Nii ammu pole blogi kirjutanud, et lausa piinlik lugu. Päevad, nädalad ja kuud mööduvad kiiresti ja kohe-kohe kolm kuud täis ning üritame lühida kokkuvõtte teha, mis toimund ja mis ees.
Endiselt oleme ja elame Pembertonis ja töötame avokaadofarmis. Töö on meeldiv ja konti ei murra, pigem üsna lebo. Teeme siin igasugu erinevaid töid, niiet kuigi tööpäevad on pikad siis aeg lendab kiiresti. Inimesed on samuti meeldivad ja sõbralikud, kaasaarvatud ülemused, kes meid päevast-päeva ka koguaeg millegipärast kiidavad, mis kohati tundub lausa naljakas ja veidi arusaamatu. Niiet patt oleks millegi üle kurta.
Plaanidest niipalju, et senikaua kui töö ära ei tüüta oleme ikka siin edasi. Kokku saame oma viisaga töötada ühes kohas max 6 kuud ja võimalik, et olemegi siin täpselt niikaua kui 6 kuud täis, ehk siis märtsi alguseni. Tundub küll pikk aeg ühes väikses maakohas olla, aga tingimused elamiseks on siin suurepärased ja tegelikult Austraalia mõistes oleme ikka väga tsiviliseeritud kohas, kus üsna palju teha ja ringi vaadata. Pealegi, jõulude ja aastavahetuse paiku tuleb tööl nagunii palju vabu päevi, kui saame puhata ja natuke ringi reisida, ning pärast seda oleks ainult 2 kuud veel töötada siin. Seda, mis siis hakkab juhtuma veel ette mõelda ei tea, aga kindlasti tahame veel kuskil ühe töökoha leida ennem kui Eestisse tagasi tuleme. Eks täpsemaid plaane hakkame paika panema jaanuaris-veebruaris, sest ei taha liiga varakult hakata plaane tegema, siis raske end tööle motiveerida ja hakkab juba ära kibelema.
Viimasel ajal on töö olnud ainult 5 päeva nädalas, mis tähendab, et olnud mahti ka nädalavahetustel natuke rohkem ringi käia. Eelmisel nädalavahetusel oli siin ühes kohalikus metsas ja järve ääres päris suur grillimine ja pidu. Kokku oli ca 50 inimest ja pidu kestis päris pikalt. Käisime siis ka ja päris kift oli. Päris värvikirev on see seljakotirändurite seltskond ja väga huvitav on kuulata inimeste erinevaid kogemusi ja lugusid.
Eile käisime Bunbury linnas shoppamas, vahepeal andis arvuti saba ja ostsime omale uue korraliku läpaka, ja pärast seda sõitsime seitsme maa ja metsa taha lehmafarmi külla oma eestlastest sõpradele, kellega paar õlut jõime ja muljeid vahetasime. Väga lõbus oli. Oli täiskuu öö ja pärast pimedas koju sõites elu looduses oli täies pöördes. Jänesed põldudel ja teeäärtes, suured sisalikud/varaanid ja maod sõiduteel ja loomulikult kaootiliselt hüplevad kängurud, kellest ühele pirakale äärepealt otsa sõitsime. Napilt saime pidama, kuigi korraks vist auto ninaga ka viimase sabale pihta saime, siis sõber jäi ilusti elama ja kepsles metsapoole. Pärast seda võtsime ikka kiiruse päris maha ja jõudsime õnnelikult koju. Kodus oli majakaaslastel väike istumine. Inglastele olid kodukamaralt sõbrad külla sõitnud, kellega siin siis nüüd maailmaasju arutati. Istusime siis ka seltskonnas ja võtsime mõned õlled enne kui voodisse magama vajusime. Oli ju meiejaoks juba ammu uneaeg, kell üksteist läbi :)
Täna oli ka ilus päev ja käisime Pembertonis ringi hulkumas ja põrkasime kokku uute eestlastega, kes eelmisel nädalal meie farmi tööle tulid. Käisime siis üheskoos ka täna veel kohaliku järve ääres ja tegime natuke tutvust ja rääkisime, kes mis teinud jne.
Kokkuvõttes võib öelda, et praegu kõik hästi. Elame ja oleme ja vaatame ja mõtleme mis edasi. Eks hoiame teid ka kursis, kui miskit põnevat juhtub. Paar pilti ka allpool.
