Paringa

Tere-tere kõik see pere. Kuidagi vaevaliselt tulevad need viimased blogi sissekanded. Tahaks nagu kirjutada küll ja jagada teile kõike seda, mis siin toimub, aga ilmselt ongi asi selles, et ikka veel ei toimu midagi erilist. Et aga blogi päris soiku ei vajuks, üritan midagi sulest välja võluda ja paari nädala tegemistes midagigi kirjutamisväärset leida.
Ega ma tegelikult ei mäletagi väga, mida juba oleme kirjutanud ja mida mitte. Ilmselt sellest on juba juttu olnud, et vahepeal natuke haige olin. Nüüd on juba tervis täitsa OK ja saab tööl ennast tagasi hoidmata ja nagu ikka eestlastele kombeks kõike andes edasi töötada. Jah, kui vaid oleks tööd!
See nädal oligi nii, et esmaspäevast kolmapäevani rabasime ebainimlikult pikad päevad ja neljapäeva hommikul tuli nagu välk selgest taevast telefonikõne, et see nädal rohkem tööd pole ja tagasi tööle alles esmaspäeval (loodetavasti). Meie jaoks oli see üsna halb uudis, kuna eks rendile ja elule kulub raha ikka, ja kuna üldse enam töötada ei viitsi ja tahaks juba ammu edasi reisida, siis oleme rahaliselt kõik välja kalkuleerinud, palju vaja veel tööl käia, et lõbusalt hakkama saaks ja täiel rinnal puhkust nautida saaks. Nüüd vaatamegi, mis esmaspäev kaasa toob ja loodame, et enam ühtegi päeva ära ei kuku, muidu peame veel plaanitust kauem siin olema. Igatahes hetke plaan on 9. novembril viimane tööpäev teha ja 10. novembril (laupäeval) siit minekut teha. Tööst veel niipalju, et hooaeg tegelikult peaks lõppema jõulude ajal, aga kuna me töötame nö öises vahetuses, siis on oht, et meie vahetus pannakse varem kinni. Seepärast loodamegi, et ikka veel paar nädalat oleks tööd.
Kuna aeg siin Berris on olnud meeletult pikk ja viimasel ajal väga igav ja rutiinne, siis otsustasimegi hiljuti, et on vaja mingit muutust, et aeg natukenegi kiiremini läheks. Seega hülgasime oma armsaks saanud majakese Berri hostelis ja kolisime töökohale lähemale ühte karavanparki. Hosteli elu oli küll mõnus, aga lõpuks kõik see, mis algul tundus mõnus, hakkas juba häirima. Kuna ilmad on nüüd ikka väga suviseks läinud, pidevalt üle 30 kraadi sooja jne, siis enamus rahvas naudib elu hosteli õuel, kus muuhulgas asus ka meie maja. See tähendas aga meie jaoks, kes me 6 korda nädalas öösel tööl käisime, et iga jumala hommik (meie mõistes öösel) pannakse muusika käima ja rahvas naudib kõvasti rääkides, et mitte öelda lärmates, oma hosteli elu. Kuna apelsini hooaeg on põhimõtteliselt läbi, siis praegusel ajal hostelis enamus on töötud ja ootavad kiviviljade hooaega. Seega rahvas tööl ei käi ja iga päev on suur pidu hommikust õhtuni. Kuna rahvas hostelis vaheldub väga kiiresti ja meie olime seal nii kaua olnud, siis kõik kellega vähegi suhelnud oleme on ammu minema läinud ja kuidagi väsimus oli tulnud sellest sotsiaalsest hosteli elust, seepärast ka ise eriti ei otsinud tutvusi ja pidutseda ka ei viitsinud.
Teine põhjus, miks valisime selle karavanpargi on see, et see on meie töökohale palju lähemal. See asub imepisikeses "linnas" nimega Paringa. Nüüd käime tööl ka kahekesi ainult (kuna eestlased kellega ennem käisime, otsustasid Berriga lõpparve teha ja tagasi kodukamarale minna) ja iga päev 100 km asemel 30 km sõita on nii aja- kui rahavõit. Pealegi, nüüd kui ilmad soojaks on läinud, on maantee ääres kohti, kus kängurusid on öösel tagasihoidlikult öeldes väga palju. Tundub, et öösel kui liiklus hõredam, tulevad loomakesed tee äärde uudistama. Üldjuhul nad sõiduteel pole, vaid seisavad nagu vahakujud teepeenral, täiesti tee ääres. Ja kui neid mingi 100 meetrisel lõigul on 10-15 tükki, siis on sõitmine päris õnnemäng, sest tihtipeale mõni nendest vahakujudest ärkab järsku ellu ja siis on 50-50, kas ta hüppab nüüd tee poole või metsa poole. Niiet juba ohutuse mõttes on hea elada natuke lähemal töökohale. Paar nädalat siin veeta tundub esialgu väga mõnus. Hea rahulik. Telgis magada ka mõnus, värske õhk ja soe samuti. Bassein ja köök ja dushid jne ka kõik olemas, nagu igalpool kombeks.
Kuna töötame alles alates kella neljast õhtul, siis hommikupoolikud meil vabad. Viimasel ajal on ilmad nii ilusad olnud, et tundub, et pool päeva on täielik puhkus. Saab nautida hommikusööki väljas päikese käes, laiselda basseini ääres jne. Päris palju on olnud ka vaba aega ja kuna peagi läheb reisimiseks, siis vaikselt teeme juba Aasia reisi plaane ja ostsime ka tagasilennupiletid Eestisse ära. 21 märts siis on see päev, kus tuleme tagasi.
Praegu rohkem uudiseid pole, paari nädala pärast kui siit minema liigume, püüame blogi tihemini kirjutada, sest siis loodetavasti on, millest kirjutada.

