Konnad

Nüüd siis eelmisest postitusest umbes 2 nädalat möödas ja ega suuri uudiseid tegelikult ei olegi. Keegi siin mainis, et hea rutiinivaba elu meil siin, siis hetkel tundub endale küll, et päevast päeva ja nädalast nädalasse sama tegevus. Peamiselt siis töö ja natuke puhkust ka vahepeal. Õuna hooaeg siin peaks kestma mai lõpuni. Me veel ei tea, kas päris mai lõpuni siia jääme, aga ilmselt 2-3 nädalat kannatame veel ära. Siis peaks olema rahaliselt päris hea seis, et edasi liikuda ja mõnda aega ka puhkust nautida ja uusi kohti avastada. Ja selleks ajaks on meil ka kogunenud umbes kahe kuu jagu farmis töötamise päevi, sest juhul kui tahame veel kunagi teiseks aastaks tagasi tulla, peab esimesel aastal olema farmis töötatud vähemalt 3 kuud.

Tööl on üldiselt kõik sama, ainult et nüüd korjame uut õunasorti "Granny Smith". Need on üleni rohelised aga korjamisel peab olema väga ettevaatlik, sest nii kui neid natuke liiga tugevalt pigistada, on õige pea pruunid plekid peal. Nende õunte puhul käiakse kõikide korjajate kastidest 1-2 korda päevas suvalisi õunu võtmas ja siis vaadatakse, kas oleme normaalselt korjanud või nendele viga teinud. Kui nad avastavad, et oleme õunu muljund, siis esimesel korral tehakse hoiatus, aga kui peale seda veel juhtub, siis lubasid lahti lasta. Õnneks meil siiani veel ühtki hoiatust pole, niiet loodame, et enne saavad need õunad korjatud kui meie oma 2 hoiatust.

Nende õunte puhul on huvitav veel see, et kuna nad kasvavad hästi tihedalt puudel, siis kast, mille suurus on umbes 1 kuupmeeter,  saab täis, kui ära korjata umbes 20 puud. Ja kuna need õunad on hästi tihedalt koos ja lehtede sees, siis iga päev tuleb korduvalt ette üllatusmomente. Nimelt kui hakkad sealt õunte kobarast jälle järgmist õuna võtma, siis istub seal kobara sees tihti konnapoiss. Kuigi seda juhtub iga päev korduvalt, tuleb see ikka alati üllatuse ja ehmatusega (eriti Inkul). Eriti nõme on siis, kui omaarust võtad õuna näppude vahele, aga tunned midagi limast, ja kui siis jõuab kohale, et tegemist on konnaga, siis... Ja need konnad on hoopis teistsugused, kui oleme harjunud Eestis nägema. Need on sellised üleni ererohelised ja kui nad oma suurte silmade  ja tuksuva kurgualusega otsa vaatavad, on alati selline tunne, et võtaks kohe näppude vahele ja teeks pai :) ...aga ei saa, nad ju hüppavad kohe ära :D Tegelikult on ikka suht vastik, päris tihti kuuleb seal ridade vahel ka teiste korjajatelt kiljatusi ja karjatusi. Ma olen pidanud ka paar korda Inkut hädast välja aitama ja konnal jalgealt õuna ära noppima. Ja eile hommikul nägi Inku seal puude vahel ilusat rebast suure koheva sabaga, ju oli ära eksinud.

Osad inimesed on töölt ära läinud ja uued asemele võetud. Kõik, kes on asemele tulnud, on loomulikult prantslased. Ma arvan, et Prantsusmaal polegi enam noori, kõik on Austraalias. Igatahes ühel prantslasel hammustas tema esimesel tööpäeval mingi ämblik jalga. See ei olnud küll mürgine ämblik, aga igatahes järgmisel päeval oli jalg väga paistes. Kõik, kes meil töölt päris ära läinud, on enne kojuminekut läinud Aasiasse reisima.
Ega praegu rohkem polegi midagi. Kirjutage ja joonistage meile ka ikka kuidas teil läheb.

