalade ja papagoidega oli väga vinge. Väga mõnusad olid ka ida kalda väikesed ookeaniäärsed linnad Palm Beach, Byron Bay jne. Ilmselt kõige suurem vahe ida ja lääne kalda puhul ongi inimesed ja nende arvukus. Kui näiteks ilusas Byron Bay linnakeses ja selle rannas on nii arvukalt inimesi, et kohati pole hingamisruumigi, siis näiteks Lääne-Austraalia ilusamad suvituslinnad ja rannad, alustades Esperance´st lõpetades Exmouth´ga, on üsna puutumata, lumivalge rannaliivaga, kümneid kilomeetreid pikad rannaribad ja tihtipeale täiesti inimtühjad. Kui lisada veel huvitav Rottnest Island, Ningaloo Reef oma veealuse maailmaga, Monkey Mia ja delfiinid, Shark Bay ja haid, Coral Bay, lõunas asuvad võimsad karripuu metsad, kaunis veinipiirkond Margaret River ja rohkelt erilisi rahvusparke, siis meie silmis on see piisav, et julgeks ka teistele soovitada külastada Lääne-Austraaliat.

Tagantjärgi võib ütelda, et ka tööga on meil õnneks läinud. Kuigi me algul ehk ei osanud arvata, et nii palju siin tööd peame rügama, siis olles ja elades siin, oleme aru saanud, et meil oli ikka töötamise ja reisimise suhe väga normaalne. Paljud seljakotireisijad töötavad tihtipeale pool aastat ühes kohas, siis reisivad teise kohta ja töötavad teise pool aastat mujal. Paljud reisivad ikka oluliselt vähem ja töötavad palju rohkem. Loomulikult on Austraalia ka väga kallis riik reisimiseks, aga kui siin mõnda aega tööd teha, saab säästa raha küll, mille eest natuke ringi vaadata.

Natukene huvitavat statistikat ka, mis meelde tuleb.
Selle aasta jooksul oli meil mõlemal kokku 6 töökohta. Lisaks sellele tegime ühes kohas nädal aega tööd vabatahtlikena.
Kokku sõitsime oma autoga läbi 5 osariiki ja ca 39 500 km, mis on peaaegu maakera ümbermõõt.
Blogisse tegime aastaga ca 60 sisekannet, ning blogi külastusi oli kokku ca 6300. Kõige rohkem külastasid meid sõbrad ja sugulased Eestist, järgnesid Austraalia, Soome, USA ja Šveits.


Kellele veel ei saanud küllalt, siis allpool mõningaid põnevamaid fakte Austraalia kohta koos meiepoolsete kommentaaridega: 

         

Sellised on Austraalia lipp ja vapp. Muuseas, vapiloomad känguru ja emu, kes oskavad liikuda ainult edaspidi, mitte tagurpidi, peaksidki sümboliseerima riigi arengut ikka ja ainult edasi ning positiivses suunas.

Austraalia on pindalalt kuues riik maailmas. Pindala ca 7,7 miljonit km2. Ühtlasi on tegemist suurima saarega ja väikseima kontinendiga maailmas. Austraalia rahvaarv on hetkel umbes 22 miljonit inimest, kuid 2050 aastaks ennustatakse see olevat umbes 40 miljonit. Inimeste tihedus on 2,7 in/km2 kohta, mis on üle 10 korra väiksem kui Eestis. Austraalia on maailma kõige urbaniseerunum riik. Vähemalt 70% kogu elanikkonnast elab suurlinnades.

Võite ette kujutada, kui suure riigiga on tegemist. Samas vaadates rahvaarvu ja pindala suhet, on tunda juba läbi numbrite, kui palju peab olema Austraalias seda mittemidagit. Seda oleme ka meie tundnud outbackis reisides.  Uskumatu, et on olemas sadu ja isegi tuhandeid kilomeetreid tõelist puutumata loodust. Ilmselt inimesed, kes reisivad ringi Austraalia idakaldal, seda eriti ei tunne, just seepärast soovitakski külastada ka tõelist outbacki ja läänekallast, kus näeb veel seda ehedat ja puutumata Austraaliat.

Austraalia pealinn on Canberra. Pisikene tehislinn, mis ehitati sellepärast, et kaks suurlinna Melbourne ja Sydney ei suutnud jõuda kokkuleppele, kummast võiks saada riigile vääriline pealinn.

Austraalias on 7 osariiki (New South Wales, Queensland, Victoria, Tasmaania, South Australia, Northern Territory, Western Australia) ja nendest kõige suurem on Western Australia ehk Lääne-Austraalia, mis on umbes sama suur, kui Lääne-Euroopa.

Inimarengu indeksi järgi on Austraalia Norra järel teisel kohal maailmas ja tegu on tõelise heaoluühiskonnaga.