    Veel toored kiviviljad, äkki nt virsikud?

Houseboat

Kõigepealt mainin ära, et Vahur on juba tervem, natuke on veel nohu, aga enesetunne on piisavalt hea, et ei pea koguaeg voodis pikutama.
Täna, just meie vabal laupäeval, toimus vahelduseks midagi toredat. Norralasest hosteli omanikul on oma houseboat ja alati, kui soojaks läheb, korraldab ta 2 korda kuus seal peal väikse ürituse. 30 kiiremat sai eile oma nime kirja panna (meie sealhulgas) ja täna hommikul sõitsime siia lähedale jõe äärde ja läksime paadile. Esimene kord sel hooajal :) See toimus Murray jõel, see on kogu Austraalia pikim jõgi ja meie elamegi siin piirkonnas, kust see läbi jookseb. Paat kahjuks küll seisis, aga kift oli siiski. Kes tahtis, võttis üleval tekil päikest, samuti oli seal olemas kuum saun, kust sai otse jahutavasse jõkke hüpata. Ta oli ka kaks kajakki sinna toonud ja mina käisingi sellega sõitmas, kusjuures esimest korda elus. Väga mõnus oli, kuigi algus viis väike jõevool meid (mind ja üht eesti tüdrukut Maarjat) kaldasse kõrkjatesse. Varsti saime aga nipi kätte ja nautisime sõitu nagu vanad profid ise.
Mõned julgemad, kahjuks meie mitte nende seas,  proovisid ka kneeboardingut. Hosteli omanik sõitis siis mootorpaadiga ees ja paadi taga oli nööriga kneeboard. Vesi on veel suht jahe, alles teine kevadkuu on ju käes. Osad aga käisid ka seda tegemas, pärast said kuuma sauna minna. Päeval toodi suur hunnik pizzasid paadile kohalikust pizzabaarist. Haarasime siis kõik suure hunniku pizzatükke ette ja nautisime sööki ja külma õlut päikse käes beezitades. Selline mõnus päev meil siis :)

PS! Selles jões elutsevad ka maod, aga eks paadid ja kajakid ehmatavad nad ära ja nad ei tule ligi tikkuma.

Haige poiss

Nüüd siis peale 7 kuud Austraalias on üks meist haigeks jäänud, nimelt Vahur. Tavaline selline külmetushaigus, kurk valus, nohu ja arvatavasti ka palavik, aga meil ei ole siin kraadiklaasi. Laupäeval oli enesetunne juba halb ja täna ehk teisipäeval on ikka sama. Ega meil siin mingeid rohte ei ole, ainult palaviku alandaja võtsime Eestist kaasa. Vahur on ikka paar päeva halva ensesetundega tööl käinud, aga võib-olla võtab varsti ikka vaba päeva. Täna lähme apteeki ja ostame mingit nohurohtu.

Laupäeva õhtul korraldasid hosteli sakslased me hosteli tagaaias Oktoberfesti. See on Saksamaal iga-aastane üritus ja nad siis mõtlesid siin ka teha. Kohale toodi palju saksa õlut ja kuna ka süüa on vaja, siis tehti samal õhtul ka International Dinner ehk siis erinevad rahvused, kes me hostelis on, tegid oma riigi sööke. Ma läksin ka kohale teiste eestlastega (Vahur kahjuks oli haigena voodis) ja Eestit esindas suur ja maitsev küpsisetort. Leidus seal nii sushit, hapukapsast, eri salateid, igast häid kooke-torte jne. Kõhu sai vähemalt väga täis :)

Mul oli eile tööl igav, siis võtsin mõned naljakad apelsinid välja ja tegin kunsti :D