Avokaado töö

Kuna olime selleks ajaks, kui Andra ja Till koju läksid, juba 2 kuud reisinud, otsustasime, et otsime omale veel viimase töö siin maailma kuklapoolel. Sõitsime esialgu läbi mõned õuna- ja pirnifarmid, kuid sealt öeldi meile, et hooaeg pole veel alanud ja töö algab alles veebruari lõpus. Sellepeale langesid meie ootused ja lootused tööd saada päris palju, kuna teadsime, et siinkandis ei olegi väga palju muid suuri puuviljafarme peale õunte ja pirnide. Meie tuttavad Maarja ja Kaspar, kes rändasid meiega paar kuud tagasi lõunast Lääne-Austraaliasse, töötasid avokaadofarmis ja niisiis küsisime nendelt, kas nende farmi oleks vaja kahte uut usinat töötajat ehk meid. Paari päeva pärast saimegi nendelt positiivse vastuse - nende boss olevat ikka nõus võtma kaks eestlast juurde. Juba järgmisel päeval sõitsime hommikul kella 7ks ülisuurde avokaadofarmi, täitsime kiiresti paberid ära ja töö võis alata. Tuleb välja, et eestlased on antud farmis väga heas kirjas ja tänu sellele leidsime eest umbes 20 kodumaalast. Kohati tekkis tunne, nagu olekski juba tagasi Eestis. Samuti leidus seal ka sakslasi, prantslasi, uus-meremaalasi ja itaallasi, aga kordades vähem kui meid, eestlasi. Igatahes tuli välja, et selles farmis ei korjatud puuvilju rea vahel kahekesi, nagu me harjunud olime, vaid suuremates tiimides, kus on inimesi 6, 7, 8 ja vahel isegi 9. Meie lahe ja sõbralik supervisor Steve lisas mind ja Vahurit ühte tiimi ning korjamine võiski alata. Loomulikult olid enamus tiimikaaslasi ka eestlased, nii naljakas kui see ka ei oleks. Meie esimene päev oli tohutult raske, kuna väljas lõõskas tulikuum päike ja niiskus oli peaaegu talumatu. Tavaliselt siinkandis on õhk üsna kuiv ja seetõttu hea asukoht töötamiseks, kuid see päev viskas ilmataat meile vingerpussi ja lasi meil töötada nii, et kõik riided seljas olid läbimärjad ja isegi hingata oli raske, rääkimata avokaadode korjamisest ja raske koti tassimisest. Igatahes pidasime mingil moel tööpäeva lõpuni vastu ja suundusime peale tööd järve ujuma ja end jahutama. Sel õhtul arutasime ja mõtlesime omavahel, et me ei tohi alla anda, et kõik teised ju saavad hakkama ja töötavad seal ning lootsime endamisi, et edaspidi on asi meie jaoks kergem. Niisiis suundusimegi järgmisel hommikul jälle tööle, aga kõik kordus, nimelt ilm oli sama hull, kui eelneval päeval. Õnneks mõistsid seda ka bossid ja lasid meid kuumuse ja niiskuse tõttu poole päeva pealt koju. Edasi läks asi juba paremaks, iga päevaga ilm aina jahenes ja niiskusetase langes märkimisväärselt. Hoopis teine asi oli korjata ja siis saimegi aru, et mitte töö ei olnud raske, vaid lihtsalt kuumus ja niiskus. Olime me ju ennegi korjanud nii õunu, mandariine ja apelsine ja teadsime, mida korjamistöö endast kujutab. Täpselt sama kerge/raske on ka tegelikult avokaadode korjamine ja õnneks ei ole nii hullult kuumasid ilmasid enam olnud. Enamasti on avokaadopuud väga kõrged ja niisiis tuleb meil palju turnida, nii redelite otsas kui ka puude okste peal. Päevad mööduvad üsna kiiresti, kuna lobiseme teistega, samal ajal kui käed kiirelt puuvilju korjavad. Eestis olles ei olnud ma kunagi avokaadosid maitsnud, siin on need mulle aga meeldima hakanud. Tihti teeme nendest Vahuriga õhtuti guacamole't, mida sööme maisikrõpsudega. Peale paari päeva võeti Vahur meie tiimist ära ja pandi cherrypickery peale. See kujutab endast masinat, millega korjatakse avokaadosid puu latvadest. Nii et Vahuri päevad mööduvad rea vahel uhkes üksinduses kõrge masina peal puu tippudes avokaadosid korjates. Vähemalt on tal sealt hea vaade ülisuurele istandusele. Ta ei ole aga mitte ainuke poiss, kes selle masinaga peab töötama ja mingis mõttes on neil rohkem motivatsiooni, et kiiresti korjata. Nendel on selline süsteem, et kui päevas üle 5 kasti ehk bini korjad, saad boonust. Vahur on väga tubli ja kiire, niisiis on tema palk igal nädalal natuke suurem kui minu :) Oleme nüüdseks juba 3 nädalat töötanud. Otsustasime, et töötame siin veel 2 ja pool nädalat ja siis sõidame Perthi, kus veedame oma Austraalia viimased 10 päeva. Me peame veel oma kalliks saanud auto maha müüma, üks võimalik ostja on meie eestlannast töökaaslane. Kui tema seda aga ei osta, tegeleme müügiga Perthis. 