Tegemist on tõesti heaoluühiskonnaga. Siinsed inimesed on üldjuhul ülisõbralikud ja abivalmis. Meie eestlaste jaoks algul ehk pisut kummaline ja võõras, kui näiteks poes poemüüja sulle selle asemel, et lihtsalt "Tere" ütelda, küsib kohe "How are you" vms ning üritab sinuga pikemasse vestlusesse langeda, et natukenegi oma päeva põnevamaks teha. Või näiteks panka minnes hakkab teenindaja rääkima, et kui tore on, et täna ikka reede on, et tema küll juba ootab tööpäeva lõppu, et välja pidutsema minna. Jne jne jne... Tundub, et inimesed oskavad elu nautida ja ennast vabalt tunda. Ei stressa töö ja raha pärast. Kui tööl tundub olevat kiire päev või midagi ei meeldi, jalutatakse lihtsalt koju, olles järgmine päev kenasti jälle tööl, nagu midagi poleks juhtunudki. Ka tööandjate jaoks ei tundu see olevat eriline probleem, sest alati saab asjad kuidagi ümber korraldada ja selleks ollakse justkui alati ettevalmistunud. Ka ülilevinud lause "No worries", mida kuuleb väga palju koguaeg erinevates situatsioonides, siis ilmselgelt viitabki see sellele, et nende jaoks polegi ükski asi probleem ja asja võetakse väga rahulikult.

Suurem osa Austraaliast asub troopilises kliimavööndis, kuid tegelikkuses on põhjas ekvatoriaalne kliima ning päris riigi lõuna osas eestlastele paremini talutav parasvöötmeline kliima.

Tänu erinevatele kliimavöötmetele leiab Austraaliast nii kuuma kõrbe kui ka külmasid ja lumiseid mäenõlvasid ja suusakuurorte. Maksimum temperatuur Austraalias on olnud 51 kraadi ja miinimum - 23 kraadi.

Need temperatuurid, mis ma internetist leidsin, tulid küll mõningase üllatusena. Vähemalt see 51 kraadi sooja. Oleme ise siin kogenud ju 46-47 kraadist kuumust mitmeid kordi. Samas ka kohalikud räägivad, et tõesti see aasta on ebatavaliselt kuum. Üldiselt on kõik kohalikud austraallased väga uhked selle kuumuse üle ja tihti nad nö lõõbivad ja eputavad sellega, et see ikka ongi see tõeline Austraalia ja et kui väga see neile ikka meeldib ja kuidas nad seda naudivad. Samal ajal kui näiteks 40 kraadise ilmaga on linn inimestest tühi ja kõik istuvad oma konditsioneeridega kodudes. Või näiteks kui tööandja, kelle suust sa põllul seda väidet oled ühel päeval kuulnud, istub järgmisel päeval kuuma ilmaga oma konditsioneeriga traktoris ja jagab töökorraldusi läbi raadiosaatja, samal ajal kui Euroopast pärit backpackerid terve päev kuumaga tööd rabavad teha.

Austraalias on umbes 60 miljonit känguru ja umbes 150 miljonit lammast, kuid vaid 20 miljonit inimest.

Kängurusid on siin tõesti väga palju. Kui tuled Austraaliasse ja elad ainult linnas, siis võib-olla tõesti õnnestub neid mitte kohata, aga kui natukenegi ringi liikuda, siis tuleb koguaeg valmis olla, et kuskilt põõsast mõni pea välja pistab või teele hüppab. Oleme näinud aasta jooksul sadu kui mitte tuhandeid kängurusid. Eriti aktiivsed on nad päikeseloojangu ja -tõusu ajal. Eredalt on meeles, kui olime Great Ocean Roadil karavanpargis ning nägime õhtul ühel põllulapikesel ca 50-70 kängurut oma igapäevaelu elamas.

Maailma kümnest mürgisemast maost elab 6 Austraalias. Lisaks madudele on Austraalias ca 1500 liiki erinevaid ämblikke, kellest päris suur osa on ka mürgised.  Lisaks veel ca 6000 liiki tüütuid kärbseid ja 4000 liiki sipelgaid.

Austraalia on veel väga eriline sellepärast, et on väga palju liike, kes elavadki ja kasvavadki ainult Austraalias ja mitte kuskil mujal maailmas. Näiteks 84% Austraalia imetajatest, 89% rannikuvete kaladest ja 85% õitsevatest taimedest.

Meie Austraalia aeg saigi ennem läbi, kui kohtasime mõnda madu. Ämblikke nägime küll palju, muuhulgas ka kõige levinumat ja ohtlikumat red-backi. Peale selle veel teisigi suuri ja karvaseid ning väikseid ja ohtlikke. Peale ämblike olid tüütumad tegelased aga hoopis kärbsed, keda kohati on nii palju, et suud lahti teha üldse ei tasu, siis raudselt neelad mõne alla ning suud kinni hoides üritavad nad osavalt sul ninaaugust ja kõrvadest sisse lennata.

Austraalias asub maailma suurim elusorganismi kogum – Suur Vallrahu.  Suur Vallrahu asub Queenslandis ja on oma suuruse poolest suurem kui näiteks Poola! Lääne-Austraalias aga asub väga kuulus ning puutumata Ningaloo Reef, mis on ca 260 km pikk ning asub väga lähedal rannikul, võimaldades otse rannajoonelt minna vette ning avastada ülihästi säilinud koralle ning arvukaid kala liike jms.