Elust ja olust

Midagi muutunud ei ole, oleme nüüd usinalt poolteist nädalat järjest töötanud. Esmaspäev oli küll munadepühade puhul vaba, aga see eest kutsuti meid eile ehk laupäeval tööle. Ega see ei olnud kohustuslik, aga me tahtsime minna, kuna mingeid erilisi plaane meil nagunii ei olnud. Siin ümbruskonnas on meil kõik kohad läbi sõidetud ja üle vaadatud, nii et me ootamegi, et siin töö lõpuni tehtud saaks. Peale seda peab siit nagunii mujale liikuma, kuna siinkandis on hooajad läbi. Me otsustasime, et sõidame siis siit Lääne Austraaliast teise osariiki, Lõuna Austraaliasse. Seal hakkab umbes kuu pärast sitruseliste hooaeg ehk siis saab korjata sidruneid, apelsine, mandariine, greipe jms. Me loodame jälle heale õnnele, et ehk leiame seal mingi aeg tööd :) Loomulikult on see teekond sinna huvitav, sest kavatseme tee peal kõik ilusad kohad üle vaadata ja natuke aega seal veeta. Ilmselt võtab sinna sõitmine aega umbes nädal-kaks, olenevalt sellest, kuidas me ise peatusi teeme ja kus ööbime. Sinna on tegelikult umbes 2600 km, aga kuna me ei lähe otse sinna, vaid ikka uurime ümbrust ka, tuleb see meil ligi 3000 km. Tee läheb üsna ookeani äärest, teele jääb mitmeid ilusaid väikseid linnu, rahvusparke ja kindlasti ka kauneid randu. Siis saamegi arvatavasti umbes kuu aega puhata, esiteks sinna sõit ja teiseks kindlasti läheb paar nädalat kohapeal, enne kui mingi töö leiame. Suurim linn ja kuhu me ka esialgu lähme, on Adelaide. Kes on vaadanud Austraalia sarja „McLeodi tütred“, siis uurisin välja, et see filmiti Adelaide lähedal farmides, kus kandis ka meie tööd hakkame otsima. Ma loodan, et näen ka selle koha oma silmaga ära, ehk saan ka lühirolli ühes osas ;)

Oleme siin koguaeg kirjutanud, et elu on siin nii kallis. Kuid kuu aja jooksul oleme juba nipid leidnud, kuidas siiski päris säästlikult elada saab. Esiteks oleme leidnud kõige odavama suure poe, mis on vist igas suuremas linnas. Seal on hästi palju nende enda tooteid, mis on ligi 3 korda odavamad teistest poodidest. Nt suured röstsaiad (siin ongi ainult sellised, valged saiad) on muidu 3 dollarit, aga selle poe oma on 1 dollar, selle poe 2- liitrine mahl on 1.80 dollarit (odavam, kui Eestis!). Samamoodi on makaronide, piima, šokolaadi, riisi, pesupulbriga jne, et õnneks saame jumala hea hinnaga põhiasju. Hästi kallid on siin kõik juur- ja puuviljad, kahjuks. Õnneks aga oleme oma farmist hästi palju õunu ja pirne autosse võtnud, nii et neid me ei osta üldse. Mida me aga siiski ostame, on nt tomatid ja kurgid, sibulad jms. Nii et tegelikult, kui töö on olemas, jääb siin tunduvalt rohkem raha kätte, kui Eestis.