Mõnel tekkis võib-olla küsimus, kus me siin terve selle aja elanud oleme? Vahelduseks naudime me majarõõme, nimelt rentisime omale ühe väikese suvilamoodi majakese, mis on küll vana ja kulunud, kuid siiski kõik vajalik on olemas. Tegemist on ühele perekonnale kuuluva majaga, mis asub nende oma majast paarisaja meetri kaugusel. See on neil terve aja tühjana seisnud ja nad mõtlesid ükspäev, et võiks selle kellelegi välja üürida. Leidsime Pembertoni poekesest kuulutuse, et üüritakse välja maja töötavale paarile. Mõtlesime, et just midagi meile ning järgmisel hetkel leppisime juba kokku ajal, millal me majakest vaatama lähme. See asub looduskaunis kohas, mida ümbritseb imeilus karripuude mets ja aas, kus elavad nende armsad hobused. Rent on väga mõistlik, poole odavam kui hostelis ja nii läkski, et kolisime juba järgmisel päeval sisse. Peremees on hästi sõbralik vanemapoolne härra, kes muretses esimesel päeval, kas meil ikka piisavalt leiba ja liha on. Naljakas. Samuti kutsus ta meid eelmisel nädalal kalale kaasa, aga kuna me väsitava töö tõttu juba 9 ajal magama lähme, ei saanud me minna, kuna ta just pimedas, lausa hiliste öötundideni kalastab. Ehk järgmisel korral :) Esialgu arvasime, et siin puudub telefonilevi, kuid mõni päev peale sissekolimist avastasime maja ees ühe väikese posti otsas paar levipulka ja kuna meil on tehtud ka mobiilse interneti pakett, siis saime ka internetti kasutada (hoides mobiili seal posti otsas). Nutikas Vahur aga ühendas kuidagi mobiili meie läpakaga ja nüüd saame ka toas olles läpakas internetis olla. Niimoodi, et mobiil on samal ajal õues seal posti otsas, kus levi on. 

Selline on siis meie eluke viimasel ajal olnud. Meie aasta siin Austraalias hakkabki lõpule jõudma, kõigest kuukene veel. Juba 25 veebruari õhtul lendame Singapuri, millele järgneb üle 3 nädala Aasias reisimist.

Teile tahame aga saata palju päikest ja kuumi tervitusi!