Suur Vallrahu ehk Great Barrier Reef, mis on Austraalia turistide üks suurimaid tõmbenumbreid, jäi meil sedakorda külastamata. Ningaloo Reef oma täies hiilguses oli aga kindlasti meie puhkuse üks parimatest sihtkohtadest. Üliilusad rannad ning vapustav veealune maailm oma liigirohkusega. Nägime seal erinevaid koralle, kümneid värvilisi kalu, kilpkonnasid nii vees kui rannaliival, meritähti, manta ray´sid, delfiine ja isegi haisid. Inimesele ohutu whale shark, kes kasvab kuni 15 meetri pikkuseks ning kaalub kuni 30 tonni ning kellega võib koos ujuda ja snorgeldada Ningaloo Reefil maist juunini, jäi meil sedakorda nägemata, kuna meie olime seal detsembris.


PS. Ilmselt tuleb blogile veel lisa meie Aasia reisilt. Kas juba reisi ajal või peale reisi, selgub hiljem, aga proovime kindlasti põnevama siia üles märkida.

Tagasi Perthis

Nagu ka esimesel kolmel päeval viimases töökohas, nii ka viimasel kolmel päeval tuli töötada korralikus põrgukuumuses. Ilmataat keevitas taaskord iga päev ligi 40 kraadi sooja, mis tähendas tuulevaiksel kuival "põllul" korralikku eneseületamist, et päev õnnelikult õhtusse venitada. Õnneks saime palavuse tõttu aga iga päev paar tundi varem töölt minema, mis meile ka igati sobis. Viimastel päevadel ülemused heade sõnadega ei koonerdanud ja kiitsid meid mõlemaid korduvalt, et ikka nii tublid töötajad. Kutsusid meid loomulikult ka tagasi, kui peaksime otsustama kunagi veelkord kuklapoolele tulla. Viimasel reedel anti ka kuhjaga õlut, mis oli ka igati tore. Kolmapäeval aga jätsimegi kõigiga viisakalt head aega, et juba järgmisel päeval oma kodinatega bussi peale minna ning Perthi ära sõita.

Nagu ka oma Austraalia esimesed 10 päeva, nii ka viimased 10 päeva otsustasime veeta Perthis. Nagu juba mainitud, siis oma neljarattalise sõbra jätsime maha Pembertoni, kus ta hakkab loodetavasti sama ustavalt teenima järgmist omanikku. Uueks omanikuks sai meie eestlasest töökaaslane, kellele soovime vähemalt sama palju muretuid kilomeetreid ja vähemalt sama palju vingeid kohti ja kogemusi, kui oleme ise näinud ja kogenud. Niisiis neljapäeva õhtuks olimegi kohal oma Perthi hostelis, kus oleme olnud nii oma esimestel päevadel, kui ka vahepeal Andra ja Tilliga reisides. Viimasteks päevadeks suuri plaane pole: natuke poodlemas käia, rannas ja basseini ääres molutada, auto paberid ARK-sse toimetada, võib-olla ka maksutagastus ära teha, kui ikka oma viimasest töökohst paberid kätte saame, natuke veel Aasia plaanidega tegeleda ja lihtsalt puhata ning nautida viimaseid päevi Austraalias.