Endiselt oleme ja elame Pembertonis ja töötame avokaadofarmis. Töö on meeldiv ja konti ei murra, pigem üsna lebo. Teeme siin igasugu erinevaid töid, niiet kuigi tööpäevad on pikad siis aeg lendab kiiresti. Inimesed on samuti meeldivad ja sõbralikud, kaasaarvatud ülemused, kes meid päevast-päeva ka koguaeg millegipärast kiidavad, mis kohati tundub lausa naljakas ja veidi arusaamatu. Niiet patt oleks millegi üle kurta.
Plaanidest niipalju, et senikaua kui töö ära ei tüüta oleme ikka siin edasi. Kokku saame oma viisaga töötada ühes kohas max 6 kuud ja võimalik, et olemegi siin täpselt niikaua kui 6 kuud täis, ehk siis märtsi alguseni. Tundub küll pikk aeg ühes väikses maakohas olla, aga tingimused elamiseks on siin suurepärased ja tegelikult Austraalia mõistes oleme ikka väga tsiviliseeritud kohas, kus üsna palju teha ja ringi vaadata. Pealegi, jõulude ja aastavahetuse paiku tuleb tööl nagunii palju vabu päevi, kui saame puhata ja natuke ringi reisida, ning pärast seda oleks ainult 2 kuud veel töötada siin. Seda, mis siis hakkab juhtuma veel ette mõelda ei tea, aga kindlasti tahame veel kuskil ühe töökoha leida ennem kui Eestisse tagasi tuleme. Eks täpsemaid plaane hakkame paika panema jaanuaris-veebruaris, sest ei taha liiga varakult hakata plaane tegema, siis raske end tööle motiveerida ja hakkab juba ära kibelema.
Viimasel ajal on töö olnud ainult 5 päeva nädalas, mis tähendab, et olnud mahti ka nädalavahetustel natuke rohkem ringi käia. Eelmisel nädalavahetusel oli siin ühes kohalikus metsas ja järve ääres päris suur grillimine ja pidu. Kokku oli ca 50 inimest ja pidu kestis päris pikalt. Käisime siis ka ja päris kift oli. Päris värvikirev on see seljakotirändurite seltskond ja väga huvitav on kuulata inimeste erinevaid kogemusi ja lugusid.
Eile käisime Bunbury linnas shoppamas, vahepeal andis arvuti saba ja ostsime omale uue korraliku läpaka, ja pärast seda sõitsime seitsme maa ja metsa taha lehmafarmi külla oma eestlastest sõpradele, kellega paar õlut jõime ja muljeid vahetasime. Väga lõbus oli. Oli täiskuu öö ja pärast pimedas koju sõites elu looduses oli täies pöördes. Jänesed põldudel ja teeäärtes, suured sisalikud/varaanid ja maod sõiduteel ja loomulikult kaootiliselt hüplevad kängurud, kellest ühele pirakale äärepealt otsa sõitsime. Napilt saime pidama, kuigi korraks vist auto ninaga ka viimase sabale pihta saime, siis sõber jäi ilusti elama ja kepsles metsapoole. Pärast seda võtsime ikka kiiruse päris maha ja jõudsime õnnelikult koju. Kodus oli majakaaslastel väike istumine. Inglastele olid kodukamaralt sõbrad külla sõitnud, kellega siin siis nüüd maailmaasju arutati. Istusime siis ka seltskonnas ja võtsime mõned õlled enne kui voodisse magama vajusime. Oli ju meiejaoks juba ammu uneaeg, kell üksteist läbi :)
Täna oli ka ilus päev ja käisime Pembertonis ringi hulkumas ja põrkasime kokku uute eestlastega, kes eelmisel nädalal meie farmi tööle tulid. Käisime siis üheskoos ka täna veel kohaliku järve ääres ja tegime natuke tutvust ja rääkisime, kes mis teinud jne.
Kokkuvõttes võib öelda, et praegu kõik hästi. Elame ja oleme ja vaatame ja mõtleme mis edasi. Eks hoiame teid ka kursis, kui miskit põnevat juhtub. Paar pilti ka allpool.
Inku ja ülemus tamarillosid korjamas.
No comments:
Post a Comment