Meiega koos töötab u 10 inimest, kõik on backpackerid. Kõige rohkem suhtleme ühe paariga Inglismaalt, u meievanused ja hästi kiftid, sõbralikud. Paar päeva tagasi tuli üks uus poiss, Rootsist. Esimene inimene põhjamaadest, keda siin kohanud oleme. Eile jällegi kohtasime ühte Kanadast pärit backpackerit, kes meilt nõu küsis, kuidas ja kust siin tööd leida. Meiega samas kohas ööbivad kaks prantslast-üks neist on pärit Prantsuse Polügneesia saarelt. Nad on ka hästi sõbralikud, aga nende inglise keele aktsendist on natuke raske aru saada. Üldiselt on kõik backpackerid ühtmoodi, omaette grupp inimesi, kelle tunneb kohe kaugelt ära. Esiteks liiguvad nad ringi ühtemoodi autodega ja välimuski selline hipilik. Kõik on väga rahul, õnnelikud, rõõmsad, head suhtlejad ja sõbralikud, sõltumata sellest, kas raha ja öömaja hetkel on. Kaks prantsuse kutti, kes meie farmi just tööle said, magavad nt linna parklas oma autos, ju neil pole hetkel raha, et muud omale lubada. Sellegipoolest on nad uskumatult sõbralikud ja rõõmsad. Eks näis, kas nad peale homset palgapäeva lubavad omale mingi telkimiskoha või hosteli.

Ilm on viimasel ajal olnud päiksepaisteline, natuke ka pilvine. Tunne on sügisene, lehed langevad, õhtuti läheb temperatuur päris alla. Teil seal Eestis vist on kõik vastupidine, nii et varsti on aeg, kui me teid kadestame. Kuni me siin veel tööl käime, ei juhtu arvatavasti midagi erilist. Eks kui me siit edasi hakkame liikuma, on meil ka põnevamaid asju kirjutada.

Pildid meie ööbimiskohast

Pühademunadepühad

Kuigi juba mitu päeva möödas eelmisest postitusest, siis ega meil suuri uudiseid pole. Kui esmaspäeval oma ööbimiskohta tagasi jõudsime oli see backpackeritest tühi. Kui ennem oli siin ikka koguaeg nii 10-20 inimest veel, siis nüüd polnud kedagi. Kõik põrutasid põhja poole sooja. Seda ka täitsa arusaadavatel põhjustel, kuna ilm siin viimasel ajal on olnud päris jube. Tugev tuul koguaeg, paar päeva sadas järjest vihma ka ja öösiti on alla 10 kraadi sooja. Täna on tegelikult väga ilus ilm. Päike paistab, soe ja tuult pole üldse. Õnneks nüüd nädalavahetuseks lubaski ca 30 kraadi sooja ja päikest.

Teisipäeval läksime linnapeale kolama ja ei möödunud poolt päevagi, kui tuli juba sõnum, et homsest tööle. Nüüd siis töötasimegi kolmapäevast reedeni. Korjasime jälle õunu, nüüd mingi uus sort „fuji“ oli valmis. Ei tea küll kauaks neidki õunu on, kuid teisipäeval lähme jälle tagasi ja korjame edasi. Õnneks on 1 sort veel valmimas peale neid, niiet ehk saame siin paar nädalat kokku ikka töötada.

Täna oli tegelikult austraallastel vaba päev (neljapäev oli ka vist lühendatud tööpäev) munadepüha puhul ja esmaspäev on siin ka vaba. Niiet 4 puhkepäeva siin. Mõnus. Meil oli 3. Õnneks. Aga jah, kui mõned päevad siin ööbimiskohas oli täielik vaikus ja olime siin peaaegu et ainukesed inimesed, siis tänaseks on see koht inimesi paksult täis. Umbes nagu Eestis jaanipäev, kui kõik sõidavad linnast välja mitmeks päevaks. Teevad tuld, joovad õlut ja grillivad. Väga mõnus meeleolu igatahes. Meie saime ka täna pühade puhul tööpäeva lõpus õlut, krõpsu ja shokolaadimuna. Tundub, et meil on sattunud ikka väga normaalsed ülemused, sest juba teist korda pakuti nädala lõpu puhul külma õlut jms. Üleüldse tunduvad olevat väga sõbralikud ja normaalsed inimesed. Teiste käest on kuulda olnud, et osades farmides hingab ülemus koguaeg kuklasse ja õiendab, et tuleb kiiremini teha vms. Meil pole sellist asja kordagi olnud. Või me oleme siis lihtsalt nii kiired ja osavad :)