Elu Pembertonis

Käes on veebruar ja on pühapäev, juba teine puhkepäev, niiet tundub, et pole pääsu järgnevast blogi postituse kirjutamisest. Mis seal ikka, eks üritan midagi sulest välja võluda.
Elu Pembertonis möödub üsna kiirelt. Alles see ju oli, kui Andra ja Tilliga Lääne-Austraaliat läbi kammisime ja puhkust nautisime, nüüdseks aga on ette näidata juba ligi kuu aega töötamist. Iseenesest on see loomulikult hea, et aeg lendab, sest tänaseks võib ütelda küll, et ootame juba 25. veebruari ja äralendu Singapuri. Austraalia on pakkunud vingeid kogemusi ja kuhjaga ilusaid kohtasid, kuid iga asi saab ükskord otsa ja iga lõpp tähendab millegi uue algust. Eks enne Aasiasse minekut teeme veel kokkuvõtliku blogi sissekande, et oma aasta siin lühidalt kokku võtta ja mõned huvitavad faktid üles märkida.
Tagasi aga tänasesse päeva ja Pembertoni elu juurde. Nagu juba mainitud, pole peale tööl käimist suurt midagi toimunudki. Tööl on viimasel ajal muidugi palju rahulikum, kui oli esimestel päevadel ja nädalatel, aga ega sellegi vastu midagi pole. See nädalavahetus premeerisid ülemused meid lausa kahe vaba päevaga. Homsest alustame oma viimast täispikka töönädalat, millele järgneb veel 3 päeva tööd ja siis lähemegi ära Perthi.
Möödunud nädalal veetis Inku oma aega tööl inimese kombel jalad maas avokaadosid noppides ja sprinklereid ehk vihmuteid parandades. Nüüdsest korjabki ta vaid hommikuti 3 tundi avokaadosid ja ülejäänud päeva kontrollib ja parandab koos paari teise eesti tüdrukuga neid vihmuteid nii avokaado-, kiivi- kui ka tamarillopuude vahel. Vihmuteid parandades saavad nad läbimärjaks ja kuumade ilmadega on see väga mõnus. Mina loksusin endiselt oma uhke kollase masinaga 5-6 meetri kõrgusel puulatvades rohelisi vilju taga ajades. Kuna tundub, et ülemuste poolt erilist survet pole, et kiire oleks, siis maas korjajad veetsid oma päevad suurelt jaolt oksal istumiste ja puhkepauside tegemisega, tehes vahepeal ülemuste saabumisel nägu, justkui töö oleks raske, kinnitades seda mõne vaevalise töö liigutusega. Mõne nädala tagune 40 kraadina kuum ja niiske ilm on kauge minevik ning töö tegemine viimastel päevadel pole olnud pooltki nii raske, kui oli esimestel päevadel.
Minul masinaga töötamisel on natukenegi motivatsiooni rohkem pingutada, kuna on paika pandud normaalne binide arv, mis peaks korjama ning kui korjad rohkem, saab iga bini pealt lisaks 2 töötundi kirja. Ei tea, kas on puud läinud palju paremaks võrreldes sellega, mis oli alguses, või on vilju niipalju rohkem peal, või on lihtsalt vilumus ja kogemus, mis tõstnud korjamiskiirust, aga kuna üle kahe boonusbini meile välja ei maksta, ei ole eriti mõtet rohkem  ka rabada. Seega tihtipeale ongi nii, et juba 2 tundi enne tööpäeva lõppu tuleb hakata aega sisustama muude asjadega, pugedes masinaga puu sisse peitu ja kuulates muusikat vms :)
Eelmisel nädalal juhtus Inkul väike tööõnnetus ka, kui põlluvahel sõites midagi talle silma lendas. Päris mitme tunni jooksul seda mustust sealt kätte ei saanud, mis tähendaski, et tuli peale tööd otsejoones haiglasse põrutada, kuna silm oli juba päris punane ja jooksis pisaraid mitu tundi. Ei aidanud silmatilgad ega veega loputamine, seega oli arsti sekkumine vältimatu. Haiglas võeti asja rahulikult ning pärast kiiret ülevaatust ja paberite täitmist tuli tund-paar arsti oodata, kes ilmselt mingi aeg siis kodust haiglasse kohale sõitis. On ju tegemist ikka väikelinnaga ja patsiente eriti pole. Igatahes, kui arst lõpuks kohal oli ja silma vaatas, läks paar minutit ja oligi mure lahendatud. Keris silmalau üles, võttis liivatera välja, pani rohtu ka ja ütles viisakalt head aega. Selle kõige eest tuli kukrut kergitada 190 dollari võrra. Pole just odav lõbu siinmail arstil käia.
Sellega seoses tuli veel meelde, et tööjuures puutume kokku vahel väga agressiivsete mesilastega. On teised ehitanud kuhugi avokaadopuude vahele pisikese pesamoodustise ning kui korjamisel neid natukenegi ärritada, siis on sutsakas garanteeritud. Inku sai ühel päeval korraga lausa kolmelt mesilaselt nõelata. Mina olen senini pääsenud vaid ühe nõelamisega. Üks eesti poiss sai aga nõelata huule peale, pärast mida huul kohe 5 korda suurem oli ja vaevu võis eristada sõnu, mis ta suust tulid. Igasugu erinevaid ämblikke on ka puudel palju, aga tundub, et need pole vist mürgised. Või vähemalt pole seni ükski mürgine meist tükki tahtnud. Madusid on ka seal farmis ikka nähtud, aga meie pole õnneks kokku puutunud.
Ilmad on olnud viimasel ajal mõistikult soojemapoolsed. Päeva temperatuurid on jäänud 30 kraadi ümber, mis on igati talutav. Vahel möllab küll korralik tuul, mis põhjustab igasuguse sodi ja puuokste ja lehtede lendamise, mis on kuumaga ära kuivanud. Ühel päeval sai üks suurematsorti puuoks saatuslikuks ühe töökaaslase autole, kui kukkus täpselt tagaklaasi puruks. Meie auto seisis nende oma kõrval ja pääses üle noatera. Eile sõitsime Manjimupi poodi, agaa keset maanteed oli kukkunud üks pirakas karripuu. See tähendas meile ka kohe korraliku 50 km pikkust ringi.
Üldiselt on aga ilm ilus ja suvine. Kui nüüd veel 2-3 nädalat samasugune oleks, siis oleks lausa supper. Tundub, et täna rohkem sulest välja ei võlu, seega olge kõik tervitatud ja kirjutamiseni.