Margaret River

Peale meeleolukat aastavahetust ärkasime üllatavalt vara ja hea enesetundega ning pakkisime taaskord kodinad autosse. Järgmiseks avastamiskohaks olime valinud oma väikse reisiseltskonnaga Margaret River'i, mis asub Perthist u 300 km lõuna pool ning on tuntud oma veinide ja ka surfirandade poolest. Kuna jaanuari algus on pühade tõttu kohalikel vaba, oli meil esialgu raskusi öömaja leidmisega, sest tundub, et Margaret Riveri näol on tegemist populaarse puhkusekohaga. Peale rodu telefonikõnesid meil aga vedas ja saimegi omale kaheks ööks kinni pandud ühe väikese cabini ehk majakese. Perthist sõitma hakates tegime lühikesi peatusi erinevates mereäärsetes väikelinnades ja juba mitukümmend kilomeetrit enne sihtkohani jõudmist hakkasid silma ilusad rohelised viinamarjaistandused. Nendest enamikesse oli ka tehtud kohvik või restoran, kus inimesed said veine maitsta ja soovi korral endalegi oma lemmikveini osta. Käisime meiegi juba esimesel päeval paaris kohas, kus mekkisime igasuguseid erinevaid veine ja kuulasime huviga, mis veiniga täpsemalt tegemist, milliseid maitseid me seal tundma peaks, mis viinamarjadest need on tehtud jne. Tahtsime aga veel rohkem teada ja erinevates veinimõisades veine proovida, aga kuna üks meist pidi roolis olema, siis otsustasime võtta hoopis ühe õige veinituuri. Infos pidime tegema raske valiku, millist tuuri võtta, kuna erinevate firmade voldikuid oli lausa paarkümmend, aga tehtud see otsus sai. Järgmisel hommikul korjas minibuss meid peale ja tuur võis alata. Kokku oli inimesi 17, kelle hulgas oli 4 rootslast, 3 eestlast (meie), 1 Shveitsi sakslane (Till) ja ülejäänud austraallased riigi eri piirkondadest. Esimene peatus oli kõigile uimastele meeltmööda, nimelt viidi meid kohvibaari, kus saime igasuguseid kohvisid maitsta, enne kui veinidega algust tegime. Maitsed olid mõrud aga head. Järgmiseks viidi meid Leeuwini veinimõisa, kus siis anti proovida nii valgeid, punaseid kui roosat veini, kokku vist lausa 7-8 veini. Õpetatati ka seda, kuidas veini maitset kõige paremini tunda. Alguses peaks klaasi natuke keerutama, seejärel nuusutama ja siis alles väikse lonksu võtma. Ja nagu nad ütlesid, alles kolmanda lonksuga tunned seda õiget maitset. Veinid olid üsna head, aga mitte nii suurepärased, et me midagi osta oleksime tahtnud. Leeuwini veinimõisa ees oli suur muruplats lavaga, kus korraldatakse tihti kontserte, selliste esinejatega nagu Sting, Whitney Houston jne. Vaatasime üle ka restorani, mis asus imeilusal mäenõlval viinamarjade kõrval, galerii ja väikse veinikeldri ja asusime järgmisse kohta teele, milleks oli Watershedi nimeline veinimõis. Tegemist oli järjekordselt kauni asukoha ja väga hubase restoraniga. Meie väike grupp viidi konverentsisaali ja üks naine, oma ala professionaal, esitles meile Watershedi veine. Proovisime jällegi paljusid veine ja kuulasime suure huviga ta juttu. Ta rääkis pikalt antud veinide ajaloost ja põhjustest, miks just neid veine seal tehakse ja paljut muud huvitavat. Seal olles tekkis endal selline tunne, et nüüd on üleüldse veinidest palju parem ülevaade. Kuna meile kõigile maitsesid selle koha veinid rohkem, kui eelmises, ostsime lausa kaks pudelit kaasa. Kuna lõuna oli märkamatult kätte jõudnud, viidi meid kohalikku brewerysse ehk õlletehasesse, kus oli plaan kohalikke õllessid proovida ja lõunatada. Algatuseks saime 5 erinevat õllesorti maitsta ja seejärel valida, mida nendest söögi kõrvale tahame. Sõime kalast kõhud täis  ja asusime jälle minibussiga teele, suunaks Margaret Riveri kohalik juustutehas, mis valmistas küll natuke pettumuse, kuna mingisugust nn tehast me ei näinud, vaid pigem väikest poekest , kus müüdi ja anti proovida igasuguseid juuste. Maitsesime muidugi kõik sordid ära ja Till ostiski ühe meile õhtuseks näksimiseks kaasa. Muidugi ei olnud need juustud Tilli ja Andra meelest nii head, kui on kuulsas juusturiigis Shveitsis, aga meile Vahuriga täitsa maitsesid need, sest