Nüüd on meil siis jälle 3 vaba päeva tulemas. Eks naudime ka koos kohalikega pühi ja puhkame niisama. Ostsime ka hiljuti netipulga, et ei peaks koguaeg kohvikutes netis käima. Siin meie ööbimiskohas loomulikult internet (mobiili levi) ei levi, aga linnas, mis on siit umbes 10 km, on levi täitsa hea. Niikuinii käime päris tihti seal poes ja siis saame ka internetti.

Väike trip

Jõudsime oma retkelt ilusti tagasi. Olime 3 ööd ära, sõitsime reede hommikul Margaret Riverisse. See on armas väike linnake, kus tehakse Austraalia kuulsamaid veine. Linna ümbruses oli palju ilusaid viinamarja istandusi ja veinimõisasid, aga enamus viinamarju oli juba ära korjatud selleks hooajaks. See on mereäärne linn ja loomulikult läksimegi ookeani kallast avastama. Esimesel päeval käisime siis Margaret Riveri randades, aga need ei olnud sellised rannad, kus ujuda, vaid sellised kaljused, kivised. Väga ilusad olid need siiski, kahjuks oli pilvine ilm ja taevas hall. Lained olid hästi suured ja võimsad, lõid kõva laksuga vastu väikseid kaljusid. Õhtupoole läksime ühte jõeäärsesse telkimiskohta (ostsime teede atlase, kus on ära märgitud telkimiskohad, sealt me oma telkimiskohad leiamegi). Panime telgi üles, aga öösel kuulsime, kuidas keegi väljas ümber telgi luusib, samuti hüppas keegi meie lähedal. Teadsime, et kängurud võisid seal küll olla, aga siis saime teada ühelt mehelt, et seal metsas elab palju opossumeid. Nad otsivad öösiti süüa ja ju nad siis lootsid meilt midagi leida. Kolisime öösel autosse magama, sest ebamugav oli magada ja natuke tuli ka kartus sisse. Hull elu käis seal metsas. Aga keset ööd otsustasid opossumid, et tuleks me auto katusele! Me vähemalt arvame, sest kuulsime, et keegi nagu kõndis auto peal ja hommikul nägime, et väikesed käpajäljed olid katusel. Õnneks nad siiski autosse ei suutnud sisse muukida, aga söögilõhnasid tundsid nad kindlasti, kuna meil suht palju süüa seal. Vaatasime netist, opossumid näevad roti moodi välja, aga enamus neist on suuremad.

Järgmisel hommikul otsustasime sõita Augustasse - Austraalia kõige edelapoolsem koht. Seal kohtuvad kaks ookeani- India ookean ja Southern ookean. Vot seal olid alles kaunid rannad. Nägime palju surfareid, lained olid meeletud, kuid nii ilusad. Päike paistis, kuid tuul oli väga tugev, selleks ongi seal hea surfata. Ookeanite kohtumispaik oli selline, et tugevad lained lõid keset merd kokku, seal kõik vahutas ja lainetas. Mingi majakas oli seal kohtumispaigas, aga me ei hakanud sisse minema, see maksis, aga me oleme siiski backpackeridJ Majakas ja igast muud sellised nn turistikohad, nt koopad, rahvuspargid jne maksavad 15 dollari kanti ja see on meie jaoks küll palju. Tegelt kõik need telkimiskohad maksavad ka (7 dollarit inimene), aga me oleme umbes pooled korrad nn sellest mööda nihverdanud. Seal on ainult wc ja mõnikord ka laud ja toolid, muud ei ole midagi. Selle raha korjab tavaliselt kohalik „ranger“ korra päevas, aga me oleme siis sinna õhtul läinud ja hommikul juba lahkunud, niisiis pääsesime maksmisest. Aga need korrad, kui me maksime, oli see nn „ranger“ seal koguaeg kohapeal, siis me ei saanud mitte maksta. Aga osad backpackerid ööbivad üldse kuskil tee ääres ja magavad autos, nad nihverdavad samamoodiJ Eks me võib-olla ka millalgi ööbime niisama kuskil metsa teel, eks näis.