Avokaado töö

Kuna olime selleks ajaks, kui Andra ja Till koju läksid, juba 2 kuud reisinud, otsustasime, et otsime omale veel viimase töö siin maailma kuklapoolel. Sõitsime esialgu läbi mõned õuna- ja pirnifarmid, kuid sealt öeldi meile, et hooaeg pole veel alanud ja töö algab alles veebruari lõpus. Sellepeale langesid meie ootused ja lootused tööd saada päris palju, kuna teadsime, et siinkandis ei olegi väga palju muid suuri puuviljafarme peale õunte ja pirnide. Meie tuttavad Maarja ja Kaspar, kes rändasid meiega paar kuud tagasi lõunast Lääne-Austraaliasse, töötasid avokaadofarmis ja niisiis küsisime nendelt, kas nende farmi oleks vaja kahte uut usinat töötajat ehk meid. Paari päeva pärast saimegi nendelt positiivse vastuse - nende boss olevat ikka nõus võtma kaks eestlast juurde. Juba järgmisel päeval sõitsime hommikul kella 7ks ülisuurde avokaadofarmi, täitsime kiiresti paberid ära ja töö võis alata. Tuleb välja, et eestlased on antud farmis väga heas kirjas ja tänu sellele leidsime eest umbes 20 kodumaalast. Kohati tekkis tunne, nagu olekski juba tagasi Eestis. Samuti leidus seal ka sakslasi, prantslasi, uus-meremaalasi ja itaallasi, aga kordades vähem kui meid, eestlasi. Igatahes tuli välja, et selles farmis ei korjatud puuvilju rea vahel kahekesi, nagu me harjunud olime, vaid suuremates tiimides, kus on inimesi 6, 7, 8 ja vahel isegi 9. Meie lahe ja sõbralik supervisor Steve lisas mind ja Vahurit ühte tiimi ning korjamine võiski alata. Loomulikult olid enamus tiimikaaslasi ka eestlased, nii naljakas kui see ka ei oleks. Meie esimene päev oli tohutult raske, kuna väljas lõõskas tulikuum päike ja niiskus oli peaaegu talumatu. Tavaliselt siinkandis on õhk üsna kuiv ja seetõttu hea asukoht töötamiseks, kuid see päev viskas ilmataat meile vingerpussi ja lasi meil töötada nii, et kõik riided seljas olid läbimärjad ja isegi hingata oli raske, rääkimata avokaadode korjamisest ja raske koti tassimisest. Igatahes pidasime mingil moel tööpäeva lõpuni vastu ja suundusime peale tööd järve ujuma ja end jahutama. Sel õhtul arutasime ja mõtlesime omavahel, et me ei tohi alla anda, et kõik teised ju saavad hakkama ja töötavad seal ning lootsime endamisi, et edaspidi on asi meie jaoks kergem. Niisiis suundusimegi järgmisel hommikul jälle tööle, aga kõik kordus, nimelt ilm oli sama hull, kui eelneval päeval. Õnneks mõistsid seda ka bossid ja lasid meid kuumuse ja niiskuse tõttu poole päeva pealt koju. Edasi läks asi juba paremaks, iga päevaga ilm aina jahenes ja niiskusetase langes märkimisväärselt. Hoopis teine asi oli korjata ja siis saimegi aru, et mitte töö ei olnud raske, vaid lihtsalt kuumus ja niiskus. Olime me ju ennegi korjanud nii õunu, mandariine ja apelsine ja teadsime, mida korjamistöö endast kujutab. Täpselt sama kerge/raske on ka tegelikult avokaadode korjamine ja õnneks ei ole nii hullult kuumasid ilmasid enam olnud. Enamasti on avokaadopuud väga kõrged ja niisiis tuleb meil palju turnida, nii redelite otsas kui ka puude okste peal. Päevad mööduvad üsna kiiresti, kuna lobiseme teistega, samal ajal kui käed kiirelt puuvilju korjavad. Eestis olles ei olnud ma kunagi avokaadosid maitsnud, siin on need mulle aga meeldima hakanud. Tihti teeme nendest Vahuriga õhtuti guacamole't, mida sööme maisikrõpsudega. Peale paari päeva võeti Vahur meie tiimist ära ja pandi cherrypickery peale. See kujutab endast masinat, millega korjatakse avokaadosid puu latvadest. Nii et Vahuri päevad mööduvad rea vahel uhkes üksinduses kõrge masina peal puu tippudes avokaadosid korjates. Vähemalt on tal sealt hea vaade ülisuurele istandusele. Ta ei ole aga mitte ainuke poiss, kes selle masinaga peab töötama ja mingis mõttes on neil rohkem motivatsiooni, et kiiresti korjata. Nendel on selline süsteem, et kui päevas üle 5 kasti ehk bini korjad, saad boonust. Vahur on väga tubli ja kiire, niisiis on tema palk igal nädalal natuke suurem kui minu :) Oleme nüüdseks juba 3 nädalat töötanud. Otsustasime, et töötame siin veel 2 ja pool nädalat ja siis sõidame Perthi, kus veedame oma Austraalia viimased 10 päeva. Me peame veel oma kalliks saanud auto maha müüma, üks võimalik ostja on meie eestlannast töökaaslane. Kui tema seda aga ei osta, tegeleme müügiga Perthis. 

Mõnel tekkis võib-olla küsimus, kus me siin terve selle aja elanud oleme? Vahelduseks naudime me majarõõme, nimelt rentisime omale ühe väikese suvilamoodi majakese, mis on küll vana ja kulunud, kuid siiski kõik vajalik on olemas. Tegemist on ühele perekonnale kuuluva majaga, mis asub nende oma majast paarisaja meetri kaugusel. See on neil terve aja tühjana seisnud ja nad mõtlesid ükspäev, et võiks selle kellelegi välja üürida. Leidsime Pembertoni poekesest kuulutuse, et üüritakse välja maja töötavale paarile. Mõtlesime, et just midagi meile ning järgmisel hetkel leppisime juba kokku ajal, millal me majakest vaatama lähme. See asub looduskaunis kohas, mida ümbritseb imeilus karripuude mets ja aas, kus elavad nende armsad hobused. Rent on väga mõistlik, poole odavam kui hostelis ja nii läkski, et kolisime juba järgmisel päeval sisse. Peremees on hästi sõbralik vanemapoolne härra, kes muretses esimesel päeval, kas meil ikka piisavalt leiba ja liha on. Naljakas. Samuti kutsus ta meid eelmisel nädalal kalale kaasa, aga kuna me väsitava töö tõttu juba 9 ajal magama lähme, ei saanud me minna, kuna ta just pimedas, lausa hiliste öötundideni kalastab. Ehk järgmisel korral :) Esialgu arvasime, et siin puudub telefonilevi, kuid mõni päev peale sissekolimist avastasime maja ees ühe väikese posti otsas paar levipulka ja kuna meil on tehtud ka mobiilse interneti pakett, siis saime ka internetti kasutada (hoides mobiili seal posti otsas). Nutikas Vahur aga ühendas kuidagi mobiili meie läpakaga ja nüüd saame ka toas olles läpakas internetis olla. Niimoodi, et mobiil on samal ajal õues seal posti otsas, kus levi on. 