meie ei ole nii tugevate maitsetega harjunud. Järgmiseks peatuskohaks oli minu ja Andra õnneks shokolaadivabrik. Tegemist oli suure poega, mille tagaküljes toimuski kogu shokolaadi valmistamine. Õnneks sai seal ka shokolaadi maitsta, mida mina ja Andra kohe mõnuga tegime, niikaua kuni magusaisu kadus. Shokolaadi üledoosiga istusime tagasi bussi peale, sest avastada oli veel kaks veinimõisa, millest esimene oli EvansEstate ja teine Fermoy Estate. Jällegi maitsesime mõlemas kohas paljusid veine, paremad olid viimase mõisa omad. Sel ajal hakkas tekkima tunne, et aitab, rohkem ei tahaks eriti. Soetasime Fermoy Estatest jällegi paar pudelit ja jäänud oli vaid tuuri viimane külastuskoht - oliivitehas/pood. Ka sealt ei pidanud me tühjade kõhtudega lahkuma, vaid nautisime ja maitsesime hoopis igasuguseid erinevaid kohalikke oliiviõlisid saiatükkidega. Kusjuures seal kõrval kasvasidki oliivipuud, millest neid erimaitselisi õlisid valmistatakse. Sellega lõppes meie veinituur, millega me kõik väga rahule jäime. Õhtul vaatasime veiniuimas veel filmi, mõni mees jõi veel kaasaostetud veini ja varsti vajusime kõik sügavasse unne. Meile ei olnud ikka veel küllalt ja kuna olime siiski tuntud veinipiirkonnas, siis käisime ka järgmisel päeval paar veinimõisa läbi ja mekkisime nende veine. Tahtsime ka kuhugi lõunatama jääda, aga kuna Margaret River oli turiste paksult täis, ei leidnud me vaba kohta, niisiis leppisime linna pubi hamburgeriga. Peale kosutavat kõhutäit otsustasime edasi sõita natuke lõunapoole, Augustasse, kus on kahe ookeani kohtumispaik (seal me käisime Vahuriga ammu, sellest on kunagi ka blogis juttu olnud). Vaatasime sealkandis natuke ringi ning oligi aeg võtta suund õhtusesse majutuskohta, väiksesse linnakesse nimega Pemberton. Juba enne sinna jõudmist muutus loodus veel ilusamaks, nimelt on Pembertoni kandis Austraalia kõrgeimad puud, karripuud. Need on tõesti kõrged ja kaunid. Veetsimegi järgnevad paar päeva ja ööd Pembertonis ja käisime läbi põhilised atraktsioonid. Kõige lahedam ja samas ka õudsem oli piirkonna kõrgeimale karripuule ehitatud redel, mis oli 61 meetrit kõrge. See keerutas mööda puu tüve ja vaid vapramad julgesid üles ronida. Mina ja Vahur arvasime kohe, et kuna me mõlemad natuke kõrgust kardame, ei hakka üldse parem proovimagi. Till ja Andra aga tahtsid selle läbi teha, kuid ainuke, kes lõpuks täiesti üles jõudis, oli tubli Andra:) Till läks u 10 meetri kõrgusele välja, kuid sellega ka piirdus, kuna tal tuli natuke kõhe ja uimane tunne peale kõrgusest ja sellest puu ümber keerutamisest. Õhtul läksime soojale ilmale kergendust otsides ühte järvekesse ujuma ja hiljem grillisime kala ja juurvilju. Järgmisel päeval võtsime ette jälle väikese autosõidu Pembertonile kôige lähedamasse randa, Salmon Beachi. Mitte keegi meist ei olnud varem nii suuri laineid näinud, sinna oleks lausa võimatu ujuma minna olnud, kuna lained oleks meid endaga kaasa viinud. Vesi pritsis ja viskas mitmemeetriseid laineid üles ja meie lihtsalt nautisime imeilusat ja võimsat vaadet. Seal lähedal oli rannikul veel paar vaateplatvormi, mida ka meie uudistamas käisime. Andra ja Till otsustasid minna tagasi Perthi paar päeva enne, kui nende lend läks, niisiis oli meil koos olla veel üksainus päev. Sõitsime pisikesse Bridgetowni linna, kus asub kohalik siidritehas, kus saab ka erinevaid siidreid degusteerida ning häid sööke nende aiarestoranis süüa. Proovisime imemaitsvaid siidreid, osad alkoholivabad, teised lausa 6,5 protsendised ja veetsime ülejäänud õhtu ühes pubis istudes ja juttu ajades. Järgmisel päeval viisimegi oma külalised rongijaama ja nende sõit Perthi võis alata. Need 3 nädalat olid väga meeldejäävad ja kiftid, aeg lendas aga liiga kiiresti! Meie, nukrad nagu me olime, et olime jälle kahekesi jäänud, võtsime suuna tagasi Pembertoni, sest lootsime sealkandis veel oma viimase töö saada. Juba järgmises blogi postituses saate lugeda meie järjekordsest tööõnnest :)