Sellel õhtul läksime ühte rahvusparki ööbima ja hommikul võtsime suuna samuti ühte ookeaniäärsesse kohta nimega Windy Harbour. See oli kõige tuulisem koht üldse, kõrvad vihisesid ja isegi autos sees tundus, nagu see rebiks varsti autouksed eest. Läksime siiski vaateplatvormidele, kust oli hästi ilus vaade merele ja tegime pilte. Kahjuks rannamõnusid ei saanud nautida, kuna tuul keerutas liiva üles ja suht jahe hakkas selle tuule käes. Päeval otsisime jälle mingi telkimiskoha ja passisime niisama seal. Üks kohalik naine küsis meilt niisama, kust pärit oleme ja rääkis natuke juttu. Ta soovitas meile ilusaid kohti, kuhu minna, aga need on nii kaugel, et ei tea, kas jõuame sinnakanti üldse. Aga ta ütles ka, et te pidage meeles, te olete ookeani ääres ja siin on palju haisid. Samuti hoiatas ta, et põhjapool on jõgedes ja järvedes krokodillid, ärge seal ujuma minge. Küsisin siis huvi pärast, kas ta on ise haid näinud, ta hakkas naerma, et nalja teed või.. ta on neid vist päris palju näinud. Rääkis igast lugusid meile oma mehest, nt et ta püüdis kala, sai ühe meetri pikkuse kala kätte ja sel ajal, kui ta seda merest välja sikutas, hüppas hai merest üles ja napsas selle kala omale suhu. Ma ei saagi aru, kuidas surfarid ei karda, kas siis kaldale nii lähedale haid ei tule või on nad lihtsalt nii julged!?

Täna siis jõudsime tagasi siia Fontys Pooli, kus ennegi ööbisime. Vaatasime, et saime rohkem palka, kui lootsime, kuid see on vist sellepärast, et me märkisime ennast Austraalia residentideks ja maksame miinimum suuruses makse. 5,5 tööpäeva ehk 43 töötunni eest saime mõlemad palka kätte 756 Austraalia dollarit ehk 9000 krooni. See on tegelikult alla Austraalia miinimumpalga, aga farmides pidavatki see nii olema. Mõnes saab natuke rohkem kätte, aga üldiselt ongi see normaalne farmi palk.

Nüüd oleme rohkem siin kohapeal paigal, ootame, kuni õunad valmis on, et neid korjama minna. Loodetavasti nädala pärast. Siin kohapeal hakkab igav, kui tööd pole, aga ringi sõita ei taha, kuna vahemaad on nii suured ja raha kulub bensiinile meeletult. Vahemaad on ikka meeletud ja need sõidud ei ole huvitavad, kuna teed on kõik sarnased, puud, põõsad tee ääres nagu Eestiski ja külad asuvad üksteisest kaugel. Sisemaal on vähe asustust ja märkasime, et paljud puud tee ääres olid põlenud, ju siin on mingi aeg tulekahju olnud. Aga kui siin tahad midagi näha, mere äärseid kohti jne, peadki need vahemaad läbima, muud teha ei ole. Siin olles saame aru, kui mõnus on Eestis kuhugi sõita, mitte miski pole liiga kaugel. Siin me oleme ühes osariigis, Lääne Austraalias, ja arvatavasti ei näe me isegi mitte aasta jooksul kõike, mida tahaks. Kuid midagi pole teha, kui tahad ilusaid kohti näha, peab sõitma ja raha kulutama:D