Selline on siis meie eluke viimasel ajal olnud. Meie aasta siin Austraalias hakkabki lõpule jõudma, kõigest kuukene veel. Juba 25 veebruari õhtul lendame Singapuri, millele järgneb üle 3 nädala Aasias reisimist.

Teile tahame aga saata palju päikest ja kuumi tervitusi!

Margaret River

Peale meeleolukat aastavahetust ärkasime üllatavalt vara ja hea enesetundega ning pakkisime taaskord kodinad autosse. Järgmiseks avastamiskohaks olime valinud oma väikse reisiseltskonnaga Margaret River'i, mis asub Perthist u 300 km lõuna pool ning on tuntud oma veinide ja ka surfirandade poolest. Kuna jaanuari algus on pühade tõttu kohalikel vaba, oli meil esialgu raskusi öömaja leidmisega, sest tundub, et Margaret Riveri näol on tegemist populaarse puhkusekohaga. Peale rodu telefonikõnesid meil aga vedas ja saimegi omale kaheks ööks kinni pandud ühe väikese cabini ehk majakese. Perthist sõitma hakates tegime lühikesi peatusi erinevates mereäärsetes väikelinnades ja juba mitukümmend kilomeetrit enne sihtkohani jõudmist hakkasid silma ilusad rohelised viinamarjaistandused. Nendest enamikesse oli ka tehtud kohvik või restoran, kus inimesed said veine maitsta ja soovi korral endalegi oma lemmikveini osta. Käisime meiegi juba esimesel päeval paaris kohas, kus mekkisime igasuguseid erinevaid veine ja kuulasime huviga, mis veiniga täpsemalt tegemist, milliseid maitseid me seal tundma peaks, mis viinamarjadest need on tehtud jne. Tahtsime aga veel rohkem teada ja erinevates veinimõisades veine proovida, aga kuna üks meist pidi roolis olema, siis otsustasime võtta hoopis ühe õige veinituuri. Infos pidime tegema raske valiku, millist tuuri võtta, kuna erinevate firmade voldikuid oli lausa paarkümmend, aga tehtud see otsus sai. Järgmisel hommikul korjas minibuss meid peale ja tuur võis alata. Kokku oli inimesi 17, kelle hulgas oli 4 rootslast, 3 eestlast (meie), 1 Shveitsi sakslane (Till) ja ülejäänud austraallased riigi eri piirkondadest. Esimene peatus oli kõigile uimastele meeltmööda, nimelt viidi meid kohvibaari, kus saime igasuguseid kohvisid maitsta, enne kui veinidega algust tegime. Maitsed olid mõrud aga head. Järgmiseks viidi meid Leeuwini veinimõisa, kus siis anti proovida nii valgeid, punaseid kui roosat veini, kokku vist lausa 7-8 veini. Õpetatati ka seda, kuidas veini maitset kõige paremini tunda. Alguses peaks klaasi natuke keerutama, seejärel nuusutama ja siis alles väikse lonksu võtma. Ja nagu nad ütlesid, alles kolmanda lonksuga tunned seda õiget maitset. Veinid olid üsna head, aga mitte nii suurepärased, et me midagi osta oleksime tahtnud. Leeuwini veinimõisa ees oli suur muruplats lavaga, kus korraldatakse tihti kontserte, selliste esinejatega nagu Sting, Whitney Houston jne. Vaatasime üle ka restorani, mis asus imeilusal mäenõlval viinamarjade kõrval, galerii ja väikse veinikeldri ja asusime järgmisse kohta teele, milleks oli Watershedi nimeline veinimõis. Tegemist oli järjekordselt kauni asukoha ja väga hubase restoraniga. Meie väike grupp viidi konverentsisaali ja üks naine, oma ala professionaal, esitles meile Watershedi veine. Proovisime jällegi paljusid veine ja kuulasime suure huviga ta juttu. Ta rääkis pikalt antud veinide ajaloost ja põhjustest, miks just neid veine seal tehakse ja paljut muud huvitavat. Seal olles tekkis endal selline tunne, et nüüd on üleüldse veinidest palju parem ülevaade. Kuna meile kõigile maitsesid selle koha veinid rohkem, kui eelmises, ostsime lausa kaks pudelit kaasa. Kuna lõuna oli märkamatult kätte jõudnud, viidi meid kohalikku brewerysse ehk õlletehasesse, kus oli plaan kohalikke õllessid proovida ja lõunatada. Algatuseks saime 5 erinevat õllesorti maitsta ja seejärel valida, mida nendest söögi kõrvale tahame. Sõime kalast kõhud täis  ja asusime jälle minibussiga teele, suunaks Margaret Riveri kohalik juustutehas, mis valmistas küll natuke pettumuse, kuna mingisugust nn tehast me ei näinud, vaid pigem väikest poekest , kus müüdi ja anti proovida igasuguseid juuste. Maitsesime muidugi kõik sordid ära ja Till ostiski ühe meile õhtuseks näksimiseks kaasa. Muidugi ei