Aastavahetus Perthis

30. detsembriks jõudsimegi õnnelikult tagasi Perthi. Viskasime oma kodinad uhkesse hotelli, millesarnastest seni oleme kaarega mööda käinud, ning läksime linnapeale, et teha natuke eeltööd järgmiseks õhtuks ja aastavahetuseks. Enne kesklinna minekut läksime veel kuulsasse ja ilusasse Kings Parki, kus me ka veel mingil imekombel käinud polnud. Kings Park on tõesti suur ja ilus park, kus peale rohkete grillimisnurkade ja muruplatside oli ka suurepärane vaade jõele ning linnale. Edasi liikusime kesklinna, kus valisime välja koha, kus uus aasta vastu võtta. Väljavalituks osutus Northbridge linnaosa, sest saime teada, et seal toimub paraad, kus on palju esinejaid ehk siis teisisõnu streetparty/tänavapidu. Samuti oli seal palju eri rahvuste restorane ja pubisid, mida ongi üheks õigeks aastavahetuseks vaja. Otsustasime, et ei pane mingit kindlat restorani kinni, vaid õhtu jooksul jalutame ringi ja läheme sinna, kuhu jalad viivad ehk kuhugi, kus tundub õdus ja kus palju rahvast ringi sagib.
Aasta viimane päev algas hommikusöögiga hotellis, kus mina pannkoogimasinaga võitlesin. Nimelt oli seal mingi spetsiaalne masin, kuhu pannakse kilekott pannkoogitaignaga sisse ja seejärel nupule vajutades tuleb seal aeglaselt pannkooke välja. Till, Andra ja Vahur said enda omad ilusti kätte, aga kui minu kord tuli, sai vist kott tühjaks ja isegi pärast seda, kui üks töötaja koti ära vahetas, masin enam hästi ei funganud. Nii juhtuski, et sel hommikul pidid teised minuga sõbralikult pannkooke jagama.

Varajased, nagu me olime, jõudsime kell 6 õhtul juba linna, kus siis vaikselt jalutasime ja õhtupooliku ajakava uurisime. Sel ajal hakkasid juba esimesed esinemised peale ja rahvas hakkas vaikselt kohale voorima. Mõne aja pärast läksime esimesse restorani küsima, kas neil natuke hilisemaks vabu laudu on. Loomulikult neil ei olnud ja samasugust vastust saime ka teistest kohtadest, kuhu me minna oleksime tahtnud. Nõututena istusime siis ühte Mehhiko baari maha ja võtsime margaritad ja nachod ning nautisime melu meie ümber. Kui joogid joodud ja snäksid söödud, katsetasime veelkord ühe mõnusa Itaalia restoraniga, kus meil õnneks läks. Saime siiski ühe hubase laua omale reserveerida, küll natuke hilisemaks, kui algul soovisime, aga siiski. Mure murtud, tatsasime niisama ringi, kuni jõudsime ühte tõelisse Iiri pubisse. Iirimaa õlled ja siidrid laual, mõistsime, kui naljakas see on, et terve õhtu olime eri rahvaste köökides ja pubides käinud, aga samas, ega vist tõelist Austraalia kööki/sööki ei olegi olemas. Paar tundi mõnusalt live muusikaga aega veedetud, oligi aeg meie kinni pandud restorani astuma hakata. See oli rahvast paksult täis, aga õnneks meile lubatud laud oli vaba ja vana-aasta viimased tunnid möödusid maitsva pizza, salati ja majaveini saatel. Enne keskööd läksime muidugi välja ühe lava juurde, kus bänd mängis, rahvas tantsis ja pidutses ja jäime uut aastat ootama. Kui kell lõpuks südaööd lõi, ei kuulnud ega näinud me ühtegi raketti, sest Perthi linnas ei lastagi riigi poolt ilutulestikku. Kas on see turvalisuse pärast, kuna nii palav on, või mingi muu põhjus, seda me täpselt ei teagi. Selle asemel hakkas tuhandeid väikeseid värvilisi paberitükikesi meile pähe sadama. Niimoodi see aasta 2013 meile saabus, lausa 6 tundi varem, kui talvises Eestis. Vahelduseks oli väga mõnus suure rahvahulgaga keset kuumust öösel tänaval tantsida ja pidutseda. Kohal olid ka kohalikud Austraallassed, aborigeenirahvas. Ka nemad tundsid end eile hästi ja üheskoos tantsiti koos kõigi teistega.
Mainin veel, et kell 12 öösel, kui uus aasta saabus, oli meil jube palav ja lämbe! Kindlasti oli see naljakas, lõbus ja kindlasti üks meeldejäävamaid aastavahetusi meil kõigil neljal :)
Aa, uue aasta esimesel päeval juhtus sama asi, teised said õnnelikult oma pannkoogid kätte, aga minul juhtus sama asi, mis eile. Masin jonnis minuga, aga peale pikka pusimist sain minagi oma pannkoogid kätte. Uuel aastal ikka uue hooga :)