olnud need juustud Tilli ja Andra meelest nii head, kui on kuulsas juusturiigis Shveitsis, aga meile Vahuriga täitsa maitsesid need, sest meie ei ole nii tugevate maitsetega harjunud. Järgmiseks peatuskohaks oli minu ja Andra õnneks shokolaadivabrik. Tegemist oli suure poega, mille tagaküljes toimuski kogu shokolaadi valmistamine. Õnneks sai seal ka shokolaadi maitsta, mida mina ja Andra kohe mõnuga tegime, niikaua kuni magusaisu kadus. Shokolaadi üledoosiga istusime tagasi bussi peale, sest avastada oli veel kaks veinimõisa, millest esimene oli EvansEstate ja teine Fermoy Estate. Jällegi maitsesime mõlemas kohas paljusid veine, paremad olid viimase mõisa omad. Sel ajal hakkas tekkima tunne, et aitab, rohkem ei tahaks eriti. Soetasime Fermoy Estatest jällegi paar pudelit ja jäänud oli vaid tuuri viimane külastuskoht - oliivitehas/pood. Ka sealt ei pidanud me tühjade kõhtudega lahkuma, vaid nautisime ja maitsesime hoopis igasuguseid erinevaid kohalikke oliiviõlisid saiatükkidega. Kusjuures seal kõrval kasvasidki oliivipuud, millest neid erimaitselisi õlisid valmistatakse. Sellega lõppes meie veinituur, millega me kõik väga rahule jäime. Õhtul vaatasime veiniuimas veel filmi, mõni mees jõi veel kaasaostetud veini ja varsti vajusime kõik sügavasse unne. Meile ei olnud ikka veel küllalt ja kuna olime siiski tuntud veinipiirkonnas, siis käisime ka järgmisel päeval paar veinimõisa läbi ja mekkisime nende veine. Tahtsime ka kuhugi lõunatama jääda, aga kuna Margaret River oli turiste paksult täis, ei leidnud me vaba kohta, niisiis leppisime linna pubi hamburgeriga. Peale kosutavat kõhutäit otsustasime edasi sõita natuke lõunapoole, Augustasse, kus on kahe ookeani kohtumispaik (seal me käisime Vahuriga ammu, sellest on kunagi ka blogis juttu olnud). Vaatasime sealkandis natuke ringi ning oligi aeg võtta suund õhtusesse majutuskohta, väiksesse linnakesse nimega Pemberton. Juba enne sinna jõudmist muutus loodus veel ilusamaks, nimelt on Pembertoni kandis Austraalia kõrgeimad puud, karripuud. Need on tõesti kõrged ja kaunid. Veetsimegi järgnevad paar päeva ja ööd Pembertonis ja käisime läbi põhilised atraktsioonid. Kõige lahedam ja samas ka õudsem oli piirkonna kõrgeimale karripuule ehitatud redel, mis oli 61 meetrit kõrge. See keerutas mööda puu tüve ja vaid vapramad julgesid üles ronida. Mina ja Vahur arvasime kohe, et kuna me mõlemad natuke kõrgust kardame, ei hakka üldse parem proovimagi. Till ja Andra aga tahtsid selle läbi teha, kuid ainuke, kes lõpuks täiesti üles jõudis, oli tubli Andra:) Till läks u 10 meetri kõrgusele välja, kuid sellega ka piirdus, kuna tal tuli natuke kõhe ja uimane tunne peale kõrgusest ja sellest puu ümber keerutamisest. Õhtul läksime soojale ilmale kergendust otsides ühte järvekesse ujuma ja hiljem grillisime kala ja juurvilju. Järgmisel päeval võtsime ette jälle väikese autosõidu Pembertonile kôige lähedamasse randa, Salmon Beachi. Mitte keegi meist ei olnud varem nii suuri laineid näinud, sinna oleks lausa võimatu ujuma minna olnud, kuna lained oleks meid endaga kaasa viinud. Vesi pritsis ja viskas mitmemeetriseid laineid üles ja meie lihtsalt nautisime imeilusat ja võimsat vaadet. Seal lähedal oli rannikul veel paar vaateplatvormi, mida ka meie uudistamas käisime. Andra ja Till otsustasid minna tagasi Perthi paar päeva enne, kui nende lend läks, niisiis oli meil koos olla veel üksainus päev. Sõitsime pisikesse Bridgetowni linna, kus asub kohalik siidritehas, kus saab ka erinevaid siidreid degusteerida ning häid sööke nende aiarestoranis süüa. Proovisime imemaitsvaid siidreid, osad alkoholivabad, teised lausa 6,5 protsendised ja veetsime ülejäänud õhtu ühes pubis istudes ja juttu ajades. Järgmisel päeval viisimegi oma külalised rongijaama ja nende sõit Perthi võis alata. Need 3 nädalat olid väga meeldejäävad ja kiftid, aeg lendas aga liiga kiiresti! Meie, nukrad nagu me olime, et olime jälle kahekesi jäänud, võtsime suuna tagasi Pembertoni, sest lootsime sealkandis veel oma viimase töö saada. Juba järgmises blogi postituses saate lugeda meie järjekordsest tööõnnest :)

Aastavahetus Perthis

30. detsembriks jõudsimegi õnnelikult tagasi Perthi. Viskasime oma kodinad uhkesse hotelli, millesarnastest seni oleme kaarega mööda käinud, ning läksime linnapeale, et teha natuke eeltööd järgmiseks õhtuks ja aastavahetuseks. Enne kesklinna minekut läksime veel kuulsasse ja ilusasse Kings Parki, kus me ka veel mingil imekombel käinud polnud. Kings Park on tõesti suur ja ilus park, kus peale rohkete grillimisnurkade ja muruplatside oli ka suurepärane vaade jõele ning linnale. Edasi liikusime kesklinna, kus valisime välja koha, kus uus aasta vastu võtta. Väljavalituks osutus Northbridge linnaosa, sest saime teada, et seal toimub paraad, kus on palju esinejaid ehk siis teisisõnu streetparty/tänavapidu. Samuti oli seal palju eri rahvuste restorane ja pubisid, mida ongi üheks õigeks aastavahetuseks vaja. Otsustasime, et ei pane mingit kindlat restorani kinni, vaid õhtu jooksul jalutame ringi ja läheme sinna, kuhu jalad viivad ehk kuhugi, kus tundub õdus ja kus palju rahvast ringi sagib.
Aasta viimane päev algas hommikusöögiga hotellis, kus mina pannkoogimasinaga võitlesin. Nimelt oli seal mingi spetsiaalne masin, kuhu pannakse kilekott pannkoogitaignaga sisse ja seejärel nupule vajutades tuleb seal aeglaselt pannkooke välja. Till, Andra ja Vahur said enda omad ilusti kätte, aga kui minu kord tuli, sai vist kott tühjaks ja isegi pärast seda, kui üks töötaja koti ära vahetas, masin enam hästi ei funganud. Nii juhtuski, et sel hommikul pidid teised minuga sõbralikult pannkooke jagama.

Varajased, nagu me olime, jõudsime kell 6 õhtul juba linna, kus siis vaikselt jalutasime ja õhtupooliku ajakava uurisime. Sel ajal hakkasid juba esimesed esinemised peale ja rahvas hakkas vaikselt kohale voorima. Mõne aja pärast läksime esimesse restorani küsima, kas neil natuke hilisemaks vabu laudu on. Loomulikult neil ei olnud ja samasugust vastust saime ka teistest kohtadest, kuhu me minna oleksime tahtnud. Nõututena istusime siis ühte Mehhiko baari maha ja võtsime margaritad ja nachod ning nautisime melu meie ümber. Kui joogid joodud ja snäksid söödud, katsetasime veelkord ühe mõnusa Itaalia restoraniga, kus meil õnneks läks. Saime siiski ühe hubase laua omale reserveerida, küll natuke hilisemaks, kui algul soovisime, aga siiski. Mure murtud, tatsasime niisama ringi, kuni jõudsime ühte tõelisse Iiri pubisse. Iirimaa õlled ja siidrid laual, mõistsime, kui naljakas see on, et terve õhtu olime eri rahvaste köökides ja pubides käinud, aga samas, ega vist tõelist Austraalia kööki/sööki ei olegi olemas. Paar tundi mõnusalt live muusikaga aega veedetud, oligi aeg meie kinni pandud restorani astuma hakata. See oli rahvast paksult täis, aga õnneks meile lubatud laud oli vaba ja vana-aasta viimased tunnid möödusid maitsva pizza, salati ja majaveini saatel. Enne keskööd läksime muidugi välja ühe lava juurde, kus bänd mängis, rahvas tantsis ja pidutses ja jäime uut aastat ootama. Kui kell lõpuks südaööd lõi, ei kuulnud ega näinud me ühtegi raketti, sest Perthi linnas ei lastagi riigi poolt ilutulestikku. Kas on see turvalisuse pärast, kuna nii palav on, või mingi muu põhjus, seda me täpselt ei teagi. Selle asemel hakkas tuhandeid väikeseid värvilisi paberitükikesi meile pähe sadama. Niimoodi see aasta 2013 meile saabus, lausa 6 tundi varem, kui talvises Eestis. Vahelduseks oli väga mõnus suure rahvahulgaga keset kuumust öösel tänaval tantsida ja pidutseda. Kohal olid ka kohalikud Austraallassed, aborigeenirahvas. Ka nemad tundsid end eile hästi ja üheskoos tantsiti koos kõigi teistega.
Mainin veel, et kell 12 öösel, kui uus aasta saabus, oli meil jube palav ja lämbe! Kindlasti oli see naljakas, lõbus ja kindlasti üks meeldejäävamaid aastavahetusi meil kõigil neljal :)
Aa, uue aasta esimesel päeval juhtus sama asi, teised said õnnelikult oma pannkoogid kätte, aga minul juhtus sama asi, mis eile. Masin jonnis minuga, aga peale pikka pusimist sain minagi oma pannkoogid kätte. Uuel aastal ikka uue hooga :)